Koertepark. Sofi Oksanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uurimas. Samas bussis istus sageli lootusrikast parfüümipilve levitav tüdrukute parv, teel Palace’i, mille konverentsiruumides esitleti välismaa poissmeestele võimalikke pruudikandidaate. Kui sihtpunkt lähenema hakkas, pihustasid lühijuukselised juustesse veel ühe kihi lakki, pikajuukselised haarasid harja ja harjatõmbed sulandusid tooside, karpide ja taskupeeglite kilksatuste rütmi. Olin veetnud aastaid tagatubades, mis olid täitunud samasugustest hiilgava tuleviku maalitud fantaasiapiltidest ainult selle vahega, et bussisalongi lõhnapilves võis eristada huulepulga rääsunud rasva hõngu, minu taga istuv tüdruk puuderdas põski tupsuga, mida polnud aastate kaupa pestud, ja paljude tüdrukute kleitidel kordusid metsikute kaslaste kasukatelt tuttavad mustrid. Kuulasin nende jutte ja mõtlesin, kas minagi pean samamoodi õnne katsuma, kuigi teadsin, et printse ei leidu mujal rohkem kui siin. Need tüdrukud seda veel ei teadnud ja nende elevil hääled meenutasid mulle, kuidas ma ise olin Pariisi põgenenud. Ka mina olin närveerinud ja kartnud, et teen midagi valesti. Ka mina olin tahtnud rohkemat kui kodukant oli suutnud mulle pakkuda. See tee oli mulle tuttav.

      Kui me kohale jõudsime, paiskus tüdrukute summ välja, jättes endast maha aegunud kosmeetika ja noorte juuste lõhna, ning kõpsutas üksteisel käe alt kinni hoides hotelli poole. Äri ilmselt õitses ja see viis mu mõtted millelegi, millest võiks abi olla.

      *

      Teel netikohvikusse peatusin, et uurida elektripostidele kinnitatud, ilmast puretud kuulutusi, ja püüdsin teiste hulgast välja sõeluda ettevõtteid, mis võiksid olla abieluagentuurid. Kui ma ei leiaks otsitavat pakkumist postidelt, elektrikappide ega telefoniputkade seintelt või netist, peaksin uuesti kulutama raha värskete ajalehtede ostmiseks, et läbi vaadata sealsed töökuulutused.

      Mul vedas kohe.

      Pruudikontorid ei otsinud ainult abikaasakandidaate, vaid ka võõrkeeli oskavaid naisi tõlkideks. Rebisin ära kõik lehe alumises servas lipendavad telefoninumbritega ribad. Mõtlesin natuke ja võtsin posti küljest maha kogu kuulutuse ja veel paar sarnast, et vähendada konkurentide hulka. Otsustasin alustada helistamist juba samal päeval. Olin kindel, et saan koha. Ma olin rohkem kui pädev. Lootus avanes nagu õis ja selle kroonlehed poetasid mu põskedele eneseusaldust, mis oli mind juba maha jätnud.

      Mind kutsuti töövestlusele kohe järgmisel päeval, aga kohta ma ei saanud. Ma ei andnud siiski alla, pöörasin ringi ja leppisin kokku järgmise vestluse. Bussis loksuvate tüdrukute meeleolu oli haaranud ka mind ja abieluagentuure jätkus. Prospekt Leninal oli neid tervelt kolm, samuti Sovetskajal ja Moskovskajal. Ma viiksin end asjaga kurssi, hoiaksin kokku nii palju kui võimalik ja võib-olla õnnestuks mul ühel päeval asutada oma firma – näiteks selline, mis annaks nõu, kuidas vallutada ukrainlannade südameid, aitaks valida kallimatele isikupäraseid kingitusi. Me tuletaksime meelde, et džentelmen peab lilli kinkima, käsivart pakkuma, uksi avama ja aitama daamil autost väljuda. Võiksin ka otsida lääne ajakirjadesse sobivaid nägusid ja avada modellikooli mõnes lugematutest Siberi miljonilinnadest, kus rahvused olid tänu Siberi laagritele omavahel haruldaselt õnnestunult segunenud. Ma olin alati sealsete tüdrukute varju jäänud. Neis oli verd igast Nõukogude Liidu nurgast: Ida-Euroopast, Baltikumist, Aasiast ja paljudelt põlisrahvastelt. Selline plaan eeldas aga kapitali ja seda mul veel ei olnud. Varsti oleks.

