Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab. Robert Van gulik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tunnistaja jutustab mõrva avastamisest; kohtunikul on kummaline kohtumine tühjas majas

      Kui neli meest lääneväravale lähenesid, imestas Jiao Tai valjuhäälselt selle üle, kui madalad on linnamüürid ja kui tagasihoidlik kahekorruseline väravavahimaja.

      „Plaani silmitsedes olen aru saanud, et linn on looduslikult hästi kaitstud,” selgitas seepeale kohtunik. „Ta asub kolm miili ülesvoolu kohas, kus lai harujõgi jõkke suubub. Jõesuudmes seisab vägev kindlus, millel on tugev garnison. Seal otsitakse läbi iga saabuv ja lahkuv laev ning paar aastat tagasi, kui Koreaga sõjajalal olime, õnnestus neil takistada korealaste sõjalaevu jõele tungimast. Jõest põhja pool ääristavad randa kõrged kaljud ning lõunas pole muud kui üksainus suur soo. Nõnda on Penglai, ainus tõeliselt hea sadam siinkandis, meile tähtis keskus nii Korea kui Jaapaniga kauplemiseks.”

      „Pealinnas rahvas räägib, et siia on elama asunud rohkesti korealasi, eriti madruseid, laevameistreid ja buda munkasid,” lisas Hong. „Nad elavad korealaste linnaosas, mis asub idas, harujõe teisel kaldal. Seal asub ka kuulus Buddha tempel.”

      „Nüüd on sul siis võimalus mõne korea plikaga õnne proovida!” ütles Jiao Tai Ma Rongile. „Ühtlasi võid end tolles templis hõlpsasti oma pattudest vabaks osta!”

      Kaks relvastatud väravavahti avasid linnavärava ning mehed ratsutasid edasi piki rahvarohket kaubatänavat, kuni silmasid kohtu maa-alasid piiravat kõrget müüri. Nad sõitsid edasi piki müüri, kuni jõudsid lõunapoolses müüris asuva peavärava juurde, kus suure vaskgongi all istus paar valvurit.

      Valvurid kargasid jalule ning tervitasid kohtunikku. Kuid Hong pani tähele, et kohtuniku selja taga vahetasid mehed tähendusrikkaid pilke.

      Üks konstaableist juhatas tulijad kantseleisse, mis asus suure siseõue vastasküljes. Ühe vanema, kõhna ja lühikese halli habemega mehe järelevalve all liigutasid seal agaralt pintsleid neli kirjutajat.

      Vanem mees tõttas tulijatele kärmesti vastu ning tutvustas end kogeldes vanemkirjutaja Tangina, kes ajutiselt vastutab ringkonna juhtimise eest.

      „Lubage väljendada sügavat kahetsust, et me Teie Aususe saabumisest ette ei teadnud,” lisas vanemkirjutaja närviliselt. „Oleksin teinud ettevalmistusi pidulikuks lõunasöögiks ja…”

      „Mina arvasin, et piirilt läkitatakse siia sõnumitooja,” katkestas kohtunik kirjutajat. „Ilmselt on kusagil mingi viga tehtud. Aga kuna ma juba õnnelikult kohal olen, siis näidake mulle õige kohtuhooneid!”

      Esmalt juhatas Tang mehed avarasse kohtusaali. Kiviplaatidega põrand oli hoolikalt puhtaks pühitud ning kõrge kohtunikupink saali tagaseinas poodiumil oli kaetud särava punase brokaatkangaga. Sammudes kõrgendatud saaliosa suunas, uuris kohtunik huviga lillakat luitunud siideesriiet, mis kattis kogu seina kohtunikuistme taga. Eesriide keskel ilutses nagu tavaliselt tohutu, tugeva kuldniidiga tikitud ükssarviku kujutis, läbinägelikkuse sümbol.

      Mehed astusid sisse uksest eesriide taga ning olles läbinud kitsa koridori, sisenesid kohtuniku töötuppa. Ka see ruum oli hästi korras hoitud, läikival kirjutuslaual polnud tolmukübetki, krohvitud seinu oli hiljuti valgendatud ning avar lebats tagaseina ääres kaetud kauni tumerohelise brokaatkangaga. Kiiganud korraks sisse arhiiviruumi kohtuniku kabineti kõrval, siirdus kohtunik Di teise siseõue, mis asus vastuvõttudeks mõeldud saali vastas. Eakas kirjutaja selgitas närviliselt, et pärast uurija lahkumist ei ole saali kordagi kasutatud ning seetõttu ei pruugi iga tool ja laud oma kohal olla. Kohtunik silmitses huviga kohmetult koogutavat kirjutajat ning talle paistis, et mees tunneb end väga ebamugavalt.

