Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ proovile. Suudad sa kujutleda, et Clowance ei mäletagi aega, kui me Prantsusmaaga sõjas polnud. Kui välja arvata üürike vaherahu. Pole siis ime, et me kõik sellest nii väsinud oleme.”

      „Väsinud, aga mitte tülpinud.”

      Tundus, justkui hakkaks udu orus tihenema. Kui see enne koitu ei hajuks, siis annaks ründajale tugeva eelise.

      „Kuule, Geoffrey Charles, see ootamatu kohtumine pani mind tõsiselt mõtlema, kui halvasti ma su pärandi eest hoolt olen kandnud …”

      „Oh, lollus.”

      „Mitte sugugi. Mu süüd suurendab see, et peaaegu kolmkümmend aastat tagasi leidsin ennast samasugusest olukorrast. Olin siis kahekümne kolmene ja naasin Ameerika sõjast. Mu ema oli surnud juba tosinkond aastat tagasi, aga isa oli maetud alles hiljaaegu. Aga ta oli pikalt põdenud, kusjuures tema ainsad teenijad olid Paynterid ning kujutad kindlasti ette, kui halvasti nad tema eest hoolitsesid. Su vanaisa Charles Poldark ei saanud vennaga hästi läbi ega käinud teda just sageli vaatamas … Ma ei tahaks, et sina peaksid leidma sõjast naastes eest samasuguse kaose ja hävingu kui mina.”

      „Oota hetk,” lausus Geoffrey Charles, „seal ongi Jenkins. Lähen ütlen talle, mida sa vajad. Näita oma püssi.” Ta uuris seda. „Hea relv, kapten; vean kihla, et Portost sa seda ei saanud.”

      „Ei, kapten, ei saanud.”

      „Mis see õieti on?”

      „Vintraudne karabiin, Henry Nocki leiutatud poltlukuga. Nagu näed, on varras paigutatud kabas madalamale, nii et seda on laadides hõlpsam välja tõmmata ja tagasi panna.”

      Geoffrey Charles vaatas kortsus kulmul udu. „Mõnel täpsusküttide rügemendil on Bakeri vintpüssid. Meil veel pole. Meie peame leppima vana eestlaetava musketiga. Seegi ajab asja ära.”

      Mõnda aega valitses vaikus.

      Siis lausus Ross: „Kolmkümmend aastat tagasi, Ameerika sõja ajal leiutas üks Fergusoni-nimeline mees, 70. rügemendi kapten Ferguson, tagant laetava vintpüssi. Säärane võimaldas teha iga ilmaga kuus lasku minutis. See oli tohutult menukas … Paraku sai Ferguson surma – varsti pärast seda, kui mina sinna jõudsin. Ma kasutasin üht. Suurepärane püss. Aga pärast tema surma ei valmistanud neid enam keegi. Paistis, nagu poleks keegi sellest huvitatud.”

      „Niisugune mulje kipub sõjaväest jääma,” vastas noormees. Ta kõndis püssiga eemale ja tuli varsti tagasi. „See asi saab korda. Hommikusöök on kümne minuti pärast. Siis tutvustan sind oma sõpradele.”

      „Muide …”

      „Jah?”

      „Su kasuisast. Ütlesid, et ta pole uuesti abiellunud.”

      „Seda küll. On siis või?”

      „Ei. Aga just enne lahkumist sain Demelzalt kirja. Ta ütleb, et krahvkonnas käivad jutud, nagu oleks George nüüd – viimaks – hakanud huvi tundma ühe naise vastu.”

      „Mon dieu! Kes ta on?”

      „Nimi on mul kahjuks meelest läinud. Igatahes ei tunne ma teda. Keegi Harriet. Keegi leedi Harriet.”

      „Aa,” sõnas Geoffrey Charles tähendusrikkalt. „See ehk seletab üht-teist.” Ta toksis saapaga maad. „Noh … Küllap ei tohiks ma talle halba soovida. Ta oli mu ema valik. Ehkki nende suhted olid pisut pingelised, ühest äärmusest teise, oli ema temasse ikkagi vist omamoodi kiindunud. Nii et kui George nüüd hilises eas – kui vana ta ongi? viiskümmend üks? – uuesti abiellub, mis seal ikka, loodetavasti veab tal teist korda sama hästi.”

      „See pole võimalik,” lausus Ross.

