Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei hoidnud teda võlgu tegemast, mistap Rossil oli tulnud teda kaks korda ohtlikest olukordadest välja lunastada – viimati koguni 1000 naela eest. Nende suhteid polnud see siiski rikkunud.

      Geoffrey Charles haigutas, koukis välja uuri ja vaatas seda tähtede valgel.

      „Hakkab vist neli saama. Varsti peaks tulema Jenkins uue kuuma joogiga. Mõistlik on võtta suurust enne koitu, sest kahtlustan, et esimese valgega tulevad nad rünnakule. Tahaksin tutvustada sind esiti paarile sõbrale.”

      „Ma ei näe nende tsiviilriietega just suurem asi välja.”

      „Olen rääkinud sinust lähimatele sõpradele Andersonile ja Daviesele. Sa oled oma vaiksel moel saanud kaunis tuntud tegelaseks.”

      „Lollus.”

      „Noh, ma saan Inglismaalt mõnikord kirju. Nendes mainitakse aeg-ajalt ka sinu nime.”

      „Kes sulle kirjutab?”

      „Ükskõik. Muuseas, sina pole mulle Cornwallist õieti midagi rääkinud.”

      „Sa pole küsinud.”

      „Ei … See ei tähenda, nagu ei tunneks ma huvi … Ainult et mõnikord, kui oled keskendunud tapmisele, ei tule nostalgia kasuks.”

      „Räägi mulle Wellingtonist.”

      „Vaevalt on mul öelda midagi, mis tuleks sulle uudisena. Ta on külm nagu kala, kuid suurepärane väejuht ja minu meelest hiilgav sõjamees.“

      „Inglismaal on neid, kes arvavad teisiti.”

      „Neid leidub ka tema enda meeste hulgas. Isegi siin on viigimeelseid, kes peavad Napoleoni võitmatuks ning tervitavad iga taganemist noogutusega, mis tähendab: eks ma öelnud.”

      „Inglased,” tähendas Ross, „on pikale veninud sõjast väsinud. Põhja- ja Kesk-Inglismaal valitseb eriti terav pahameel. Valitsus näikse pühendavat kodumaise ülestõusu mahasurumisele sama palju jõudu kui prantslaste alistamisele.”

      „Inglased,” sõnas Geoffrey Charles, „ajavad mul alatihti sapi keema. Kui A Coruña järel koju tulime, koheldi meid nõnda, otsekui oleksime oma riigi reetnud ja putku pistnud! John Moore’ist räägiti põlastavalt nagu saamatust nannipunnist! Küllap oleks sõjakohtu alla antud, kui ta surma poleks saanud.”

      „Praegu arutletakse teisiti,” ütles Ross. „Kaotus pole kellelegi meeltmööda ning läheb aega, enne kui kõiki asjaolusid jõutakse arvestada.”

      „Nad istuvad oma paksu tagumiku peal,” jätkas Geoffrey Charles, „nood su alamkojakaaslased, rüüpavad õlut ja vaaruvad oma positsiooni ära kasutades ühelt kõrgseltskonna koosviibimiselt teisele; nad annavad oma suurimale kindralile võimatuid korraldusi ning kui ta neid täita püüdes hukkub, siis ajavad end alamkojas jalule – selleks neil veel hädapärast jõudu jätkub – ja nahutavad teda käpardlikkuse pärast, kiites samal ajal prantslaste suurepäraseid lahinguoskusi.”

      „Soult⁶ on kuuldavasti lasknud Moore’ile A Coruñas monumendi püstitada.”

      „Jah, muidugi: üks väejuht oskab teist hinnata! Inglased oma hukkunud kaasmaalasele säärast viisakust ei osuta – kui ta ei saa just nagu Nelson surma võidukas lahingus, vaid juhtub kaotama.”

      Ross vaikis. See noormees, kelle isa Francist – oma onupoega, elupõletajat ja ebaõnnestujat – ja ka ema ta kunagi siiralt armastas, oli pärast nende viimast kohtumist kasvanud nii kehalt kui vaimult. Ross oli tundnud Geoffrey Charlesi vastu alati suuremat soojust, kui võinuks tuleneda pelgalt sugulusest. Praegune kohtumine oli seda üksnes kinnitanud ja tugevdanud. Ta oleks justkui kuulanud Francist, ent noormehe seisukohad meenutasid pigem tema enda omi.

