Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab. Robert Van gulik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga järgnes kohtunikule tema tööruumidesse. Ta aitas kohtunikul ametirüü selga tõmmata ning tegi talle tassi teed. Sellal kui kohtunik käterätikuga nägu hõõrus, küsis ta Hongilt:

      „Oskad sa arvata, Hong, miks too tegelane nii närviline on?”

      „Ta paistab olevat üsna pirtsakas sell,” vastas vana abiline. „Eks meie ootamatu saabumine vist häiris teda.”

      „Ma arvan pigem, et miski siin kohtuhoones ajab talle koledasti hirmu nahka,” vastas kohtunik mõtlikult. „Sellepärast koliski ta võõrastemajja. Aga küllap me kõigest omal ajal teada saame.”

      Tuppa astus Tang, kes teatas, et kõik on kogunenud kohtusaali. Kohtunik Di vahetas koduse peakatte musta sarvilise kohtunikumütsi vastu ning astus koridori, Hong ja Tang kannul.

      Kohtunik Di võttis istet kõrge kohtunikulaua taga ning andis Ma Rongile ja Jiao Taile märku jääda seisma tema tooli taha.

      Siis lausus kohtunik mõned asjakohased sõnad, mispeale Tang tutvustas talle ükshaaval neljakümmet meest, kes all kivipõrandal põlvitasid. Kohtunik Di pani tähele, et kirjutajad on rõivastatud puhastesse sinistesse rõivastesse ning et valvurite raudkiivrid ja nahkjakid on kenasti läikima löödud. Üldiselt tundusid nad kõik olevat ausad inimesed. Kohtunikule ei meeldinud vaid konstaablite pealiku julm näoilme, kuid ta mõtles endamisi, et pealikud on tihti halva iseloomuga ja vajavad pidevalt ohjeldamist. Kohtuarst doktor Shen oli targa näoga väärikas vanem mees. Tang teatas kohtunikule sosinal, et mees on kogu ringkonna parim arst ja äärmiselt õilsa iseloomuga.

      Kui kohalolijate kontroll läbi sai, teatas kohtunik, et kohtuametnikuks määratakse Hong ning et tema pädevusse jäävad kõik kohtukantselei rutiinsed asjaajamised. Ma Rongi ja Jiao Tai hooleks pidi jääma konstaablite kontrollimine ning vastutus üldise korra eest nii valvurimajas kui kohtus.

      Taas oma eraruumidesse jõudes käskis kohtunik Di Ma Rong ja Jiao Tail üle vaadata valvurimaja ja vangla. Ning lisas: „Seejärel tehke konstaablitele ja valvuritele drilli, tutvuge nõnda nendega lähemalt, et saaksite teda, mis nad väärt on. Hiljem minge linna ja uurige järele, kuidas seal asjalood on. Tuleksin ka ise meelsasti linna kaasa, kuid pean pühendama kogu õhtu kohtuniku mõrva asjaoludega tutvumisele. Hiljem tulge tagasi ja kandke mulle kõigest ette.”

      Kohtuniku usaldusalused lahkusid ning tuppa astus Tang ning tema järel kirjutaja, kes kandis kaht küünlajalga. Kohtunik käskis Tangil istuda toolile oma laua vastas, seersant Hongi kõrvale. Kirjutaja asetas küünlad lauale ja lahkus käratult.

      „Panin just äsja tähele, „ütles kohtunik Tangile, „et vanemkirjutajat, kelle nimi nimekirja järgi on Fan Zhong, pole kohal. On ta haige?”

      Tang laksas peopesaga otsaette ja vastas kogeldes:

      „Tahtsin just sellest teiega rääkida, Teie Ausus! Tunnen Fani pärast tõsiselt muret! Selle kuu esimesel päeval asus ta teele prefektilinna Bianfusse, et veeta seal oma iga-aastane puhkus. Eile hommikuks oleks ta pidanud tagasi olema. Kui ta välja ei ilmunud, läkitasin konstaabli pisikesse tallu, mis Fanil linna lähedal on. Sealne rentnik ütles, et Fan ja tema kirjutaja olid tõesti eile hommikul saabunud, kuid keskpäeval jälle lahkunud. See kõik teeb murelikuks, Fan on väga korralik inimene, võimekas ohvitser ja alati äärmiselt täpne. Ma ei suuda mõista, mis temaga võiks juhtunud olla, ta…”

      „Ehk pani mõni tiiger ta nahka,” katkestas kohtunik Di meest kärsitult.

      „Ei, Teie Ausus!” hüüatas Tang. „Ei, seda küll mitte!” Mees oli korraga näost tuhkjaks tõmbunud ning küünlavalgusel oli näha, et ta silmad on pärani ja pilk kohkunud.

