Julgege juhtida. Brene Brown

Чтение книги онлайн.

      Meie tänapäevamaailma tegelikkuses tähendab see, et juhid – teie ja mina – peavad looma ja alal hoidma keskkonda, mis vastab kõrgemale käitumisstandardile kui see, mida näeme uudistes, teleris ja tänavatel. Paljudele peab töökoha kultuur olema isegi parem kui see, mida nad kogevad omaenda kodus. Vahel teevad juhtimis­strateegiad meid paremaks elukaaslaseks ja lapsevanemaks.

      Ütlen tihti õpetajatele – kes on meie ühed kõige tähtsamad juhid –, et me ei saa alati paluda õpilastel olla ilma kaitserüüta kodus või isegi kooliteel, sest nende emotsionaalne ja füüsiline ohutus võib vajada kaitset. Mida me aga saame teha ja mida meid on eetiliselt kutsutud tegema, on koolides ja klassiruumides sellise keskkonna loomine, kuhu kõik õpilased võivad sisse astuda ja selleks päevaks või tunniks heita õlult oma kaitserüü muljuv raskus, riputada see turvis nagisse ning avada oma süda, et olla tõeliselt nähtav.

      Me peame kaitsma seda ruumi, mis laseb õpilasel hingata, olla uudishimulik ja avastada maailma ning olla see, kes ta on, ilma et miski teda lämmataks. Õpilased väärivad ühte kohta, kus nad saavad haavatavusega madistada ja kus nende süda saab vabalt hingata. Uurimistöö on näidanud, et ei tohi iial alahinnata kasu, mida laps saab sellest, kui tal on koht, kuhu kuuluda – kas või üksainus – ning kus ta võib kaitserüü seljast võtta. See võib muuta tema elu trajektoori ja tihti teebki seda.

      Kui meie organisatsioonis, koolis, pühakojas või isegi peres valitsev kultuur nõuab kaitserüüd selliste küsimuste pärast nagu rassism, klassiviha, seksism või mistahes hirmupõhise juhtimise vorm, siis ei saa me oodata kogu südamest kaasalöömist. Ja kui meie organisatsioon tunnustab selliseid kaitserüü loomist õhutavaid tegevusi nagu süüdistamine, häbistamine, künism, perfektsionism ja emotsionaalne stoitsism, siis ei saa me oodata uuenduslikku tööd. Kaitserüü sees ei saa täielikult kasvada ja kaasa töötada. Juba pelgalt selle seljas kandmine nõuab tohutut energiat – vahel kulub sellele kogu meie energia.

      Uurimisprotsessis avaldas meile kõige võimsamat muljet, kui nägime ilmnemas selliste käitumisviiside jada, mis ei ole kaasa sündinud. Need on õpetatavad, jälgitavad ja mõõdetavad, ükskõik, kas oled neljateistkümne- või neljakümneaastane. Neile uurimisalustele, kes olid esialgu veendunud, et julguse määrab geneetiline saatus, osutus juba ainuüksi intervjuuprotsess muutuse katalüsaatoriks.

      Üks juht ütles mulle: „Lähenen juba kuuekümnele ja kuni tänaseni ei mõistnud ma, et kõik käitumisviisid on mulle kasvamise käigus selgeks õpetatud – kas vanemate või treenerite poolt. Kui süüvin asja tuumani, siis võin peaaegu iga õppetundi meenutada – kuidas ja millal ma selle sain. Me saame ja peame seda kõigile õpetama.“ See vestlus tuletas mulle meelde, et aeg võib meie raskete õppetundide mälestused tuhmistada, kuni see, mida oli kord keeruline õppida, tuhmub tõdemuseks, et „selline ma lihtsalt inimesena olen“.

      Oskuste komplektid, mis moodustavad julguse, ei ole uued. Need on olnud ihaldusväärsed juhtimisoskused sama kaua, kui juhid on maailmas eksisteerinud. Ometi pole me nende oskuste juhtides arendamisel erilist edu saavutanud, sest me ei süüvi selles töös inimlikkusesse – see on liiga keeruline. Palju lihtsam on rääkida sellest, mida me tahame ja vajame, kui võtta kõneks hirmud, tunded ja nappus (arvamus, et miski ei ole piisav), mis tegelikult takistavad kõike seda saavutamast. Põhimõtteliselt ja ehk irooniliselt võttes võib öelda, et meil pole julgust tõsiselt julgusest rääkida. Nüüd on aga selleks aeg kätte jõudnud. Kui tahate nimetada neid oskusi „pehmeteks“ ka pärast seda, kui olete püüdnud neid rakendada – laske käia. Eks katsuge. Seni aga leidke oma kaitserüüle turvaline koht ja kohtume areenil.

      10 Tõlkija märkus: kasutatud on Jaan Undi tõlget, Marcus Aurelius „Iseendale. Filosoofilisi mõtisklusi“, 1983, Eesti Raamat.

      11 Harriet Lerner, Why Won’t You Apologize?: Healing Big Betrayals and Everyday Hurts (New York: Touchstone, 2017).