Hirmust eduni. Meediasuhtluse 8 reeglit. Raul Rebane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ole mõistagi täielik, neid hirme on kõige rohkem nimetatud.

      • Lähen närvi ja see paistab välja. Punetav nägu ja laiguline kael reedavad kõigepealt, et inimene on närvis. Maire Aunaste ütles ühe oma esineja kohta, et „tal olid sellised roosad laigud, ma mõtlesin, et varsti löövad leegid välja“. On ka katkendlikku kõnet, kokutamist, mõttetuid kordamisi.

      • Jään lolliks. Enamasti ei kardeta mitte seda, mida rahvas arvab, vaid kolleegide arvamust. Väga sageli on see intervjuudest loobumise peamine põhjus.

      • Ajakirjanik ründab. Seda kardetakse tihti, kuigi päris rünnakut juhtub Eestis haruharva.

      • Vean oma firmat või institutsiooni alt. Nii võib juhtuda. Kui kõrval on konkurent, kes saab palju paremini hakkama, siis on see tõesti murekoht. Seda on juhtunud näiteks väitlussaadetes, kui erakond saadab kohale kogenematu esineja ja annab konkurendile võimaluse särada.

      • Reporter esitab küsimuse, milleks ma pole valmistunud. See on peamine mure, mida algajad alati kurdavad.

      • Ütlen midagi sisuliselt valesti. Üks sisuliselt, poliitiliselt või eetiliselt vale lause võib su imagot kahjustada.

      • Kõik, milleks olen valmistunud, läheb meelest ära. Prožektorid ja kaamerad viivad mõistuse. Tihti unustab esineja koduse ettevalmistuse täielikult.

      • Ma ei tea, mida selga panna / näen kole välja. See puudutab peaaegu igaüht. Kuigi praegu lubatakse vabamat välimust, seatakse ka rohkem piiranguid. Seejuures ei julgeta sellest eriti rääkida.

      • Ei oska korralikult eesti keelt. See on üsna uus ja ootamatu mure, sest väga paljude firmade töökeel on inglise keel. Kõigepealt mõjutab see kirjalikke tekste, kus näiteks sõnade järjekord lauses muutub veidraks. Suuliste esinemiste korral on mõnikord tunne, et inimene tõlgib oma mõtteid eesti keelde.

      • Mul on parasiitsõnu. „Tead …“, „et, et …“, „tegelikult …“, „nagu …“ korduvad suust suhu ja saatest saatesse.

      Muresid tuleb ette ka pärast saadet.

      Neist kõige tüüpilisemad on „oleks pidanud hoopis seda ütlema!“ või „miks ma ei reageerinud tema rünnakule teistmoodi!“ Huvitaval kombel meenub ilusaid mõtteid ja ütlusi pärast saadet lausa hulgi.

      Üllatav on, et paljud ei taha oma osalusega saateid vaadata, isegi õppimiseks mitte. Üldiselt seda avalikult ei tunnistata.

      Enamasti on see hirm negatiivse emotsiooni ees, sest suur osa inimesi suhtub oma esinemistesse väga kriitiliselt. Kuulusin ise ka nende hulka, aga aja jooksul oskasin muuta selle miinuse plussiks. Saadete läbivaatamine ja vigade otsimine võib olla arengustiimul.

       Küsimused, mida esitatakse sageli

      Korduma kippuvad küsimused väljendavad inimeste muret suhetes meediaga ja neile vastamine ongi üks selle raamatu eesmärke.

      1. Kas ajakirjandus on tõde?

      2. Mind kutsuti saatesse. Kas minna või mitte minna?

      3. Kuidas kõige paremini pildile pääseda?

      4. Kas minna meelelahutussaatesse? Aga naljasaatesse?

      5. Negatiivne reklaam on ju ka reklaam. Kas see ikka on nii?

      6. Kas oma blogi on kohustuslik?

      7. Kas sobib eelnevalt uurida, mida minult küsitakse?

      8. Ajakirjanik küsib hoopis midagi muud. Mida siis teha?

      9. Aga kui ta küsib midagi sellist, millele ma pole mõelnud?

      10. Mida ma pean intervjuu ajal vaatama, kas kaamera punast nuppu?

      11. Olen harjunud rääkimise ajal käsi liigutama. On see televisioonis lubatud?

      12. Mida peaksin selga panema?

      13. Kas mehed peavad grimmi tegema?

      14. Mul läheb närveerides kael punaseks. Mida teha?

      15. Ma olen lapsest saadik närveerides kokutama hakanud. Mida teha?

      16. Kuidas ma aru saan, milline kaamera mind võtab?

      17. Kas paberit võib kasutada?

      18. Kui salvestuse ajal läheb vastus nässu, kas võin siis uuesti vastata?

      19. Mida tähendab off the record?

      20. Kas ma võin mikrofoni enda kätte võtta? Aga kui ajakirjanik ei anna?

      21. Kuidas intervjuuks valmistuda?

      22. Ajakirjanik ütles minu (minu firma, minu erakonna, minu pere) kohta meedias väga halvasti. Mida teha?

      23. Mind laimati Facebookis. Kas kaevata kohtusse?

      24. Kas kõik ajakirjanikud ajavad ainult klikke taga?

      25. Kas 50 grammi konjakit rahustuseks on hea mõte?

      26. Mis pistmist on infosõjal meediaga?

      Küsimuste nimekirja võiks jätkata lehekülgede kaupa. Võib jääda mulje, et meedia on üks äraütlemata keeruline asi. Asjatundjale näitavad need küsimused hoopis, et kardetakse ja muretsetakse asjade pärast, mida saab hõlpsalt kõrvaldada süsteemse treeninguga.

      Treeningu soojenduseks sobib järgnev harjutus.

       Harjutus

      Kujuta ette, et järsku jookseb su juurde ülemuse sekretär, käes lilled ja kommikarp ning teatab: „Mine õnnitle X-i tema 50. sünnipäeva puhul! Ülemus ise ei saa tulla.“

      Harjutuse objektiks vali mõni kolleeg ja kujutle, et sind kuulab 20 inimest. Tore oleks olla vaimukas, sest X on lahe inimene. Kõne pikkus kuni kaks minutit.

      Sul on kolm minutit aega valmistuda, pane kell käima ja ära peta ennast, alusta täpselt kolme minuti pärast. Tee seda harjutust üksi ja räägi kõva häälega.

      Olen teinud seda harjutust paljudega. See pole sugugi lihtne, enamik jookseb lati alt läbi. Arvatakse, et „annan lilled ära ja ütlen seitse sõna, mis see siis ära ei ole …“ Tihti on jutt ebahuvitav, trafaretne, isiklike pöördumiste ja näideteta, naljast rääkimata. Tore kolleeg sinu õnnitluskõnes enam nii tore ei paista.

      Kui võtta ülesannet tõsiselt, valmistuda korralikult ja tekst hästi läbi mõelda, siis on tulemus sootuks teine. Kui oled julge, siis esine oma kõnega kellegi ees.

      Sama harjutust kolmandat korda tehes oled juba teine inimene. Võidab juubilar ja võidad sina, sest kolleegid ütlevad pärast: „Küll sa rääkisid hästi!“ Nüüd tead: hea treening aitab ületada paljusid hirme.

СКАЧАТЬ