Tõde ja õigus. V jagu. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Mul on täna ka külaline, tea, mis sellele anda,” vastas isa.

      „Kus ta sul siis on?” küsis naisehääl.

      „Ülal, ahju peal, kus siis mujal, muud aset mul ju polnd,” seletas isa.

      Nende sõnade juures tõusis Indrek vommil istukile, et alla vaadata, ja ta tabas kaks alt üles vahtivat silma, mis peaaegu purskusid vett täis, kui naine tundis ülal istuva mehe ja otsekui hirmunult hüüdis:

      „Armas aeg, sina, Indrek!”

      „Mina, Maret,” vastas Indrek lihtsalt ja ronis mööda redelit maha.

      „Küll oled sa vanaks läind,” ütles Maret Indrekule, kui see alla jõudis, kuhu väike neljaruuduline aken suutis pisut rohkem valgust kallata kui üles ahju peale.

      „Meie kõik läheme vanaks,” lausus Indrek ja pöördus öe silmade eest kõrvale, sest need seisid ikka veel pisaraist tulvil.

      „Mina olen värssi ainus noor Vargamäel,” katsus isa naljatada, kes oli akna all juba oma toidu kallale asunud.

      „Jah, isa oleks nagu tõepoolest sestsaadik nooremaks läind, kui ta sauna elama asus,” rääkis Maret peaaegu veendunult.

      „Noh, siis muutun ehk minagi jälle nooreks, kui ma mõni aeg isa seltsis saunas saan elanud,” katsus ka Indrek naljatada. Aga Maret võttis seda kibetõsiselt, sest ta küsis:

      „Tahad sa siis tõesti siia elama asuda?”

      „Tahan küll,” vastas Indrek.

      „Aga sul pidid ju lapsed olema, kes siis neid kasvatab?” küsis Maret etteheitvalt.

      „Olen siis mina mõni lastekasvataja, õde?” küsis Indrek nukralt vastu.

      „Issand jumal!” ohkas Maret ja pööras silmad pimeda poole, sest need hakkasid sorinal vett jooksma. „Küll on see kõik hirmus!”

      „Aga tead, Maret, ärgem rääkigem sellest kunagi enam,” palus Indrek. „Selle asemel katsume elada. Katsume paremini elada kui tänini, sest üks päev paremat elu on rohkem väärt kui aasta halvast elust rääkida.”

      „Mis sa siis tahad tegema hakata, kui sa siia jääd?” küsis Maret.

      „Kas siis minu jaoks Vargamäel tööd ei leidu?” küsis Indrek vastu.

      „Sa pole ju meie tööga harjund,” ütles Maret.

      „Küllap harjun jällegi,” arvas Indrek.

      „Sa pole ju õieti kunagi Vargamäel tööd teinud,” ütles Maret, nagu püüdes vennale selgeks teha, kui mõttetu on temal tulla Vargamäelt tööd otsima.

      „Indrek ütleb, et tema tulnd Vargamäele sunnitööle,” rääkis isa nüüd laste jutu vahele.

      Neid sõnu kuulates õde jäi vennale pärani silmi otsa vahtima. Ja nagu mõistaks ta äkki isa sõnade kogu kurva mõtte, hakkas ta peaaegu suure häälega nutma. Või oli ta ka iseoma tööd siin tundnud kui sunnitööd ja karjus sellepärast iseoma häda pärast?

      „Ära nuta, Maret,” rääkis Indrek härdalt, „mina arvasin, et sunnitöö Vargamäel on ometi kergem kui surm, sellepärast tulin.”

      Seepeale ei vastanud õde tükil ajal midagi, aga kuuldud sõnad katkestasid äkki pisarate voolu. Ja põlleotsaga silmi kuivatades ta lausus nagu lohutatult:

      „Ah nõnda mõtlesid sa seda.”

      „Nõnda,” kinnitas Indrek.

