Cornwalli suvi. Liz Fenwick
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Cornwalli suvi - Liz Fenwick страница 2
Название: Cornwalli suvi
Автор: Liz Fenwick
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789985350522
isbn:
„Me alles alustasime.”
Sa noogutasid ja istusid esiritta.
„Nagu ma ütlesin.” Vaatasin vilksamisi sinu poole, jättes lause lõpetamata, ja hakkasin paberilehti laiali jagama. „Enne kui alustame, palun võtke kohustuslike kirjandusteoste nimekiri ja järgmise korra kodune ülesanne.” Su käsi puudutas minu oma, kui sa paberilehed minult vastu võtsid. Tardusin. Vaevu suutsin sulle silma vaadata. Mu pilk langes su suule. Su täidlased huuled kerkisid, just nagu tajuksid sa, mida ma tunnen.
Pöördusin sinust eemale, võtsin raamatu kätte ja tegin lahti.
„Kes sooviks ette lugeda Donne’i üheksateistkümnenda eleegia „Armukesele, kes läheb sängi”?”
Vaikus. Murelikud pilgud levisid üliõpilaselt üliõpilasele, sa vaatasid oma eakaaslasi ja tõstsid käe. „Rõõmuga.” Naeratasid.
„Tule, emand, tule, mu jõud trotsib mis tahes puhkust,
kuni mul pole siin tööd, laman kui lapsevaevas.”
Sõnad veeresid su keelelt ja ma klammerdusin kirjutuslaua serva külge. Naisüliõpilased langesid sama hardasse vaimustusse kui mina. Sa jätkasid.
„Kui vastane silmaga näha, kipub ooteaeg pahaks,
tüütu on jõude seista, juba maadelda tahaks.
Ümbert see vöö, hiilgav on laotus ta all
ja selle taeva sees peidus üks ilm veelgi ilusam.
Ava see sätendav turvis ja lase tal lahkesti minna,
siis tolguse ihar silm saab nuumata end su rinnal.
Lahti seo pihik, sest ju kostab kellamäng,
miska annad mul’ teada, et sind ja mind ootab säng.”
Kõikjalt kuulduvad ohked tõid mu transist välja. Armas jumal, sind kuulates tuli tunne, et välja ilmus lihast ja verest Thomas Grylls. Tegelikult olin vaid mõni päev tagasi kirjutanud täpselt sellise stseeni: Thomas jääb kihlatu Luciaga kahekesi ja hakkab teda jumaldavalt suudeldes aegamisi lahti riietama. Läksin näost punaseks, pöörasin üliõpilastele selja ja vaatasin septembrihommikut akna taga. Päevalilled olid näo üles pööranud ja kõrbesid päikesekuumuses.
„Ühed tõstavad turri karvad, teised hoiavad püsti ihu.
Anna mu kätele luba uidata, tõkked valla,
ette ja taha, vahele, üles ja alla.
Oo, mu Ameerika! minu vastleitud maa,
mu kuningriik, kindlaimalt kaitstud siis,
kui seal on sisse seadnud end mees.”
Sa esitasid seda luuletust nagu vilunud näitleja. Põhjakandi hääldusele omane kurgupõrin hellitas iga sõna. Ihu ärkas pakitsevalt uuesti ellu. Soovisin, et sa juba lõpetaksid, ega soovinud ometigi.
„Ei ole karistust süütusel.
Näitan ette, olen paljalt su ees;
mis tekki seal enam, kui peale võtta on mees?”3
„Aitäh …” sain kogelemisi öeldud. Kui ma sinu poole vaatasin, kadus ruum sootuks. Sinu pilk kohtas minu pilku; sa läkitasid mulle andekspaluva poolnaeratuse ja vangutasid siis pead.
„Vabandust.” Köhatasin, kurk oli kare. „Aeg Donne’i sõnade lummusest välja tulla ja süveneda seitsmeteistkümnenda sajandi ränka igapäevaellu.”
*
Sa aevastad, ja äkitselt olen tagasi ses üksikus vanas maamajas ega seisa tolmuses auditooriumis, kakskümmend üliõpilast ootel. Ma ronin sinu kõrvale voodisse, mäletades, kuni veel suudan. Tõmban su endale lähemale ja uinun sinu südamelöökide saatel.
