Ehatähed. Blackberry saare romaan, 3. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      Evening Stars

      2014

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Inna Viires

      © 2014 by Susan Macias Redmond

      Trükiväljaanne © 2015 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2015 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10955

      ISBN (PDF) 978-9949-84-076-2

      ISBN (ePub) 978-9916-11-183-3

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Naistele minu elus.

      Tänan teid selle eest, et teist on saanud minu „südameõed”.

      Tänan teid armastuse ja toetuse eest, sõpruse, naeru, nõuannete ja hoole eest. Tänan, et olete olnud mulle toeks, minusse uskunud ja mulle otse välja öelnud, kui ma olen liikunud vales suunas.

      See raamat on teile. Sügavaima armastusega.

      ESIMENE PEATÜKK

Vaagides, kas panna selga särk Betty Boopiga¹ või värviliste südametega, leidis Nina Wentworth, et täna on Betty Boopi sorti päev. Ta tõmbas lühikeste varrukatega särgi üle pea ja suundus vannitoa poole juba enne, kui särgikangas jõudis ta puusadele langeda.

      „Ära liibu, ära liibu,” korrutas Nina peegli ees juukseharja võttes.

      Särk istus seljas just nii nagu vaja, nii et mõni sentimeeter jäi veel ruumi. Nina ohkas kergendatult. Eelmise õhtu kolm šokolaadikooki ja üsnagi suur klaas punast veini polnud ta puusadele istunud. Ta oli selle eest tänulik ja otsustas hiljem trenažööril patte kahetseda. Või vähemalt tõotada, et ei söö rohkem kui ühe šokolaadikoogi korraga.

      Harjanud kümme sekundit juukseid, kulutanud ühe minuti patsi punumisele, ja ta blondid juuksed olidki kenasti korras. Ta sööstis esikusse ja sealt edasi kööki, kust haaras autovõtmed ja oleks peaaegu köögiuksest väljunud, kuid just siis, kui ta lingist võttis, helises toas telefon.

      Nina heitis pilgu telefonikellale. Kõigil tema maailma inimestel – nii sõpradel, sugulastel kui töökaaslastel – olid mobiiltelefonid. Vaid üksikud kõned tulid ajast ja arust lauatelefonile. Nina läks katastroofiks valmistudes tuldud teed tagasi.

      „Halloo?”

      „Tere, Nina. Siin Jerry pandimajast. Avasin just uksed ja siin on üks proua, kes üritab müüa mulle tervet kastitäit prahti, seda et, asju. Mulle tundub, et need pärinevad sinu poest.”

      Nina sulges oiet maha surudes silmad. „Pakun, et pisut üle kahekümne, lillade triipudega punased juuksed ja kaelal mingi imeliku linnu tätoveering?”

      „Just täpselt. Ta vahib mind maruvihase pilguga. Mis sa arvad, kas ta võib olla relvastatud?”

      „Loodetavasti mitte.”

      „Ma loodan ka.” Jerry hääl polnud just eriti murelik. „Mis ta nimi on?”

      „Tanya.”

      Kui Ninal oleks olnud rohkem aega, oleks ta siiasamasse põran­dale kokku vajunud. Kuid tal oli vaja päristööle jõuda. Tööle, mil polnud vähimatki pistmist tema pere antiigipoe nimelise katast­roofiga.

      „Kas lasid emal ta tööle võtta?” küsis Jerry.

      „Jah.”

      „Sul oleks võinud rohkem aru peas olla.”

      „Ongi. Helistan politseisse ja palun neil Tanyale järele tulla. Kas sul õnnestub teda seni seal kinni hoida?”

      „Muidugi.”

      „Tore. Ja ma tulen pärast tööd oma asjadele järele.”

      „Ootan sind,” lubas Jerry.

      „Tänan.”

      Nina pani toru hargile ja jooksis auto poole. Kui telefon oli Bluetoothiga ühenduse saanud, helistas ta politseisse ja selgitas juhtunut.

      „Jälle?” küsis asešerif Sam Payton muigvel häälega. „Kas sa lasid emal ta tööle võtta?”

      Nina tagurdas ettevaatlikult maja eest tänavale. Jerry huumoriga saab hakkama. Jerry oli kogu elu siin elanud ja temal oli lubatud Nina kallal aasida. Aga Sam oli sisuliselt alles uustulnuk. Tema polnud pilkamisõigust veel välja teeninud.

      „Kuule, ma olen aus maksumaksja, kes teatab seaduserikkumisest,” ütles ta.

      „Selge-selge. Juba panen kirja. Mis ta varastas?”

      „Ma ei küsinud. Ta on pandimajas.”

      „Tean, kus see on,” vastas Sam. „Lähen uurin asja lähemalt.”

      „Tänan.”

      Nina katkestas kõne enne, kui Sam jõudis talle töölevõtmise kohta nõuandeid jagama hakata, ja keeras mäest üles. Hommik oli selge. Vaikse ookeani looderanniku varakevade kohta oli see üsnagi kummaline. Tavaliselt tulid ilusad ilmad alles suve poole. Läänes helkis sinine vesi. Idas oli manner, Washingtoni osariik.

      Mida kõrgemale ta jõudis, seda ilusamaks muutus vaade, kuid mäe otsa vana maja ette parkides ei tulnud talle pähegi taeva ja ookeani imelist kombinatsiooni imetleda.

      Ta astus krapsakal sammul ukse poole, kust pääses nii bossi eluruumidesse kui ka vastuvõttu. Doktor Andi, nagu teda siin kutsuti, oli saarel populaarne lastearst. Kui päris täpne olla, siis ainus lastearst. Andi oli saarele kolinud aasta eest, avanud ­septembris praksise ja sellest ajast peale oli tal patsiente küllaga. Ühtlasi oli Andi verivärske abielunaine ja lisaks sellele ka kaks kuud lapseootel.

      Nina keeras ukse lukust lahti ja astus sisse. Ta pani tuled põlema, heitis pilgu termostaadile ja lülitas sisse vastuvõturuumi kolm arvutit.

      Pannud СКАЧАТЬ