Jahiseltskond. Lucy Foley
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Jahiseltskond - Lucy Foley страница 2
Название: Jahiseltskond
Автор: Lucy Foley
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789949091447
isbn:
„Loomulikult on see minu koht,“ tähendas Katie. Katie on meil see üksik, kes kellegagi paaris pole. Viimasel ajal võib vist öelda, et nüüdseks on sissetungija pigem tema kui mina.
„Oi, Katie,“ ütlesin. „Anna andeks, ma tunnen end nagu tola. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Enda meelest broneerisin kõik istekohad vaguni keskele, et saaksime kindlasti koos istuda. Küllap nad muutsid süsteemis midagi ära. Kuule, tule ja istu õige siia … ma lähen ise sinna.“
„Ei,“ ütles Katie, vinnates oma kohvrit kohmakalt juba üle istet võtnud reisijate peade. „See poleks mõistlik. Mul pole häda midagi.“
Ta hääletoon ütles midagi muud. Issand küll, tabasin end mõtlemas. See on ju kõigest rongireis. Mis sellest siis nii väga on?
Ülejäänud kaheksa istet olid vaguni keskel, nägudega vastamisi kahe laua ümber. Kohe kõrval istus vanaldane daam augustatud noorsandi kõrval – kaks eraldi reisijat. Paistis, et seda arusaamatust ei anna kuidagi klaarida. Aga siis kummardus Miranda vanemapoolse naisega rääkima, juuksekardin kullana helkimas, ja kasutas oma võlukunsti. Nägin, kui lummatud naine temast oli: ta välimus, lihvitud, vaat et antiikne aktsent. Kui Miranda tahab, suudab ta erakordselt sarmikas olla. Kõik, kes teda tunnevad, on kunagi selle mõju tunda saanud.
Jaa, muidugi, ütles naine, loomulikult vahetab ta kohta. Kõrvalvagunis on kindlasti rahulikum: „Teie olete ju kõik noored inimesed!“ – kuigi keegi meist pole enam eriti noor. „Ja mulle meeldib tegelikult näoga sõidusuunas istuda.“
„Tänan sind, Manda,“ ütles Katie põgusa naeratusega. (Ta hääl oli tänulik, kuigi näoilmest erilist tänu välja ei paistnud.) Katie ja Miranda on ammusest ajast parimad sõbrad. Ma tean, et need kaks pole viimasel ajal eriti kohtunud, Miranda sõnul on Katie tööga liialt hõivatud olnud. Ja kuna Samira ja Giles on titemaailma kadunud, oleme meie Mirandaga tavalisest enam koos aega veetnud. Oleme poodides tiirutanud, käinud napsi võtmas. Oleme koos keelt peksnud. Mulle on hakanud tunduma, et ta on minuga viimaks leppinud kui
sõbraga, mitte üksnes Marki pruudina, kes ligi kümme aastat tagasi tekkinud rühmaga viimasena liitus.
Varem oli Katie alati platsis, et mind tõrjuda. Tema ja Miranda on alati nii lähedased olnud. Koguni sel määral, et mõjuvad pigem õdede kui sõpradena. Tundsin end nende läheduse ja ühise mineviku tõttu alati mängust väljajäetuna. Selline suhe ei jäta ühelegi uuele sõprusele hingamisruumi. Niisiis oli üks salajane osake minust ... no ütleme, et olukorraga üsna rahul.
Ma soovisin tõepoolest, et kõigil sel reisil tore oleks, et see õnnestuks. Vana aasta lõpureis on suur asi. Nad on seda selle pundiga korraldanud igal aastal. Seda tehti juba ammu enne minu mängutulekut. Ja küllap on selle reisi planeerimine mingil moel mu haletsusväärne katse tõestada, et olen tõepoolest üks nende seast. Saaksin viimaks öelda, et olen ometi kord siseringi vastu võetud. Võiks ju eeldada, et kolm aastat – just nii kaua oleme Markiga paar olnud – peaks selleks piisav aeg olema. Aga ei ole. Sest nemad, ülejäänud, kohtusid juba väga ammu: Oxfordis, kus nad kõik sõbraks said.
Vanade sõprade rühmaga viimane liituja olla on keeruline – nagu teavad kõik, kes on selles olukorras olnud. Tundub, et ma jään alatiseks uueks tüdrukuks, möödugu kui tahes palju aastaid. Mina olen alati see viimane, sissetungija.
Vaatan taas brošüüri enda süles. Ehk muudab see reis, mida ma olen nii hoolega kavandanud, viimaks olukorda. Tõestab, et minagi olen üks nende seast. Olen tohutult elevil.