      „Teil on siin kõik kenasti korras!” märkis kohtunik julgustavalt.

      Tang tegi sügava kummarduse ja kokutas:

      „Teie Ausus, ma olen siin teenistuses olnud nelikümmend aastat, tegelikult sellest ajast saadik, kui ma hulkurpoisikesena siia kohtusse sattusin. Mulle meeldib, kui asjad on piinlikult korras. Siin on kõik alati nii sujuvalt kulgenud. Kui kohutav, et just nüüd, nii paljude aastate möödudes…”

      Kirjutaja vakatas. Kiirustades avas ta vastuvõtusaali ukse.

      Kui kõik olid kogunenud ümber suure kaunite nikerdustega laua saali keskel, ulatas Tang kohtunikule aupaklikult tribunali suure neljakandilise pitsati. Kohtunik võrdles pitsati jälge kohturegistris olevaga ning kirjutas siis vastuvõtudokumendile alla. Nüüdsest oli ta ametlikult vastutav Penglai ringkonna eest.

      Habet silitades ütles kohtunik:

      „Kohtuniku mõrv saab eelise kõigi teiste tavakohaste asjatoimetuste ees. Peagi võtan ma vastu ringkonna ülikud ning ajan korda ka ülejäänud formaalsused. Täna aga tahan peale kohtupersonali näha vaid kõigi nelja linnajao vanemaid.”

      „Meil on veel viiendagi linnaosa vanem, Teie Ausus,” märkis Tang. „Korealaste asunduse juht.”

      „On ta hiinlane?” päris kohtunik Di.

      „Ei, Teie Ausus,” kostis Tang, „aga ta räägib soravalt hiina keelt.” Mees köhatas pihku suu ette tõstes ning jätkas arglikult: „Kardan, et olukord on üpris ebatavaline, Teie Ausus, kuid prefekt otsustas, et korealaste asundused idarannikul olgu pooleldi autonoomsed. Linnaosa juht vastutab rahu säilitamise eest ja meie töötajad tohivad sinna minna vaid siis, kui linnaosa vanem ise neilt midagi palub.”

      „See on tõesti ebatavaline olukord!” pomises kohtunik. „Uurin õige seda asja ühel päeval. Noh, aga nüüd öelge siinsetele töötajatele, et nad koguneksid kohtusaali. Vahepeal vaatan ma üle oma eraruumid ning puhkan pisut.”

      Tang paistis olevat jahmunud. Kõhelnud veidi, ütles ta:

      „Teie Aususe ruumid on täiesti korras, kadunud kohtunik laskis just eelmisel suvel kõik üle värvida. Kahjuks seisavad neis ruumides aga ikka veel pakituna tema mööbel ja kohvrid. Tema vennast, ta ainsast elavast sugulasest pole ikka veel midagi kuulda ja ma ei tea, kuhu läkitada kõik need asjad. Ning kuna Tema Ekstsellents Wang oli lesk, siis olid tema teenistuses vaid kohalikud inimesed, kes kõik lahkusid pärast tema… minekut teise ilma.”

      „Aga kus sel juhul peatus uurija, kuni ta siin viibis?” küsis kohtuniks hämmastunult.

      „Tema Hiilgus magas diivanil oma töötoas, Teie Ausus,” vastas Tang õnnetu moega. „Kirjutajad tõid talle sinna ka süüa. Kahetsen sügavalt, see kõik on äärmiselt tavatu, aga kuna kohtuniku vend mu kirjadele ei vasta, siis ma… See kõik on äärmiselt pahasti, aga…”

      „Pole lugu,” sõnas kohtunik kärmesti. „Ega mul olnudki plaanis peret ja teenijaid siia tuua, kuni see mõrvalugu pole lahendatud. Lähen siis praegu oma töötuppa ja vahetan riided, teie aga näidake mu abilistele nende toad kätte.”

      „Need asuvad kohtumaja vastas, Teie Ausus,” seletas Tang nüüd innukalt. „See on väga hea võõrastemaja. Mina elan ka ise koos oma teisepoolega seal ning võin Teie Aususele kinnitada, et ka tema abilised…”

      „Ka see on väga ebatavaline!” katkestas kohtunik meest külmal toonil. „Miks ei ela te kohtu territooriumil? Oma kauase kogemuse juures peaksid reeglid teile ju hästi teada olema!”

      „Minu käsutuses on see osa maja ülakorrusest, mis jääb vastuvõtusaali taha, Teie Ausus!” selgitas Tang kiirustades. „Aga kuna katus vajab parandamist, mõtlesin ma, et kellegi pole midagi selle vastu, kui ma, loomulikult ajutiselt, elaksin…”

СКАЧАТЬ