Hirmust eduni. Meediasuhtluse 8 reeglit. Raul Rebane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kui ei teata sinu olemasolust, siis ei märgata ka sinu kadumist.

       SOFI OKSANEN

       Märksõnad

      KAS AJAKIRJANDUS ON TÕDE?

      KES SA OLED?

      OMA FILM

      OMA FORMAAT

      SINU TABURETI KOLM JALGA

       Kogemus

      Sügisel 2017 tegime koos Gerd Kanteriga koolitust noortele sportlastele, rääkisime ka meediasuhtlusest. Eksperimendi korras palusin Gerdil viivuks saalist lahkuda. Siis seletasin kuulajatele, kuidas kujunes tema lugu ja kuidas seda kasutatakse. Tagasi tulnud, ootas olümpiavõitjat keeruline ülesanne. Alustasin CNN-i reporterina ingliskeelset intervjuud Eestist, Eesti spordist ja tema enda karjäärist.

      Väga kahju, et see ei juhtunud päriselt. Ootamatu intervjuu oli väga hea, hoolimata võõrast keelest. Pärast analüüsides oli selge, et ta oli kasutanud kõiki „oma formaadi“ põhimõtteid, mis töötasime välja juba meie koostöö alguses. See oli õpetlik ka kuulajatele. Nad mõistsid, et selleski valdkonnas on vaja treeningut ja korralikult harjutades on võimalik saavutada häid tulemusi.

       Miks on oma lugu vaja?

      On inimesi, kes teatavad uhkelt: „Mina ennast muutma ei hakka, olen selline, nagu olen!“ See sobiks hästi, kui inimene elaks maailmas üksi.

      Põhimõtteliselt sarnaneb vajadus oma loo järele vajadusega hoolitseda välimuse eest. Igaühel on nii riietuses kui ka värvide valikus oma stiil, aeg-ajalt muudetakse soengut, aga alati heidetakse enne kodust väljumist pilk peeglisse, et kõik oleks korras. Kui elaksid maailmas üksi, siis seda kõike vaja poleks.

      Teised inimesed mõjutavad meie saatust. Seda mõju kontrollid sa ise või kontrollivad seda teised.

      Selle raamatu ideoloogia järgi tuleb avalikkusväljund hoida oma kontrolli all. Parim meetod selleks on teadlik imagokujundus.

      Omaaegne poliitika-, spordi- ja paljude muude asjade tegelane, värvikas isiksus Ants Paju sõnastas sama asja teistmoodi: „Iga inimene peab otsima enda jaoks turvalist meediavälja!“

      Et see oleks turvaline, tuleb pingutada eelkõige iseendal.

       Kas ajakirjandus on tõde?

      Eelkõige vanemates inimestes tekitab hämmingut, kui lehes on seisukohti, mis ei sobi kokku nende elukogemuse ega teadmistega. Trükisõna ju ei valeta! Usk kirjasõnasse on Eestis olnud alati väga tugev. Kui nüüd põrgatakse kokku päris hullude lugudega, eeskätt sotsiaalmeedias, siis muidugi ajab närvi.

      Väga raske on uskuda, et ajakirjandus on tegelikkuse kommunikatiivne variant. Eesti nüüdisaegse ajakirjanduse isa Juhan Peegel sõnastas selle veel paremini: „Kõik, mis läbi inimese tuleb, on kallutatud!“ Ka ETV legend Mati Talvik mõtiskles oma 65. sünnipäeva kõnes ajakirjanduse üle ja ütles päris ootamatu lause: „Me toodame midagi sellist, mida tegelikult ei ole olemas ja siis räägime, et see ongi elu.“

      Tasub vaadata kolme-nelja ajalehe esikaasi. Need on haruharva sarnase temaatikaga. Sarnased on need päevil, kui juhtub suur õnnetus või algab skandaal. Tavalistel päevadel võivad pakutavad uudised olla väga erinevad. Sellel on ka oma põhjus.

      Ajakirjandusele annab võimu:

      1) valikuvõimalus,

      2) võimalus omistada või muuta tähendust.