KATIE
Viimaks jõudsime kohale. Ja korraga tunnen ma soovi taas linnas olla. Kasvõi kabinetis oma laua taga. Loch Corrini rongijaam on naeruväärselt pisike. Üksildane perroonijupp, mille taga kerkib otsekui terasplekiga kaetud mäenõlv, tipp pilvedesse kadumas. Briti Raudtee standardsilt mõjub lausa kellegi lolli naljana. Perrooni katab õhuke lumekirme, täiuslikul valgel pinnal ei paista ainsatki jalajälge. Mõtlen Londoni lumele – kui räpaseks muutub see tuhandete tallavate jalge all sama hästi kui kohe pärast langemist. Kindlaimaks tõendiks selle kohta, kui kaugel me linnast oleme, ongi tõsiasi, et siin pole hingelistki, kes lumel kõnniks, veel vähem seda koristaks. Toto, mulle tundub, et me pole enam Kansases. Rong sõidutas meid miilide kaupa läbi selle ürgse välimusega maapiirkonna. Ma isegi ei mäleta, millal ma enne siiajõudmist viimati mõnd inimeste loodud ehitist või inimest ennast nägin.
Kõnnime ettevaatlikult mööda külmunud perrooni –
lumekirme alt läigib vastu must jää –, mööda tillukesest jaamahoonest. See on täiesti inimtühi. Küsin endalt, kui sageli kasutatakse seda ooteruumi, mida tähistab käsitsi maalitud silt, ja optimistliku olemisega raamaturiiuleid. Nüüd möödume väikesest kabiinist, mille ees on räpane klaastahvel: piletikassa või väike kontor. Piilun läbi klaasi sisse, mind paelub mõte kontorist kesk seda tühermaad, ja jahmun, taibates, et see polegi tühi. Keegi istub tõepoolest selle ruumi hämaruses. Silm seletab üksnes ta kogu: laiad kühmus õlad ja meid jälgivate silmade põgus välgatus.
„Mis on?“ Giles mu ees pöörab end ringi. Küllap ta kuulis mu üllatunud häälitsust.
„Seal on keegi,“ sosistan. “Küllap jaamaülem või keegi – ma lihtsalt ehmusin.“
Giles piilub läbi akna sisse. „Sul on õigus.“ Mees teeskleb, otsekui kergitaks ta oma kiilaspead katvat kujuteldavat mütsi. „Tre omukust teitele,“ ütleb ta muigega. Giles on meie seltskonna kloun: armas, tobe – mõnikord liigagi.
„See oli Iiri murrak, totu,“ ütleb Samira kiindunult. Need kaks teevad kõike kiindumusega. Tajun oma vallalisestaatust kõige teravamalt just nende kahe seltskonnas.
Mees putkas ei reageeri kohe. Ja seejärel kergitab ta aegamööda, otsekui tervituseks kätt.
Meid ootab vanemat sorti, poriplärakatega kaetud Land Rover. Näen, kuidas selle uks avaneb ja keegi pikka kasvu mees end sellest välja voldib.
„Küllap see on metsavaht,“ arvab Emma. „E-kirjas öeldi, et ta tuleb meile vastu.“
Minu meelest ei näe mees metsavahi moodi välja. Aga millisena ma olin teda ette kujutanud? Küllap eeldasin ennekõike, et ta on vana. Tegelikult on ta arvatavasti meievanune. Ja ta on kogukam: õlad, lihased, mis viitavad õueelule; ta tumedad juuksed on võrdlemisi metsikud. Kui mees meid pominal tervitab, on ta hääl murduv ja kähe nagu inimesel, kes seda suuremat ei kasuta.
Näen, kuidas ta meid hindava pilguga takseerib. Ei paista, et nähtu talle eriti meeldiks. On see põlglik irve, millega ta Nicki laitmatult puhast Barbouri jopet, Samira Hunteri kummikuid, Miranda rebasenahkset kraed silmitseb? Kui jah, siis mine tea, mida ta arvab minu linnaelaniku riietusest ja ratastel Samsonite’i kohvrist. Olin sedavõrd hajevil, et ei mõelnud pakkides eriti, mida kaasa võtta.
Näen, kuidas Julien, Bo ja Mark üritavad teda kottidega abistada, kuid mees tõrjub nad kõrvale. Nad näevad tema kõrval välja nagu viksid koolipoisid uue õppeveerandi esimesel päeval. Võin mürki võtta, et see erinevus ei meeldi neile sugugi.
„Küllap te peate kaks korda käima,“ ütleb Giles, „kõiki korraga ei õnnestu ilmselt turvaliselt kohale toimetada.“
Metsavaht kergitab kulmu. „Kuidas soovite.“
СКАЧАТЬ