Kui Raudpea tuli. Enn Kippel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda tead?!”

      „Ta ise ütles nõnda!”

      „Imbi,” ja Hinno surus tüdrukut vastu ennast, „siis sina võtsid temaga seeüle juba kõnelda, Imbi…!”

      Kogu idakaar oli täis punast kuma ning päike hakkas tõusma, kui Hinno ruttas üle väljade mööda lähemat teed tagasi kirikumõisa. Ta ei tundnud hommikust kastet, mis, tungides läbi tallukate, tegi märjaks ta jalad, ega kuulnud ka odrapõllul üksikult kisendavat rääku, sest nüüd mõtles ta ainult veski Imbile, kelle ta sügisel võib oma naisena koju viia. Ta ei kuulnud ka küladesse tagasipöörduvate jaanituleliste hõiskamist ning tralli ja nende torupillide vägevat jõrinat, ega pannud ka tähele taevaserval tõusva päikese mängu, sest nüüd hõiskas ta hing ning kõrvus aina kumises: Imbi, Imbi…!

      Siis aga märgates, et ta samm on nihkunud õigelt rajalt kõrvale, mõtles Hinno naeratelles: tüdruku kallistused viivad mehelt mõistuse hullemini kui viin!

      Jõudnud tagasi kiriku juurde, ei läinud Hinno veelgi magama, vaid, hulkudes mööda kirikumõisa põldusid ringi, hakkas ta valima seal parajat paika, kuhu võiks ehitada uue köstrimaja, lootes saada selleks õpetajalt tagasi tükikese endist köstrimaad.

      * * *

      Jaaniööl polnud mitte ainuüksi õitsilised oma karjadega väljas, vaid siis ei tulnud enam ei noorele ega vanale und silma. Ja seepärast ruttas nüüd määratul hulgal peremehi, manulisi, sulaseid, naisi ja tüdrukuid Alajõe küla karjamaale, kus pärast päikese loojenemist hakkas suur jaanituli loitma. Seejuures oli enamik naisi ja tüdrukuid triibulisis seelikuis, kandes kaelas säravaid litreid, sõlgi ja helmeid, niuete ümber aga korisevaid rõhusid ja õlgadel peenest villast kootud kirjalisi linikuid. Jaanitulelistest kuhjusid tüdrukud nagu kartlikud hirved ühte trobikonda kokku, taamal külitasid jällegi pereisad, rüübates kadakapuust kannudest õlut ning vaadates noorte vallatlemisi pealt; poisid aga, koondunud ise trobikonda kokku, hakkasid tüdrukute nähes üksteise ees oma rammu ning kangusega hooplema.

      „Jaan on tulnud, Jaan…!” kuuldus nüüd kõikjal ülemeelikut hõiskamist.

      Peatselt hakkasid ka torupillid jorisema, ja siis tantsiti karutantsu — raskelt ning paigal tammudes, sest talurahva pihad olid kanged.

      „Tantsige pealegi karutantsu, tantsige — vaata et viimati tulebki teine puistama kaera!” kuuldus vanemaid inimesi hoiatavat, sest mesikäpp olevat juba säärane metsaline, et kus temast aga on juttu, seal ta ka ennast näitab.

      Kuid nüüd ei pandud säärast manitsust ning tarka nõuannet tähele, vaid uhuti tantsu torupillitaadi lugude saatel ikka edasi. Osa külapoisse vedas vägikaigast, teised pildusid kurni ja veeretasid ratast, kuna aga üks osa pikutas laiseldes maas.

      Ka Ronga veski sulased Aabu ja Rain olid tulnud külarahva jaanitulele, kus nad nüüd teistest veidi eemaletõmbunult külitasid karjamaal. Kuid ka külarahvas ei otsinud nendega suurt sõprust, kõige enam just Rainiga, sest et ta oli tüdruku poeg, kes tulnud oma emale teotuseks ilmale.

      Sõnatult pikutasid nad nüüd teineteise kõrval, ajades haigutades pärani oma suu.

      „Jaan on käes, tunahomme on ta läinud — ja siis algavad mõisas heinatalgud,” sõnas Aabu, kel veskiteolisena tuli talgute puhul käia ka mõisas.

      Kostmata sõnagi, vahtis Rain eemal asuvaid külatüdrukuid, kelle seas ei paistnud talle ühtki, kes oleks ka peretütre Imbi väärne, olgugi et ka neil oli palju ehteid küljes.

