Vilemees. Tess Gerritsen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsimusi. Ja politseile tuleb teada anda. Olete neile helistanud?”

      Cathy raputas tuimalt pead. „Ma… ma vist peaksin…”

      „Võite kasutada seda telefoni.”

      „Tänan.”

      See helises kaheksa korda, enne kui keegi toru võttis. Hääl, mis talle vastas, oli unest kähe. Ilmselt pakkus Garberville vähe hilisöist tegevust isegi kohalikule politseile. Valvepolitseinik pani Cathy teate kirja ja lubas, et nad võtavad temaga hiljem ühendust, kui nad on õnnetuspaiga üle vaadanud.

      Õde oli avanud Victori rahakoti ja lehitses info leidmiseks mitmesuguseid ID-kaarte. Cathy vaatas pealt, kuni õde patsiendi vastuvõtmise kohta blanketti täitis. Nimi: Victor Holland. Vanus: 41. Eriala: biokeemik. Lähim sugulane: teadmata.

      Niisiis oli see tema täisnimi. Victor Holland. Cathy vaatas ainiti ID-kaartide virna ja keskendus ühele, mis näis olevat Virateki-nimelise kompanii turvakaart. Värvifoto näitas Victori rahulikku tõsist nägu, rohelised silmad vaatasid otse kaamerasse. Isegi kui Cathy poleks seda nägu kunagi näinud, oli see täpselt niisugune, nagu ta oleks teda kujutlenud: näoilme alistumatu, pilk kõikumatult kindel ja otsekohene. Ta puudutas oma peopesa, kuhu Victor oli teda suudelnud. Ta mäletas ikka veel, kuidas mehe habe oli tema nahka torkinud.

      Ta küsis vaikselt: „Kas temaga saab kõik korda?”

      Õde jätkas kirjutamist. „Ta on kaotanud palju verd. Kuid ta paistab üsna vintske vend olevat…”

      Cathy noogutas, mäletades, kuidas isegi raskelt vigastatuna oli Victor kusagilt jõudu ammutanud, et jätkata liikumist läbi vihma. Jah, ta teadis, kui vintske mees ta on.

      Õde ulatas talle pastapliiatsi ja infolehe.

      „Palun kirjutage oma nimi ja aadress sinna lõppu. Juhuks, kui arstil tekib veel küsimusi.”

      Cathy otsis käekotist Sarah’ aadressi ja telefoninumbri ning pani formularile kirja. „Mu nimi on Cathy Weaver. Saate mind kätte sellelt numbrilt.”

      „Kas te jääte Garberville’i?”

      „Kolmeks nädalaks. Olen siin ainult külas.”

      „Oh. Suurepärane moodus puhkust alustada, ah?”

      Cathy ohkas ja tõusis, et lahkuda. „Jah, tõesti suurepärane.”

      Ta peatus operatsiooniruumi ees, kujutledes, mis seal sees praegu toimub, ja teades, et Victor võitleb oma elu eest. Ta mõtles, kas mees on veel teadvusel ja kas ta mäletab teda, Cathyt. Tundus tähtis, et ta mäletaks.

      Cathy pöördus õe poole. „Te ju helistate mulle, eks ole? See tähendab, annate mulle teada, kas ta…”

      Õde noogutas. „Ma hoian teid kursis.”

      Väljas oli vihm lõpuks lakanud ja tähevöö vilkus läbi pilvelõhede. Cathy väsinud silmadele oli see reibastav vaatepilt, esimene pilguheit tormi lõppemisele. Haigla parkimisplatsilt välja sõites värises ta väsimusest. Ta ei märganudki teisele poole tänavat pargitud autot ega põgusat sigaretihõõgust, enne kui see kustutati.

