Kui Raudpea tuli. Enn Kippel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui sa veel ei maga, siis too külalistele kapatäis õlut!”

      Köster köhatas, kuna aga aidast kuuldus põrandalattide naginat, seejärel vaadist voolava õlle mulksumist ja sorinat, ja siis aidaukse avanedes ilmuski sealt möldri ainus tütar Imbi, kes kandis vahutavat õllekannu käes. Ta heledad linalaksed juuksed olid punase paelaga kuklasse kokku köidetud, kuna aga seljas kandis ta triibulist pihtseelikut ja kitsaste niuete ümber korisevaid vasest rõhusid.

      Võttes tütrelt õllekibu, sõnas Tehvan naljatades:

      „Aga Imbi, sa oled end täna nii toredasti ehtinud, nagu ootaksid kosilasi tulema!” ja ulatanud õllekannu õpetajale, hakkas see suurte sõõmudega isukalt juues niisutama oma kõnelemisest kuivanud kurku.

      Jäädes langetatud pilguga isa ja külaliste ette seisma, ei julgenud Imbi kellelegi otsa vaadata; talle tundus, nagu suudaks isa, õpetaja ja Hinno, kõige enam just Hinno, aimata ta praegusi mõtteid, mille pärast ta tundis nüüd häbi. Ka Hinno, riivanud teda ainult korra pilguga, vahtis nüüd enese ette ning uuristas kepiotsaga maad.

      Kiites möldri vägevat jooki, ulatas Toomas Knieper õllekannu tagasi Tehvanile, kes seda omakorda köstrile andes sõnas:

      „Noh, Hinno, olgugi et sa oled nüüd köstri seisuses, kuid egas sa seepärast põlga veel vana Tehvani õlut,” ja ta pilgutas noorele köstrile kavalasti naeratades silma.

      „Ainult ühe sõõmu võid rüübata, Heinrich, ainult ühe…!” hoiatas Toomas Knieper, kellele möldri õlu oli tundunud liialt kangena.

      Tõstes kannu suu juurde, nii et see varjas õpetaja eest ta nägu, heitis Hinno vilka pilgu lahkuvale Imbile järele.

      „Aga seekordne õlu on sul tõesti vägev!” ja hingekarjane matsutas suud.

      „Kui vili on rammus, eks siis ole õllelgi rohkem jõudu,” kostis Tehvan.

      „Eks möldri mativili ole alati kõige rammusam, sest selle võtab ta oma käega ise; hingekarjasel tuleb aga leppida sellega, mida talle kokku veetakse,” kurtis õpetaja. „Mullu sügisel toodi mulle maksuvilja seas koguni säärane külimit otri, millelt enne seda oli salakavalal kombel kuumutades võetud idanemise vaim, nii et, need maha külvanud, jäigi mul nüüd osa põldu kesaks.”

      „Säärane tegu oli tõesti õel!” ja Tehvan raputas pead.

      „Nüüdne maarahvas on nii õel, nagu ta pärast paganluse põlve pole kunagi olnud!”

      „Eks seda ole sakstegi seas palju!”

      „Kuigi on, siis saks talitab ikkagi avalikult, talupoeg teeb aga halba salakavalal kombel!”

      „Ega saksal pruugi salatseda — tal on ka avalikuks kiusamiseks voli!”

      „Olgugi et talupojad on nüüd muutumas jällegi paganaiks,” sõnas õpetaja, jättes täheldamata Tehvani sõnad, „pani Jumal siiski oma otsatu helduse läbi nende põldudel uuesti vilja kasvama, millega ta on toonud õnnistust ka sinu veskile!”

      „Eks see ole nüüd õnnistuseks ka hingekarjaste lauale, sest suurel näljaajal jäi nendegi külimit tühjaks,” arvas Tehvan.

      „Jah,” nõustus Toomas Knieper, „Issanda veskid jahvatavad imelikult ning peenelt: kui ta meilt midagi võtab, siis annab ta selle hiljem mitmevõrra tagasi, nõnda et meie ei tohi tema tahtmise üle kunagi nuriseda, vaid peame ehtima end südamliku helduse, alanduse, tasaduse ja pika ning kannatliku meelega!”

      Nüüd kuuldus hingekarjase kammitsasse pandud hobune valjusti hirnahtavat, nagu tahaks ta oma isandale meelde tuletada, et aeg on minna puhkama.