      „Siis on muidugi hea, et sa meid ei unustand,” ütles Maret peaaegu rõõmsalt.

      „No näed, õde, asjad on kõige paremas korras,” katsus Indrek nagu naljatada.

      Selle naljaga jutt seks korraks õieti lõppeski. Sest isa lõpetas oma hommikueine ja see tuletas meelde, et ka Indrek tahaks ju süüa. Seda Maret tõttaski tooma ja tegi seda sellise hädalise kiiruga, nagu võiks ta muidu ehk hiljaks jääda. Samal ajal Indrek hakkas ettevalmistusi tegema metsaminekuks, sest tema tahtis enne, kui hakkab töö järele ümber vaatama, näha vanu tuttavaid paiku, puid ja põõsaid. Ta tahtis kõige selle seltsis viibida, mille keskel ta oli kasvanud, rõõmutsenud, hõisanud, unistanud. Sest pikad kadunud aastad olid surunud minevikule lohutava ilupitseri.

      „Kas tõmbad iseoma pikad säärikud jalga?” küsis isa.

      „Esiteks pidin küll, aga nüüd mõtlesin ümber. Minu omad peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek.

      „Kõige säädsamad oleks pastlad, aga kas su jalad vett kannatavad,” arutas isa. „Sa pead ikka seda teadma, et on juba sügisene aeg ja sul tuleb vees solistada, sood pole enam nii kuivad kui olid ükskord.”

      „Aga pole ju paar nädalat nüüd vihma olnud,” katsus Indrek vastu seletada. „Või on siin sadanud?”

      „Seda mitte,” ütles isa, „aga küllap lähed ja näed kõik ise, see on parem kui minu seletus.”

      „Ma paneksin siis pealegi pastlad, kui ma nad kuskilt saaksin,” otsustas Indrek.

      „Võta minu omad,” ütles isa. „Ma lappisin nad hiljuti kinni, ainult pahemal on teine orm pihastanud, selle pean enne uue panema.”

      Nende sõnadega tõttaski ta seda tegema.

      Võis olla kella kümne paiku, kui Indrek oli reisuvalmis. ka täna, nagu eelmisedki päevad, puhus leige sügisene tuul edelast, lennutades kergeid pilvi nagu suitsuses taevas. Päike paistis nagu läbi halli vina ja sagedasti katsid ruttavad pilved ta peaaegu täiesti, nagu võiks iga silmapilk hakata sadama, et ladiseda päevade kaupa, aga siis äkki hele päikeseketas välgatas uuesti harvakoelise pilve tagant ja ujus viimaks suitsuvinalisele, kahvatule taevalapile, kust ta süstas varsti jällegi ligiruttava pilve varju. Nõnda oli see kestnud päevi ja öid ja näis, nagu võiks see kesta igavesti.

      „Sookask tõmbub juba kollaseks,” ütles Indrek sauna ees seistes, kuna isa istus paku otsas ja püsis pastla kallal.

      „Juba hakkab värvi andma arukaselegi,” rääkis isa. „Mõni haab seisab juba nagu tulle torgatud.”

      Kui Maret toiduga sauna juurde jõudis, olid Indrekul juba pastlad jalas.

      „Kas sa end nõnda ära ei külmeta, jalad saavad ju märjaks,” rääkis õde hoolitsevalt.

      „Pole viga, vanad karjase jalad,” vastas Indrek. Ta tahtis esimesest päevast peale enda viia samasesse eluviisi, millises ta millalgi ammu oli lahkunud Vargamäelt. Ta ei hoolinud sellest, et vaheajal oli tema ise ja ka kõik muu teiseks saanud.

      „Kuhu sa kõige enne mõtled minna?” küsis isa, kui Indrek avas saunaukse.

      „Mõtlesin otsaga jõe äärde jõuda,” vastas Indrek.

      „Aga sinna viivad nüüd uued teed, vanad on ammugi kinni kasvand,” seletas isa.

СКАЧАТЬ