      „Ja Wellington?” ärgitas ta uuesti. „Kuidas tundub tema Moore’iga võrreldes?”

      Noorem kapten Poldark hõõrus mõtlikult lõual olevat armi. „Vana Douro on suur väejuht. Mehed lähevad tema järel läbi tule ja vee. Aga Moore’i me armastasime.”

      Tuli tentsik ja tõi uue kruusi auravat kohvi.

      „Ja kui juba jutuks tuli, eks räägi mulle siis ka Cornwallist. Ütled, et mu lemmiktädi on terve.”

      „Üldiselt jah. Viimasel ajal läheb tal mõnikord silme ees uduseks, aga see möödub, kui ta tunni või kaks pikutab.”

      „Mida ta hea meelega ei tee.”

      „Mida ta üldsegi mitte hea meelega ei tee. Mis lastesse puutub, siis … Jeremy on nüüd minust vaevalt tolli jagu lühem. Aga usun, et kõige kiirema kasvu aeg on tal juba seljataga. Millal sa teda viimati nägid?”

      „Pärast A Coruñat ma Cornwalli ei sõitnudki. Olin vihane, et meie taganemist ja kindral Moore’i tegutsemist sellises valguses nähti, ning viskasin peast mõtte sõita sinna õigustama midagi, mis õigustust ei vajanud … Sellest peaks nüüd olema juba neli aastat – jah, vanaisa matustel. Jeremy pidi olema umbes viisteist. Ta oli siis minuga ühepikkune, ainult et veel kõhnem!”

      „Seda on ta praegugi.”

      „Ja tema kalduvused, tulevikuplaanid?”

      „Erilist soovi sõtta minna ei paista tal olevat,” vastas Ross kuivalt.

      „Ma saan temast aru. Tal on ema, isa ja õed, meeldiv kodu. Loodetavasti ei käi sa talle peale.”

      „Kui see veel kaua kestab, oleme ehk kõik sunnitud ühel või teisel moel osalema.”

      „Levée en masse⁷ nagu prantslastel või? Loodan, et seda ei juhtu. Aga parem ikkagi see, kui et me kõigi nende aastate järel Napoleonile alla annaksime!”

      Ross hoidis tassi pihkude vahel, soojendades käsi ning lastes aurul mõnusasti näkku kerkida. Miski sahistas põõsastes ning noorem mees jäi korraks vaatama.

      „Siin on palju mürgiseid elukaid,” ütles Geoffrey Charles. „Maod, skorpionid …” Ja jätkas: „Kui hakkaksime praegu Napoleoniga läbirääkimisi pidama, läheks kõik samamoodi kui eelmine kord: järjekordne vaherahu, mille jooksul tema saab hinge tõmmata ja meie anname käest meretagused alad. Tean, et see sõda on ebapopulaarne, aga meil on tähtis seda jätkata. Kas pole? Sina peaksid teadma. Valitsus on nii nõrk, et sellesse ei saa enam üldse uskuda. Oleks ainult Pitt tagasi.”

      „Usun, et valitsus toetab sõda vähemasti senikaua, kui vana kuningas elab.”

      „See’p see asi ongi. Ta on üle seitsmekümne ning viimasel ajal kuuldavasti haiglane.”

      Prantslaste leerist kostis lõgismao hääle taolist kauget trummipõrinat.

      „Aga Clowance?” küsis Geoffrey Charles, nagu annaks endale aru, et aeg hakkab lõppema. „Ja su noorim, väike Isabella-Rose?”

      „Pole ta enam nii väike ühti. Mõlemad on kasvanud. Clowance on peaaegu seitseteist ning temast on lõpuks sirgunud päris kena neiu. Bella on kaheksane ja õrnake. Hoopis teistsugune kui Clowance, kes oli selles vanuses paras rüblik. On praegugi.”

      „Ta СКАЧАТЬ