      „Jää siis jumalaga, Tehvan!” sõnas Toomas Knieper tõustes ning ulatas möldrile käe.

      Samal ajal, millal öised külalised lahkusid Ronga veski õuest, piilus Imbi neile aidaukse vahelt järele; kui siis õpetaja hobuse taga sammuv köstergi oli kadunud teekäänaku taha, hakkas ta eneselt võtma ehteid ning asetama neid kirstu, ise seejuures paaril korral ohates:

      „Oh Hinno, Hinno…!”

      Ja jällegi kerkis Imbi silme ette pühapäevane kirik, milles näeb ta ainuüksi teda, kuuleb, kuis ta peab kogudusele eestpalvet ja laulab koraali. Ja uuesti näeb nüüd Imbi, kuidas jumalateenistuse lõppedes sammub Hinno kirikuliste seas korjanduskotiga ringi, kogudes sellesse jumalalaeka heaks ande. Kui ta seejuures juhtub rahakorjamisega sattuma mõnele tukkuma jäänud kirikulisele, siis raputab ta selle silmnäo ees oma pika ridva otsas rippuvat korjanduskotti nii ägedasti, et selle külge kinnitatud kuljuste ning korinate võigas kõlin sunnib tukkuma jäänut jahmudes ärkama, mida nähes on Imbi pidanud tihtigi südamest naerma. Jõudes aga rahakorjamisega temani, tilistab Hinno oma korjanduskoti kellukesi alati nii mahedasti, nagu oleksid need puhtast hõbedast. Ja kui siis isa on heitnud oma tiburahakese korjanduskotti, tänab Hinno ikka neid mõlemaid, noogutades seejuures peaga kõige enam just Imbile, nagu polekski ta ainult möldri tütar. Kuid siiski, turgahtas nüüd Imbile mõttesse, olgugi et ta isa pole muud midagi enamat kui ainult mölder, pole ta ka siiski mitte tühine mõisaori, vaid on pooleldi vaba mees.

      Ja kuis oli nüüd Imbi oodanud seda jaanilaupäeva õhtut, selleks end ehtinud, ning ta süda ärevusest põksunud sees, kuid nüüd…! Ja nukrasti mõlgutelles sulges ta kirstukaane.

      Äkki aga kostis aidaukse tagant tasane kobin, ja siis kuulis Imbi isegi sosistatavat oma nime.

      Hinno, see on ju tema ise! Ja Imbi ruttas avama ust.

      „Imbi!” sosistas nüüd Hinno aita astudes ning surus ta mõlemaid käsi.

      „Hinno, sa tulid tagasi!” ja Imbi hääles tundus rõõmu.

      „Jah, Imbi, kuid sa ei tea, kuis mu süda kisendas sinu pärast sees! Aga ma ei tohtinud varem tulla, sest pidin aitama õpetajal püüda äraeksinud karja.”

      „Ütle, Hinno,” sõnas nüüd Imbi, tuletades meelde oma isa ümmardajat, „mida võtab õpetaja nõuks meie Maarega teha, kas paneb ta kirikutulba alla?”

      „Sellest polnud meil kõnet, kuid jääme lootma, et sinu isa eestkostmise pärast ei hakka ta teda häbiga nuhtlema.”

      „Aga Maarel on ikka päris tõsine tõbi küljes, sest vahel panevad seljavalud teda lausa kisendama!”

      „Olgu tõbi nii kuri kui tahes — egas Jaani kummardamine seepärast aita!” kostis Hinno tõsiselt.

      „Siiski,” arvas Imbi, „vahel olevat tast ikkagi abi, ja mõnikord on Jaan pannud isegi tüdrukuid mehele…!” libisesid sõnad nagu pooleldi kogemata üle ta huulte.

      „Aga Imbi,” naeratas nüüd Hinno, „mis läheb meile korda Jaan — meie asi on ju ometi tematagi kindel…!”

      „Ega mitte mina…” kogeles Imbi, langetades seejuures häbeliku punaga kattuva näo, „ma ei usugi seda…”

      „Meie tahtmine on ju ikkagi kindel,” kordas Hinno, „ning jääb nõnda, et mihklipäeval tulen sulle kosja, kui ainult su isa võtab mind vastu?!”

      „Sind ta võtab alati…!”

      „Siiski,” СКАЧАТЬ