TEINE PEATÜKK
Lucy
26. september 2016
„Tere.” Lucy selja tagant kostis sosinat ja käsi riivas ta alaselga. Ta judises. Ed. Lucy tõstis fotoaparaadi näo ette, õhetama löönud põski peitma. Tuleb rahu teeselda. Ei tohi lasta end tööst kõrvale kallutada.
Pildinäidikust nägi ta, kuidas parlamendiliige lobiseb kirjaoskuse edendamiseks korraldatud heategevusürituse teismelisest vabatahtlikuga. Katik oli hääletuks seatud ja Lucy sai asjaosalised märkamatult pildile. See oli parim. Näed reaalsust, aga lood illusiooni. Mitte võltsi, kuid igal juhul muudetud reaalsust. Nende kahe diskussioon oli tuline, aga järjepanu tehtud kahtekümmet fotot üle vaadates nägi ta ühel suisa säravat naeratust. Teismeline oli vaidluses peale jäänud, aga kontekstist väljas pääses esile sarmikus, mitte võidurõõm.
Kõik need noored vabatahtlikud kirjutasid enne külaliste saabumist alla dokumendile, et loobuvad töötasust. Neid ajendas vaid soov inimeste teadlikkust tõsta, ja sama soov oli ka Lucyl. Tänase töö eest ta tasu ei küsi. Ta teadis, kui suur vaev on lugeda, kui oled düslektik, ent temal endal olid olnud parimad õppimisvõimalused. Tüdruk, keda ta äsja pildistas, oli kaheksateist ja vihane. Aastaid oli teda rumalaks peetud ja maha kantud, aga rumal polnud ta kaugeltki; Lucy võis seda näha ennist toimunud vestluse ajal. Teismelise kortsudeta laubale olid sööbinud emotsioonid otsekui tätoveering. Ometi paistis ta fotol armsake. Ent Lucy teadis tõde. Varsti omandab see tüdruk oskuse, mille õpivad mingil eluhetkel kätte kõik naised: kuidas emotsioone maailma eest varjata. Veel aasta või paar, ja tüdruk matab viha maha. See on endiselt alles – olgugi ehk nähtamatu – ja ajendab iga ta tegu, aga tüdruk unustab, et see on nimelt viha, mis ta valikute langetamist juhib. Lucy ohkas.
Akna juures seisis Daisy, endine kooliõde. Mureliku näoga kuulas ta ühe vanema mehe juttu. Lucy valis sobiva rakursi, kandes hoolt, et Daisy näeks fotol võimalikult hea välja. Eesmärgiks oli õhutada inimesi annetama ja aidata head teha. Ehkki tänane sarnanes paljuski nende tööotsadega, mida ta ajakirjadele tegi – jäädvustas pikslitesse suurepäraseid, lihtsalt tublisid ja vahel kaugeltki mitte häid inimesi –, muutsid just abivajavad lapsed sündmuse huvitavaks. Selle loo puhul ei olnud tegemist mitte meelelahutuse või uue toote turule paiskamisega, vaid teadvustamisega. Kordki on tegu sellise looga, mida Lucyl on soov jutustada.
Ta lipsas märkamatult külaliste vahelt läbi, laskmata end vestlusse kaasata. Nii lihtne olnuks peatuda ja rääkida. Ta tundis neid inimesi ja nemad tundsid teda. Mida põrgut, ta oli neil üritustel piisavalt palju käinud kui üks asjaosalistest, ilma et tal fotoaparaati käes olnuks. Aga aparaadiga oli veel parem.
Viimase üheksa aastaga, profifotograafina, on temast saanud meisterlik ilupilditegija, ehkki mõne pildistatava puhul on ilusat pilti päris raske saavutada. Loodeti, et ta teeks inimesest täiuslikult kauni pildi või vähemalt sellise, millel fotografeeritav ei paistaks hullem kui tavaliselt. Lucy sai aru küll, kuidas maailm toimib. Tänapäeval ei pea miski päriselt olema, kõik peab ainult hea välja paistma.
Ta nägi akna juures printsessi, seltsiks proua Talworth, ja pani СКАЧАТЬ