      Toimetuse valik on hädavajalik, sest kogu maailma kõiksust pole võimalik kajastada, kogu aeg juhtub ju miljoneid sündmusi. Esilehele pääseb neid viis-kuus, suurt pealkirja väärib üks. Valikut ei tee arvuti, vaid inimene, kes lähtub mingist ideoloogiast. Tavaliselt on ideoloogia seotud väljaande omanike huvidega, olgu omanik riik, ettevõtja või erakond.

      Peatoimetajad on pandud neid juhendeid valvama ja ellu viima. Nad teevad valiku vastavalt väljaande peamise sihtrühma huvidele. Pealkirjad „Viinis algas NATO suurkogu“ või „Seksi-Kristi võttis aja maha“ on suunatud erinevatele inimestele.

      Ajakirjanduse võimalus valida vabalt oma teemasid ja käsitluslaadi on üks demokraatliku ühiskonna tähtsamaid põhimõtteid ja selle valikuvõimaluse kaitse riigi üks tähtsamaid ülesandeid. See ei tähenda sugugi, et me alati selle valikuga nõustuksime.

      Suhtumise demokraatlikku ajakirjandusse võib võtta kokku lausega: „Me ei ole teie arvamusega nõus, kuid teil peab olema õigus seda öelda!“ Kui võtta ajakirjanduselt ära valiku- ja hinnanguvõimalus ning viia need väljapoole toimetust, siis on tegemist kontrollitud meediaga. Selline oli ajakirjandus Nõukogude Liidu ajal ja on praegu totalitaarsetes riikides.

      Kes on otsustanud tuua oma seisukohad avalikkuse ette, peab alati arvestama, et ta läheb võitlusesse. Kui võitled kehvasti, siis on võimalik, et sinu lugu mängitakse üle. Ega siis ole süüdistada kedagi teist peale iseenda.

      „Võitlus oma interpretatsiooni eest on tähtsaim võitlus,“ ütles Nicolas O’Shaughnessy, Queen Mary ülikooli professor, emotsionaalse turunduse üks eestkõnelejaid.

       Oma tõde

      Oma tõde (ideoloogia, põhimõte, suur idee) peab olema kõigil: isikul, riigil, erakonnal, perekonnal või röövlijõugul. Kokkuleppelisest tõest taganejaid on ajaloos eriti karmilt karistatud. Kõige rohkem hukkunuid ongi ilmselt ususõdades, kus teisitimõtlejaid halastamatult hävitatakse. Ajaloos pole midagi muutunud, ususõjad kestavad edasi. Mis kinnitab, et ideoloogia oli, on ja jääb prioriteetseks, ka sõnumiedastuses. Nii on lihtne kirja panna ka suhtlustegevuse järjekord:

      1) ideoloogia,

      2) sõnumid,

      3) kanalid.

      Oma lugu ongi sinu maailmavaade (ideoloogia), mida sa esitad sihtrühmale meedia abil. Ideoloogia selgitab, mis või kes on oma, mis või kes on võõras, mis on meie, mis on nende.

      Kui sul on midagi öelda, siis tuleb välja mõelda sõnumid. Sõnumite loomine on märksa kergem kui leiutada tõde.

      Seejärel tuleb otsida kanalid. Valik on suur. Kui on hea ideoloogia ja hästi koostatud sõnum, siis võib see levida ka meediakanalite abita.

      Tundub teoreetiline, aga on hoopis erakordselt praktiline. Väga paljudel juhtudel käitutakse risti vastupidi: kõigepealt otsitakse kanal ja alles seejärel mõeldakse, mida seal rääkida.

       Kes sa oled?

      Nii nagu ajakirjanduse kohta, saab ka sinu kohta küsida: „Kas sa oledki selline?“ Vastus on sama mis ajakirjanduse korral: „Sa oled see, mida sa meile näitad.“ Väga raske on iseennast analüüsida. Ka teised otsustavad sinu üle tihti ainult meediapildi põhjal ja veenduvad: „Elus on ta hoopis teistsugune!“

      Enda ülehindamine on eetris kohe näha. Ent ka alahindamine pole tundmatu, pigem esineb seda rohkemgi. Tavaliselt me seda ei näe, sest alahindajad ei satu sageli eetrisse.

      „Olla СКАЧАТЬ