Koertepark. Sofi Oksanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mina varaste pärast ei muretsenud. Ivan otsib nad üles ja teeb neile selgeks, et nad olid tülitanud valesid inimesi ja uimastanud valede inimeste koera. Aga kompotti see muidugi tagasi ei too. Mäletasin, millise armastusega Boriss oli jälginud moonide tumedaks tõmbuvaid kupraid, kui oskuslikult oli ta nendega ümber käinud ja oma köögis toimetanud. Röövlid olid saanud saagiks oblasti parima kraami. Meile ei jäänud midagi.

      Kuulutus elektripostil ei olnud ainuke ilmast räsitud paberileht, millel pakuti teenistust ilusatele tüdrukutele, aga see oli esimene, kus öeldi otse välja, et tegemist ei ole eskortteenuse või abielukontoriga ega tööga baaris. Ka noored emad olid kõik teretulnud, samuti abielus naised. See äratas minu tähelepanu, kuigi ma sain aru, et see ei tähenda veel midagi. Võib-olla oli see ainult nipp värske liha ligimeelitamiseks. Kuid ma hakkasin juba lootust kaotama ja olin lõplikult tüdinud pealkirjadest, kus küsiti: „Miks ilus tüdruk peaks olema vaene?” Töövestlused ei olnud vilja kandnud. Tädi oli juba rääkinud Ivaniga kaotatud kompotist ja võimalikust laenust. Ma ei tahtnud, et nad peaksid selle tee valima. Nende kitsikuses oli süüdi minu läbikukkunud karjäär, mina olin süüdi ja mina pidin väljapääsu leidma.

      Kuulutuses mainiti, et tükitasu on korralik, ja paberi allservas oli järel veel ainult üks telefoninumbriga riba.

      Kõnele vastanud naine läks elevile, kui ma rääkisin oma modelliaastatest. Taustalt kostis klahvide kõbinat, naine toksis minu nime otsingumootorisse. Lootsin, et brauser suunab ta minu endise agentuuri lehele. Minu fotod oli ikka veel üleval. Olin paar korda käinud neid kohviku arvutist vaatamas. Ma ei tea, miks. Otsekui oleksin tahtnud ennast piinata või oleksin vajanud julgustust, et vestlustel enesekindlamat muljet jätta.

      „Millal sa saaksid tulla?”

      „Kohe vaatan kalendrist, üks hetk.”

      Seisin prospekt Leninal asuva abielukontori ees. Selle nimi oli Kuninglik Suhe. Moskovskajal ootas Amori Kaared, Metallurgi hotelli kõrval Slaavitar ja käekotis kortsus meeleavaldustel tööl käiva tüdruku telefoninumber. Minu tegelik kalender. Hakkasin tagasi peatuse poole astuma ja viskasin tüdruku kontaktandmed tänavale. Kontor asus Dnipropetrovskis, nii et sõit võtab aega. Olin sellest hoolimata valmis kasvõi kohe rongi peale hüppama.

      „Oleks hea, kui sa saaksid tuua fotosid endast, võib-olla ka oma perekonnast, vanematest, vanavanematest, tädidest-onudest, nõbudest,” ütles naine. „Mida rohkem, seda parem. Me tahame oma töötajaid korralikult tundma õppida ja teada, kes sa tegelikult oled ja millised on sinu tugevad küljed.”

      „Milliseid fotosid?”

      „Ükskõik milliseid. Fotod ütlevad rohkem kui tuhat sõna,” naeris naine. „Juhataja tuleb järgmisel esmaspäeval õhtuse lennuga Kiievist ja peab juba kolmapäeval tagasi minema. Kas sa saaksid teisipäeva hommikuks kohale tulla?”

      Lõin varba vastu väljaulatuvat tänavakivi ära. Kas firmal läks nii hästi, et selle juhataja lendas Kiievi ja Dnipro vahet lennukiga edasi-tagasi? Seda tegid ainult rahvasaadikud ja tippärimehed, inimesed, kellele oli raha nagu raba. Kas ma kohtun tõepoolest sellise inimesega silmast silma? Või tahtis naine mulle lihtsalt muljet avaldada, näidata, mis mõõtu äriga on tegemist? Käsi tõusis tahtmatult juustele. Juurekasv. Tädi juures oli ainult suvedušš. Selle all oli raske juuksevärvi välja loputada, ma peaksin juuksurisse minema.

      „Kiievis on juhataja ajakava järgmisel nädalal väga tihe. Siin on lahedam. Kuidas on, kas kohtume siis meie juures? Kui sa saadad oma kontonumbri, kanname üle raha rongipileti jaoks. Kas SV-vagun sobib?”

