Cornwalli suvi. Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tean.” Lucy surus huuled kokku ja mõtles, kui loll ta oli küll olnud.

      „Kas teed avalduse?”

      Lucy kortsutas kulmu. Ajakirjanikega silmitsi seista? „Ei tea.”

      Samantha ohkas. „Miks sa ometi tema valisid, kui oleksid võinud saada millise mehe tahes? Ed pole isegi teab kui hea välimusega.” Ta pidas vahet. „Tõsiselt, no ma ütlen.”

      Lucy suu kaardus poolnaeratuseks. „Ei kommenteeri.”

      „Sa tead, mida see tähendab, eks?”

      Lucy hingas sügavalt sisse ja sundis end vastama. „Jah.”

      „Kohe kuidagi ei tahaks seda teha. Sa oled suurepärane, aga sellest ei tule midagi välja.”

      „Ma tean.” Ta hammustas huulde. „Vabandust.”

      „Järgmine kord mõtle, et ükski mees pole seda väärt, et tema pärast karjääriga riskida. Usu mind.”

      „Tõsi.” Kohmetu naer suri Lucy huultel. „Selle peale oleks pidanud vist varem mõtlema.” Ta pööritas silmi.

      Samantha ohkas. „Mingil ajal räägime uuesti.”

      „Jah.” Ent mõlemad teadsid, et kulub päris kaua aega, enne kui kellelgi võiks tulla mõte Lucy teeneid kasutada. Maine on määritud.

      Lucy kõhkles koridoris, kuulatades isa häält. Eesuksest põgeneda oli võimatu ja nüüd oli ka tagauks blokeeritud. Parem siis juba asjaga rutem ühele poole saada – Lucy ei armastanud pikalt venitada.

      Kui Lucy kööki tuli, astus ema isast sammukese eemale ja pani kohvitassi käest. „Mina arvasin, et selle aja peale oled juba täiskasvanuks saanud.”

      „Sul oli selleks piisavalt aega.” Justkui oleks isa õige inimene midagi sellist ütlema. Ilmselt oli isa näinud varajasi uudiseid ja tuli olukorda arutama. Lucy vaatas mõlemale ainitise pilguga otsa. Neil pole aimugi. Võimetud mõistma, milline nende probleemne elu kõrvaltvaataja silmis välja näeb. Võib-olla oleks pidanud selle nende jaoks üles pildistama, et nad ei saaks tõest mööda vaadata.

      Telefon hakkas uuesti helisema, Kate võttis kõne vastu ja läks köögist välja, et rääkida.

      Pead vangutades lausus isa: „Ja tõesti, leiboristide saadik, no mida sa õige mõtlesid? Looda nüüd selle peale, et kusagil läheks sõda lahti, muidu saad veel mitu päeva esiuudis olla.” Ta pistis uuesti nina ajalehte ja pööras lehekülge. Lucy vaatas isa õige vihaselt. Seksieksimuste eest ei saa inimest ometi surma mõista. Nii ihar Lucy nüüd ka ei ole; tegelikult pole ta üldse ihar ning valis just sellepärast endale sellise piiratud juurdepääsuga armukese.

      Isa paistis tegutsevat üsna samal põhimõttel nagu Ed, aeg-ajalt ilmus ta küll ka pere keskele. Isa spetsialiteediks oli üleolev-armulike epistlite pidamine. Lucy loobus juba kaua aega tagasi midagi vastu ütlemast. Puhas ajaraisk. Kui mõte juba ajale läks, heitis ta pilgu telefoniekraanile. Ilmus Edi sõnum.

      Helista mulle kohe.

      Lucy jättis täies purjes isa moraali lugema ja läks majapidamisruumi. Pidas endaga aru, kas vastata Edile või mitte. Niikuinii poleks mitte ühestki lausest abi.

      See poleks vist tark tegu, saatis ta sõnumi.

      Mõne sekundi pärast saabus vastus.

      Persse see tarkus.

      Lucy naeris. Ed oskab teda hästi naerma ajada. Sellest hakkab ta edaspidi puudust tundma.

      Kui just peab.

      Ta ootas vastuse ära.

      Ma vajan sind.

      Lucy hoidis hinge kinni. Sisimas tõmbus kõik tihkeks sõlmeks. Ta toksis vastuse valmis palju ägedamate liigutustega, kui vaja oleks olnud.

      Ei sa vaja. Sul on vaja hoopis vabandust paluda, esiteks oma naiselt ja siis üldsuselt. Ole madalam kui muru. Päästa oma abielu ja karjäär. Mõtle oma lapse peale. Mõtle viimaks ka kellegi teise kui ainult iseenda peale. Sa ei vaja mind.

      Ta ei kirjutanud, et Ed on valevorst. Võib-olla oleks pidanud kirjutama.

      Vajan.

      Ta vaatas korralikult stangele rivistatud triiksärke. Miks ema isaga ikka veel koos elab? Kas ta on isale üksnes pesumajateenus? Lucy judises. Olgu ema pealgi ilus ja lahke, temasuguseks ei hakka Lucy mitte ilma pealgi.

      Telefon piiksatas taas. Ta vastas.

      Sa tahad mind. Sa ei vaja mind.

      Pesupesemisruum oli laitmatus korras. Isegi mitte ühtainukest paariliseta sokki.

      Ma armastan sind.

      Lucy sulges silmad. Haa. Armastan. Võib kihla vedada, et täpselt sama ütles ta ka Sheilale.

      Aitab. Hüvasti.

      Ta sulges telefoni. Mis see siis nüüd on? Tema ja Edi jaoks olid olulised seks ja vestlus, armastust ei võetud iial jutuks. Armastus keerab kõik persse, kui Edi väljendit kasutada. Armastus ajab maailma tasakaalust välja, isegi ebaõiglaseks. Armastus tekitab vanglaid, isegi kui need on mugavad. Korralikult tärgeldatud triiksärgid lõid kerges õhuvoolus heljuma. Eesuks oli jälle lahti tehtud. Seina najale toetudes tõmbas Lucy mitu korda sügavalt hinge, mõeldes Edi naisele ja ta positiivsele rasedustestile. Vähemalt selliste asjade pärast ei pea tema, Lucy, kunagi muret tundma. Selle eest oli ta keha juba hoolt kandnud.

      Tänane hommik oli üks paras katsumus, see-eest võis arvata, et hullemaks minna enam ei saa. Lucy ajas selja sirgu ja läks kööki tagasi, püüdes mingit plaani välja mõelda.

      VIIES PEATÜKK

      Hebe

      Juuni 2015

      Kui pubist jalgsi tagasi tuleme, laiub meie kohal Linnutee. Küla vaateulatusest viimaks välja jõudnud, poetan end sulle käevangu. Varsti on meie ümber pimedus ja sa pistad käe taskusse, et võtta taskulamp.

      „Ära võta.” Puudutan su kätt. „Siis ei paista tähed enam nii selgelt välja.”

      Sa tõmbad mu enda vastu ja meie samm jääb aeglasemaks, sest pilgud on suunatud taevasse.

      „Nii palju tähti.”

      Noogutan, toetan pea su õlale ja vaatan üles. Sa osutad käega ja me hoiame mõlemad hinge kinni, kui täht üle taevalaotuse sööstab.

      „Napsa täht, mis langeb taevast,” alustad sina.

      „Alraunist käima peale saa …” Teen pausi.

      „Aeg päästab mäletamisvaevast …” Sinu hääl kõmiseb mu südames vastu. Mul jääb hing kinni ja järgmine rida ei taha meelde tulla. Niipalju СКАЧАТЬ