Название: Tõde ja õigus. V jagu
Автор: Anton Hansen Tammsaare
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789949546640
isbn:
Vaevalt oli ta mõnisada sammu astunud, kui tal tulid tahtmata meelde isa sõnad, mis see ennist pimedas saunas öelnud: või on ka inimestega nagu metsaga – okasmetsale järgneb lehtmets, lehtmetsale okasmets? Tõepoolest oli see välja ääres igal pool nõnda sündinud. Kus pidi olema lepik, sealt leidis kuusiku, kus kuusik, seal oli tõusnud kaasik, põndakul, kus oli kasvanud igasugune rägu ühes kadakatega, süstsid taeva poole nõtked männid.
Muidugi, see kõik oli üsna harilik näht, aga Indrekut rabas see peaaegu hingepõhjani. Ta tundis südames valusat pitsitust, nii et jäi tahtmatult seisatama. Maalõhngi oli teiseks muutunud, nagu kohaneks see taimestikuga. Ja kui Indreku silmad sattusid kogemata oma pastaldele ja nartsudele, siis paistsid need äkki talle naeruväärsetena. Talle näis tagantjärele, nagu oleks ta pastaldes ja nartsudes ilmunud selleks vanadele paikadele, et tunda end endisena. Aga milleks peab inimene jääma endiseks, kui mets ja maagi muutub kuni tundmatuseni? Milleks taotleda jäädavat, kui kogu maailm saab aina teiseks ja uueks?
Ometi, kui Indrek jõudis sohu, kus hüppas mättalt mättale, kuni jalg vääratas ja lipsas veise jalajälje-auku, kust purskus mudast vett kuni põlvedeni üles, viirastus talle äkki kõik, nagu see olnud aastakümneid tagasi: karjakellade kõlin, koera haukumine, tallede määgimine, kes kaotanud mätaste vahel oma ema silmist, lindude laul ja häälitsemine ning leige tuul ja soe päikene. Just nii: soe päikene ja lindude laul, nagu oleks millalgi siin olnud ainult kevade.
Nägemus ja temast tõusnud tundmus oli nii elav, et Indrek jäi kuhugi mätta otsa seisma, nagu peaks ta veel praegugi tundma kevadist soojust ja kuulma lindude laulu. Aga pikkamisi silmad seletasid võhivõõrast ümbrust, seletasid sookaski, mille lehestikku sügise sulatanud juba kollast ja sulgenud kõik laulusuud. Ainult pastlas jalg oli tal märg ja teine kuiv, nagu see oli olnud aastakümned tagasi. Ja talle meenus, kuis ta siis mõnikord oli katsunud, et kui kaua ta õige saab käia ühe kuiva ja teise märja jalaga. Tundide kaupa läks ta siis mättalt mättale ja künkalt künkale, toetudes märja jalaga vette või porri ja viies kuiva jalga ikka kuivalt edasi.
Mõtlematult hakkas ta ka nüüd samuti mängima. Aga see ei õnnestunud tal kuigi kaua, sest kuiv jalg sulpsatas tal peagi vette, pealegi veel nii põhjalikult, et sai palju kõrgemalt märjaks kui teine. Indrek jäi peaaegu imestunult vahtima, et mis koht see küll on, kus leidus nii salalik ja sügav vesi. ja oligi, mida imetseda: tema jalg oli libisenud kahe mätta vahelisse auku, mis oli jäänus endisest kurikuulsast kraavist, kus Oru Pearu millalgi ammu oli tammitanud vett Mäe Andrese karjamaale, põhjendades seda oma loodheinamaa kastmisega. Hoolega otsides Indrek leidis veel teisigi samasuguseid auke, mis seisid reastikku, juhatades Vargamäe alt Jõessaare poole. Neid vaadeldes ta tundis rinnas valusat tuksatust. Ah ainult niipaljuke on säilinud sellest Vargamäe rahvaste suurest elusoonest ja askelduste tallermaast!
Siiski, imestuda polnud siin eriliselt midagi. Vargamäel ei sünni ju midagi muud, kui mis on juba lugematu hulk kordi sündinud laias maailmas. Rahvad ja kultuurid tõusevad ning langevad ja järeltulijad tosivad oma esivanemate tuhas ja põrmus ning ahervartel, olles uhked ja suurelised oma huvide sügavusest ja kustumatust teadusehimust. Aga nagu esiisadel-emadel polnud kuigi suurt huvi ega lugupidamist oma kultuuri vastu, samuti on järeltulijailegi nende eluasemed ja elualiikad üsna ükskõiksed asjad, mida võib iga tühise tuju või himukese rahuldamiseks muuta tuhaks ja põrmuks ning ahervarteks, et uutel järeltulijatel oleks jällegi põhjust milleski tosida ja oma tosimisega uhkustada ning ajada rinda ette õieli.