      Sain suust, et sobib küll, ja lootsin, et telefonis pole kuulda minu katkendlikke hingetõmbeid. Söehais rongides tekitas minus iiveldust ja seepärast oli koht kaheinimesekupees erakordselt meeldiv üllatus. Midagi siiski ei klappinud. Olin leidnud kuulutuse elektriposti küljest, mitte lehest, mitte isegi maršrutkast, mitte ühestki sellisest kohast, kus edukad firmad kuulutusi avaldasid. Ma olin leidnud selle kohast, mille eest ei pidanud maksma. Kuidas sai sellise ettevõtte juht lubada endale Dnipro ja Kiievi vahel lendamist ja kuidas sai sellisel ettevõttel olla raha, et osta tööostjale kallist piletit lihtsalt vestlusele sõitmiseks? Ma ei saanud sellisest sahmerdamisest aru, nagu ma ei saanud aru ka sellest, miks nõuti nii palju fotosid või millise tööga on üldse tegemist. Naise innukus pani kahtlustama elundidoonorlust, kuigi ma ei taibanud, kuidas fotod asjasse puutuksid. Aga mis tähtsust sel oli, tasu oli tähtis. Naine lobises tühja-tähja elu suurest kingist ja pöördus tagasi minu sõidu praktiliste küsimuste juurde. Otsustasin, et neerust võin loobuda. Saan ka ühega hakkama. Ja poole maksaga. Selle eest makstaks veel rohkem.

      Ma ei rääkinud oma kahtlustest kellelegi. Ütlesin Dniprosse sõidu põhjuseks vist tõlgi töökoha ja sel moel õnnestus mul ema silmadesse elu tuua. Ta hakkas köögis pikkade sammudega edasi-tagasi kõndima, rüht sirge, otsekui oleks tahtnud kõigile häid uudiseid rääkida, kuigi publikuks oli ainult minu tädi, ning ema silmad särasid innust nagu uhiuue liinibussi külg. Ma ei tahtnud neid muretsema panna ega rääkinud uue koha tööülesannetest enne, kui mind oli edutatud koordinaatoriks.

      HELSINGI

       2016

      Mu rinnust käis läbi võpatus, kui nägin pereisa emale ja koerale parki järele tulevat. Mõlemad lapsed olid kaasas. Poiss, kes oli teistest maha jäänud, nägi kiiresti tühjenevat rosinapakki raputades rõõmus välja; noogutasin pere tervislike vahepalade eelistamist heaks kiites peaaegu märkamatult peaga. Möödunud nädalal ei olnud lapsi näha olnud ja ma panin selle kõhugripiepideemia süüks. Praegu nägid kõik terved välja. Naist vaadates ei oleks võinud arvata, et ta oli haigevoodite ääres valvanud, ning ometi tal oli jätkunud aega veel poodideski käia: uus liivakarva kevadmantel oleks ka mulle sobinud ja tüdrukul oli sall, mida ma polnud varem näinud. Kui telefon helises, võttis mees kõne vastu, ise samal ajal naisele otsekui vabandust paludes otsa vaadates. Naine silitas tema käsivart, surus otsaesise korraks vastu mehe õlga. Isegi rihma otsast lahti lastud šnautseri pöörane karglemine oli stiilipuhas. Nende lemmiku haruldane valge värvus äratas tähelepanu ja koertenäitusel võitis ta alati. Imetlesin natuke aega koera jooksu ja valvsat poosi, millesse ta tardus eemal midagi huvitavat märgates. Poiss oli jäänud värava juurde ootama. Kui ta oli koti tühjaks raputanud, ei visanud ta prügi maha, vaid viis selle prügikasti. Hästi kasvatatud, head kombed, sellised, milliseid ka mina oleksin õpetanud.

      Välgumihkli lõksatus katkestas vaatluse. Minu kõrval istet võtnud naine oli süüdanud sigareti. Heitsin talle pahura pilgu ja jõudsin märgata peenikeste sigarettide paki tuttavat lillemustrit, enne kui pöörasin uuesti oma tähelepanu kaljukünka taha kaduvale perekonnale. Minu kõrval istuja ei olnud soomlane, Glamouri sigaretid ei vastanud kohalikule maitsele.

      „Ameerikas nimetati meid ingliteks. Kas sealt te seda õppisitegi?”

      Ma polnud kindel, kas olin kuulnud õigesti või mängisid meeled mulle vingerpussi. Minu pilk oli endiselt pööratud perekonnale, kael oli endiselt välja sirutatud. Ma ei julgenud pead pöörata, ei julgenud teada saada. Naine rääkis edasi ja mida kauem ta rääkis, seda selgemaks sai, et tegemist ei ole meelepettega. Ma tundsin teda ja tema tundis mind, ja me mõlemad istusime ühes Helsingi pargis pingil, otsekui meie vahel ei olekski kõiki neid aastaid. Iga sõnaga kopsis ta paigast ühe kivi teise järel minu uuele elule hoolega laotud vundamendist. Ma ei olnud kunagi osanud ette kujutada, et see võiks juhtuda nii. Et see algaks kaunikõrvaliste omadussõnadega, mida ta loopis õhku nagu Lomonossovi teetasse, jälgides samal ajal, kas ma mäletan, millest ta räägib. Kas ma mäletan, et just mina olin aastate eest kasutanud tüdrukuid meie juurde tööle meelitades selliseid sõnu, ja et ma olin kasutanud neid ka tema puhul, ja muidugi ma mäletasin, mäletasin iga СКАЧАТЬ