      Mõne minuti pärast kutsuti nad hommikust sööma: kumbki sai tüki soolaliha, kümmekond murenevat kuivikut – võib-olla koitanud, aga seda polnud võimalik näha – ja sortsu kuuma rummi. Ross kohtus Geoffrey Charlesi sõpradega. Nood olid muretud sellid, viskasid nalja ja naersid vaikselt, oodates innukalt eesseisvaid vastastikuseid tapatalguid. Nende tervituses oli aupaklikkust ja sõbralikkust, mis süvenesid veelgi, kui sai teatavaks, et Ross ei kavatse lahingut üksnes kõrvalt vaadata.

      Sel ajal kui mehed sõid, ratsutas nende vahelt valgel hobusel läbi morn askeetlik kogu, keda saatis rühm ohvitsere. Kannad löödi valveseisangus kokku, siin-seal lausuti kuivalt paar sõna ja kogu ratsutas edasi. See oli vikont Wellington, kes oma rinde viimast korda läbi sõitis. Tal oli kaitsta üheksa miili mäekülge ja väed paiknesid hõredalt. Aga neil oli meelekindlust, mida suudab sisendada üksnes hea väejuht.

      Kümme minutit pärast Wellingtoni möödumist muutus Prantsuse armee trummide ja pasunate hääl kurjakuulutavamaks ning kui läbi huljuva udu tungis esimene valguskiir, hakkas nelikümmend viis pataljoni Euroopa parimaid lahingutes karastunud sõdureid – lisaks veel kakskümmend kaks tuhat meest reservis – tohutu musta massina mööda mäekülge üles Briti positsioonide poole liikuma.

      Kolmas peatükk

      I

      Kui George Warleggan hakkas uuesti naisevõtule mõtlema, oli kõik esimesest korrast sootuks erinev. Külma noormehena, kes pidas tähtsaks üksnes rahast tulenevat omandit ja võimu ning teravat ärivaistu, oli ta ihaldanud oma kaunist esimest naist juba siis, kui too kihlus Francis Poldarkiga. George teadis, et Elizabeth on talle kättesaamatu igas mõttes – mitte üksnes põhjusel, et oli abielus, vaid ka sellepärast, et George ei väärinud tema silmis vähimatki tähelepanu. Aasta aasta järel oli George püüdnud end talle vajalikuks teha ning materiaalsel tasandil oli see tal isegi õnnestunud; siis, vähem kui aasta pärast Francise surma, oli ta ootamatult avanenud võimalusest kinni haarates saatuse proovile pannud ega suutnud oma õnne uskuda, kui kuulis naist ütlemas jah.

      Muidugi polnud asi sugugi nii ühene ja George teadis seda toona. Trenwithi Poldarkid olid virelnud vaesuses juba ammu enne Francise surma, aga pärast seda läksid asjad kiiresti allamäge ning Elizabeth pidi üksipäini, rahatuna ja peaaegu igasuguse abita juhtima majapidamist ning hoolitsema nelja endast sõltuva ülalpeetava, sealhulgas oma haigete vanemate eest. Naine ei püüdnudki teeselda, et abiellus George’iga armastusest: armastanud oli Elizabeth – ükskõik kui ägedalt ta seda ka poleks eitanud – üksnes Francise onupoega Rossi. Ent abiellus ta ikkagi George’i, mitte kellegi teisega; temast sai noorem proua Warleggan, George’i naine nii nime kui kõige muu poolest, ning kui neil sündis poeg, tundis ta enneolematut õnne: elul oli korraga uus mõte ja ta armastas Elizabethi teistmoodi, sügavamalt kui enne.

      Alles hiljem mürgitas too vanaeit Agatha George’i õnne, andes mõista, et kaheksa raseduskuu järel sündinud Valentine ei olegi tema laps.

      Külm, nagu ta oli, ning huvitatud ainult sellest, kuidas kasvatada mõjuvõimu ja vara, polnud George osanud arvatagi, et võib nii rängalt piinelda.

      Ehkki abielu, mis oli sõlmitud ühelt poolt ilusa, vanast aadlisoost naise ja aristokraatliku maavalduse ning teiselt poolt raha, turvalisuse ja mugava elu pärast, poleks tohtinud ületada neid piire, milles oli vaikimisi kokku lepitud, juhtus ometi nõnda, et see oli edukas, kujunes edukaks. Elizabethis oli olnud tubli annus ärinaist, soovi jõuda materiaalsel tasandil edasi, ning need jooned olid klappinud kokku George’i enda merkantiilsete ja poliitiliste ambitsioonidega; oskamata seda – ja nii mõndagi muud – naisest oodata, kiindus George temasse iga aastaga üha enam.

СКАЧАТЬ