Otse loomusunniliselt pöördus Indrek ümber ja läks aukuderea juhituna välja äärde tagasi, kust oli juba natukene maad eemale jõudnud. Ta tahtis oma silmaga näha Pearu endist loodheinamaad, mis oli millalgi maksnud niipalju muret ja vaeva, uneta öid ning meelepahandustki. Aga heinamaa asemelt Indrek leidis loomade poritud soo vähese rohu, mõne männijändriku, kasekiitsaka ja hallpaju-põõsaga, kust karjane ei leia vilepuudki, sest Vargamäel pole seda lolli, kes ei teaks, et hallist pajust ei saa üldse vilet, on ju tema pind üleni mügerik, mispärast koor läheb pealt ära tõmmates lõhki.
Indrek otsis ka seda paika, kuhu Pearu oli tahtnud ehitada nii kõva tammi, et teispere karjapoiss ei suudaks seda ära lõhkuda, aga kõigest sellest kange mehe tööst ei olnud kuskil jälgegi leida. Kõik oli kadunud, nagu poleks seda kunagi olnudki. Iseasi, kui oleks siin kaevama hakanud, siis oleks ehk sattunud mõnele vaiale või ka kivile, millega Mäe Matu millalgi ammu siin pildunud Pearut. Aga Indrekul polnud labidat, või kuigi oleks olnud, siis kaevamisele poleks ta ometi asunud, sest selleks polnud Vargamäe kraav veel küllalt vana. Indrek seisis muidu niisama siin sookaskede keskel, mille lehestikku sügis tippis juba kollast, seisis ja uneles seletamatus nukruses, nagu hakkaks ta päise päeva ajal aru kaotama. Ometi oli tema aru selge, ainult tema sisemuses langes suur ja lai maailm kokku, muutus olematuks. See oli tema isiklik maailm, täis rõõmu ja kurbust, lootust ja unistusi.
Iga mätas, iga küngas, iga kask, mänd, kadakas ja põõsas oli teiseks saanud, isegi teatud sajakoorse-perekonda ei leidnud ta sealt, kust läks teda otsima. Ometi arvas ta, et kõik võivad muutuda, võivad välja kasvada, aga tema jääb – sajakoorne jääb, sest tema tahab kasvada kõvaks ja sitkeks, et oleks noatera ees nagu luu ja sarv, ja sellepärast kasvab ta tasa ja targu. Võid oodata palju aastaid pikisilmi, et sajakoorsest saaks rehapulka, aga enne tüdineb ootaja, kui jõuab kasvada sajakoorne. Ja nüüd ei olnud teda ometi enam endiselt paigalt leida. Polnud leida enam seda küngastki, mille lõunapoolses otsas seisis millalgi sajakoorse-mätas. Nõnda ei jäänud Indrekul muud üle, kui pidi pettunult edasi minema. Aga ta ei jätnud lootust kuskilt ometi leida midagi tuntut ja tuttavat. Mineviku mälestuste uss näris tema südame kallal.
Kui ta oli tükk aega edasi tampinud mööda vesist padrikut, tõusid tedred suure parinaga natukese maa pealt tema eest lendu – kõik noored kuked, kes heitsid juba verisulgi ja omandasid täiskasvanu musta rüüd, milles võib järgmisel kevadel kuhugi lagendikule või väljamäele mängu ilmuda. See lennuparin oli äkki nii tuttav, nagu oleks ta seda alles eile kuulnud. Ja kui ta kuulatades seisatas, nägi ta enda ees vana kuivanud soomändi, millel latv pealt ära ja murde läheduses pehastunud oksatüügas. Millegipärast köitis see kuivanud mänd Indreku tähelepanu. Ta tundus tuttavana ja sellepärast astus ta temale lähemale. Kui ta on see, mõtles Indrek, siis peavad tal ka madalamal tüve küljes tugevad oksatüükad olema, kuhu võib ronides jalgu toetada.
Õige, oksatüükad olid olemas, aga nii mädanud, et Indrek murdis nad kergesti tüve küljest. Just see oksatüügaste murdmine rabaski Indrekut. Sest mõtelda, et see vana männijändrik on nii palju aastaid siin seisnud, ilma et keegi oleks tema vastu niigi palju huvi tundnud, et oleks kas või muidu niisama heast-paremast tema mädanud oksatüükad ära murdnud, oli nagu mingisugune suur elumõistatus. Millalgi oli see mädanud konts olnud kuulus üheoksaga mänd. Talle roniti siis arutihti otsa ja istuti tema ainukesele oksale kiikuma, sest oks oli toores ja tugev, kandis iga aasta hulka rohelisi käbisid, mis lõhnasid vaigust.
Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine mänd Vargamäel, võib-olla kogu maailmas. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karjalind või tõusis temalt taeva poole mõni soolõoke ning laskus varsti lauluga siiasamasse vaiguste käbide keskele. Oo, ta võis kas või kümme korda roheliselt männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski. Isegi loomad polnud käinud tema vastu oma kaelu nühkimas, sest muidu lipendaksid kuskil karba küljes mustad, valged või punased karvaudemed.
Indrek katsus mändi maha murda, nagu ta oli murdnud tema oksatüükad, aga tüvi pani alles vastu. Soopedakas, lausus Indrek endamisi ja asus kogu jõuga männi kallale, sest millegipärast СКАЧАТЬ