      Olin teel bussijaama, kui mulle jooksis järele ähmaselt tuttava olekuga tüdruk. Ta tervitas ja ütles, et oli mind näinud abieluagentuuride järjekordades. Ka tema oli seal õnne katsunud. Täna oli ta registreerunud abikaasakandidaadiks samas agentuuris, kuhu ta oli kandideerinud sekretäriks.

      „Vähemalt ei lähe see midagi maksma,” ütles ta. „Soovitan sulle ka.”

      „Ma ei tea.”

      Otsisin kotist firmade kuulutusi, et temalt nende kohta nõu küsida, aga ta raputas pead, enne kui ma jõudsin suu lahti teha.

      „Ära näe vaeva.”

      „Mis mõttes?”

      Ma lugesin üles keeled, mida ma vähemalt mingil määral valdasin. Oskasin inglise, prantsuse, vene, ukraina, eesti, saksa ja isegi natuke soome keelt. Võõrkeelsed sõnad olid mulle alati hõlpsasti külge jäänud. Olin tõenäoliselt kogu oblasti kõige laialdasema keeleoskusega naine, juba inglise keele rääkijatest oli puudus.

      „Mehe leiaksid sa ühe hetkega.”

      „Ma ei taha abielluda. Tahan tõlgiks. Või kasvõi viisaagendiks.”

      Tüdruk naeris ja sikutas alla vajunud saapasääri üles reite poole. Kleit oli lühike. Sain aru, et olen valesti riides. Ma peaksin tutvustama ka oma teisi voorusi.

      „Minu tädipoja tuttav töötab assistendina ühes firmas, mis otsib parasjagu tõlke, ja ta rääkis mulle, kes töö sai,” seletas tüdruk. „Üks tibi, kes käib juhataja pojaga.”

      Vaatasin trollibusside läbisegi jooksvat juhtmevõrku ja tundsin, et tahan üht pokaalitäit. Siin maailmas ei muutu ka midagi.

      „Ja ometi käid sa vestlustel.”

      „Kõike peab proovima. Võib-olla juhtub omaniku poeg täpselt samal ajal kontorist läbi astuma ja armub minusse. See tuttav sai just nii tööle.”

      Tüdruk ajas käega juukseid kohevile ja pilgutas silma. Võtsin kotist paki peenikesi sigarette ja pakkusin ka talle. Mõte reklaamfotodega risustatud tuppa tagasipöördumisest ängistas mind ja ma kahtlustasin, et pean elama seal kauem, kui olin arvanud. Tädi oli tuttavad läbi helistanud, sama olid teinud ema ja Ivan. Kõik lubasid kohe teada anda, kui kuulevad sobivast töökohast. Keegi polnud veel ühendust võtnud.

      „Reisidokumentidega teenib hästi. Sa võiksid avada oma viisabüroo,” ütles tüdruk, „aga selle jaoks on vaja suhteid ja paksu rahakotti. Mul on parem mõte.”

      „No räägi.”

      „Meeleavaldustele otsitakse keni näolappe. Raha saab peo peale ja kõik soovijad võetakse kampa.”

      Mulle meenus ähmaselt, et ema oli midagi sellist rääkinud. Pärast oranži revolutsiooni oli hakanud elektripostidele ilmuma kuulutusi, et otsitakse demonstratsioonidel osalejaid. Millega täpselt tegu oli, seda ei öeldud. Kõige olulisem peibutis oli aga tasu ja see oli alati kirjas.

      „Minu vend teenib kisajana natuke.”

      Kergitasin kulmu.

      „Sa polegi neist kuulnud? Töö on peaaegu samasugune nagu meeleavaldustel marssimine, ainult nad peavad rohkem häält tegema ja õppustel käima. See on tegelikult rohkem meestele. Sul on ju mees?”

      Raputasin pead.

      „Siis tuled koos minuga loosungeid kandma. Bussisõidud on teinekord pikad, seltskond kuluks ära. Helista mulle, kui huvi on.”

      Tüdruk võttis taskust rebenenud kuulutuse, kirjutas selle tagaküljele oma telefoninumbri ja ulatas paberi mulle. Kõris pitsitas. Oleksin tahtnud ta kohvile ja konjakile kutsuda, aga ta pidi kiirustama lapsele lasteaeda järele, maršrutka pidi varsti nurga tagant välja sõitma. Tüdruk kadus lehvitades, käekott õlal õõtsumas, ja üksindus veeres mu südamele nagu kivi.

      Kodus võttis mind vastu murelik õhkkond. Boriss istus kätega peast kinni hoides nurgas ja õõtsutas end edasi-tagasi. Ema ja tädi polnud seljast võtnud matuseriideid, mis nad olid hommikul selga pannud, et sõita ühe СКАЧАТЬ