      „Ärge siis nii kohkunud olge!” ütles nüüd kohtunik häiritult. „Ma muidugi mõistan, et teie endise ülemuse surm on teid vapustanud, aga sellest on juba kaks nädalat möödas. Mida te siis nüüd veel kardate?”

      Tang pühkis laubalt higipisaraid.

      „Palun Teie Aususelt väga vabandust,” pomises ta. „Läinud nädalal leiti metsas keegi talumees läbinäritud kõriga ja hirmsate vigastustega. Ilmselt ongi inimsööja tiiger liikvel. Ma palun alandlikult vabandust, Teie Ausus, aga ma pole viimasel ajal kuigi hästi maganud ja…”

      „Olgu,” ütles nüüd kohtunik Di, „minu kaks abilist on vilunud kütid, küllap ma saadan nad neil päevil millalgi seda tiigrit jahtima. Andke mulle tass teed ja asugem asja kallale!”

      Kui Tang oli kohtunikule tassi teed kallanud, jõi too januselt paar sõõmu ning võttis siis tugitoolis mugava asendi.

      „Ma tahan nüüd teie käest täpselt kuulda saada, mil viisil see mõrv avastati,” alustas kohtunik.

      Habet näppides alustas Tang arglikult.

      „Teie Aususe eelkäija oli äärmiselt võluv ja kultuurne mees. Ehk oli ta ka puhuti natuke kerglane ega viitsinud süveneda üksikasjadesse, ent kõigis tähtsates asjades oli ta väga täpne, tõepoolest väga täpne. Ta oli umbes viiekümneaastane ja tal oli kauane ja mitmekesine töökogemus. Ta oli võimekas kohtunik, Teie Ausus!”

      „Kas tal leidus siinmail ka vaenlasi?” päris nüüd kohtunik Di.

      „Mitte ainsatki, Teie Ausus!” hüüatas Tang. „Ta oli nutikas ja õiglane kohtunik ja inimestele ta meeldis. Võin öelda, Teie Ausus, et ta oli kogu ringkonnas populaarne, isegi väga populaarne.”

      Kohtunik noogutas ja Tang jätkas:

      „Kaks nädalat tagasi, kui ühel päeval hommikuse istungi aeg oli lähenemas, tuli kohtuniku majavalitseja kantseleisse minu juurde ja teatas, et tema peremees ei maganud oma toas ning et raamatukogutoa uks on seestpoolt lukus. Teadsin, et kohtunikul on tavaks raamatukogus hilise öötunnini lugeda ja kirjutada, ning oletasin, et ta on arvatavasti raamatu taha magama uinunud. Nii ma siis koputasin alul visalt uksele, aga kui vastust ei tulnud, hakkasin kartma, et kohtunik võib olla rabanduse saanud, kutsusin valvurite pealiku ja lasksin ukse lahti murda.”

      Tang neelatas ja huuled tõmblesid korraks. Veidikese aja pärast ta jätkas:

      „Kohtunik Wang lamas põrandal ahju ees, silmade tardunud pilk suunatud üles lakke. Tema väljasirutatud käe läheduses matil lebas teetass. Katsusin teda, ta oli külm ja kange. Kutsusin otsekohe kohtuarsti ning kohtuarst ütles, et kohtunik suri ilmselt kesköö paiku. Ta võttis teekannu jäänud teest proovi ja…”

      „Kus siis teekann sel ajal oli?” katkestas teda kohtunik.

      „Kummutil toa vasemas nurgas, Teie Ausus,” vastas Tang, „kohe vasest põleti kõrval, mille abil vett keedeti. Teekann oli teed peaaegu täis. Doktor Shen andis teed koerale proovida ja too suri peaaegu otsekohe. Siis soojendas doktor Shen teed ning tegi lõhna järgi kindlaks mürgi. Põletile jäänud nõust ta veeproovi võtta ei saanud, sest nõu oli tühjaks auranud.”

      „Kes tavaliselt vee tuppa tõi?” küsis nüüd kohtunik.

      „Kohtunik ise,” vastas Tang kärmelt. Kui kohtunik seepeale kulmu kergitas, selgitas mees kohe: „Kohtunik oli teejoomise tseremoonia pühendunud austaja ning ülitäpne kõigis üksikasjades. Ta soovis tuua vee alati ise kaevust, mis asub aias, ja selle ise raamatukogutoa põletil keeta. Tema teekann, tassid ja teekarp olid kõik väärtuslikud antiikesemed ja ta hoidis neid luku taga põleti all kapis. Minu soovil tegi kohtunik katseid ka teekarpi jäänud teelehtedega, aga need küll mürki ei sisaldanud.”

СКАЧАТЬ