      „Aabu, parem lähme tagasi koju!” sõnas Rain pärast vaikimist.

      „Ei — külarahvas hakkab siis viimati veel naerma…”

      „Kunas meie nende naeru oleme kartnud?!”

      „Seepärast pikutamegi veel!”

      Ja veskipoisid külitasid edasi, kuni nad lõpuks jäid norisedes magama.

      „Veskipoisid magavad, magavad!” kuuldus nüüd külapoisse irvitavat. „Või nemad tulevad jaanitulele magama!”

      Nüüd tehti maha suur lõkketuli, millesse veeretati põllukivi, kuna aga paar poissi, laskudes kõhuli maha, hakkasid mühisedes puhuma tulle, et kivi läheks kiiremini kuumaks.

      „Täna saab nalja!” kilkas seda nähes mõisa sepapoiss, kelle külarahvas oli ristinud Nõgikikkaks.

      „Pea suu, Nõgikikas,” kurjustati, „ajad oma kisaga veskipoisid enneaegu jalule!”

      Kui siis kivi oli aetud peagu hõõgumiseni kuumaks, lükati ta kurnide ja kaigaste abil tulest välja ning veeretati magavate veskipoiste vahele otse nende näo ette. Ja siis uuriti veel kord õige hoolega, et kas nad ikka tõeliselt magavad.

      „Magavad, magavad,” sosistati üksteist rahustades, ja siis, avades oma kaatsade puupöörad ja tinanööbid, hakkasid nüüd külapoisid kordamööda soristama tulikuumale kivile, mis särises ning hakkas haisedes aurama.

      Ka eemal seisnud külapoisse ruttas vahtima säärast nalja, kusjuures igaüks neist püüdis lasta särtsuvale kivile oma sorina. Ja nüüd kuuldus ümberringi rõkkavat naeru, mis meelitas ka tüdrukuid tulema kihistades lähemale.

      Esimesena avas oma silmad Rain, ja siis kargas jalule ka Aabu, kes tormas külapoistele suisa kallale, lüües esimeses vihahoos mõned neist pikali maha. Kuid nüüd vajus külapoiste trobikond omakorda talle peale, virutades kaigaste ja kurnidega. Uuesti kerkis aga Aabu tugev teomeherusikas, lüües nägusid lõhki ja pekstes hambaid puruks. Ka Rain sööstis pimedas vihahoos nagu tigestunud sõnn teotajaile kallale, lüües ja saades ise veel valusamaid hoope vastu. Seejuures lärmasid kaklejad nagu vihaselt purelevad koerad.

      „Või minu näole tulete reostama!” kisendas Aabu, keerutades rusikat.

      Küll ruttas nüüd habemikke ja auväärseid peremehi lahutama tüli, öeldes, et ärgu möldri sulased kurjustagu ühti, sest säärane olevat ju ammune pruuk, et kui keegi jääb jaanitulel magama, siis tehakse talle leili; kuid neid ei pandud nüüd üldises rüsinas tähelegi ning paljud neist said seejuures koguni häda.

      Lõpuks ei jäänud Tehvani sulaseile enam midagi muud kui otsida põgenemises pääsu; kuid esialgu ei aidanud seegi, sest külapoisid, olles takjaina kannul, jagasid neile selja tagant hoope. Ja nii joosti — Aabu ja Rain lõõtsutades ees, külapoiste kari kisades ja vandudes taga.

      Kui siis külapoisid olid tagaajamisest tüdinedes jäänud kaugele maha, sammusid Aabu ja Rain teineteisele najatudes pikkamisi kodu poole, olles räbaldunud ja väsinud. Kodus kükitasid nad puheldes ja ähkides jõekaldale, hakates loputama oma veriseid haavu ja vorpe.

      „Võtame peremehe püssi ja lähme tagasi!” ütles Rain.

      „Tänaseks jäägu tasumata,” arvas Aabu, „kuid selle eest peavad külapoisid tundma veel häda!”

      Peksasaamine ei vihastanudki veskisulaseid nii hullusti kui neile osaks saanud teotus, mida tasumata ei tohi jätta.

      Kui nad siis magama heitmiseks olid minemas lakka, jäi Raini pilk peatuma talli taga algavale rohumaale, millel võis märgata kitsast kastesse tallatud rada; ja ta ei suutnud hoiduda hüüdmast:

      „Vaata, Aabu, — keegi on käinud öösi veskis!”

СКАЧАТЬ