      Teine peatükk

      Vaevalt minut pärast seda, kui Cathy haiglast lahkus, sammus vastuvõturuumi mees, tuues endaga kahepoolsetest ustest sisse tormise öö lõhnu. Valveõde oli hõivatud uue patsiendi sissevõtmispaberite täitmisega. Külma õhu ootamatu puhangu peale vaatas ta üles ja nägi oma lauale lähenevat meest. See oli umbes kolmekümne viiene, kõhnanäoline ja vaikiv, tumedad juuksed hallist kergelt puudutatud. Veepiisad helkisid tema helepruunil Burberry vihmamantlil.

      „Saan ma teid aidata, härra?” küsis õde, fokuseerides pilgu mehe silmadele, mis olid niisama mustad ja poleeritud nagu munakivid tiigis.

      Mees noogutas ja küsis vaikselt: „Kas veidi aega tagasi toodi siia üks mees? Victor Holland?”

      Õde vaatas paberitele oma laual. Seesama nimi. Victor Holland. „Jah,” vastas ta. „Kas te olete sugulane?”

      „Ma olen ta vend. Kuidas temaga on?”

      „Ta saabus alles äsja. Nad tegelevad temaga praegu. Kui te ootate, võin ma kontrollida, kuidas temaga…” Ta katkestas lause, et vastata helisevale telefonile. See oli tehnik, kes helistas uue patsiendi laboritulemuste asjus. Pannes numbreid kirja, märkas ta silmanurgast, et mees oli pöördunud ja vaatas ainiti operatsiooniruumi suletud ukse poole. See paiskus äkitselt lahti, kui sanitar sealt välja ilmus, kandes verest triibulist pungil plastikkotti. Ruumist paiskus häältemelu.

      „Vererõhk 110 ja 70!”

      „Operatsioonimeeskond ütleb, et nad on valmis.”

      „Kuhu see kirurg on jäänud?”

      „Ta on teel. Tal oli autoga probleeme.”

      „Röntgeniks valmis! Kõik tagasi!”

      Uks sulgus aeglaselt ja summutas hääled. Õde pani toru hargile just hetkel, kui sanitar asetas plastikaatkoti tema lauale. „Mis see on?” küsis ta.

      „Patsiendi riided. Räpased ja lõhki. Ehk ma peaksin need lihtsalt minema viskama?”

      „Ma viin need koju,” sekkus mees vihmamantlis. „On kõik siin?”

      Sanitar heitis õele ebamugava pilgu. „Ma ei ole kindel, kas ta tahaks… See tähendab, need on… räpased…”

      Õde küsis kiiresti: „Härra Holland, miks te ei võiks lasta meil need riided teie eest hävitada? Seal pole midagi, mis oleks väärt hoidmist. Ma olen tema väärtuslikud asjad juba kokku korjanud.” Ta keeras sahtli lukust lahti ja tõmbas sealt suletud manillaümbriku, kuhu oli kirjutatud: Holland, Victor. Sisu: rahakott, käekell. „Te võite need koju viia. Andke ainult kviitungile allkiri.”

      Mees noogutas ja kirjutas oma nime alla: David Holland. „Öelge mulle,” ütles ta ümbrikut taskusse libistades. „Kas Victor on ärkvel? On ta midagi öelnud?”

      „Kardan, et mitte. Ta oli peaaegu teadvusetu, kui ta siia toodi.”

      Mees võttis selle informatsiooni vaikides vastu, mille õde leidis järsku sügavalt häiriva olevat. „Vabandust, härra Holland,” ütles ta. „Kuidas te kuulsite, et teie vend on viga saanud? Mul ei olnud võimalust ühegi sugulasega ühendust võtta…”

      „Politsei helistas mulle. Victor juhtis minu autot. Nad leidsid selle tee äärest lömmisõidetult.”

      „Oh. Milline kohutav moodus teadasaamiseks.”

      „Jah. Nagu õudusunenägu.”

      „Vähemalt oli kellelgi võimalik teiega ühendust võtta.” Õde lehitses pabereid oma laual. „Kas me saame teie aadressi ja telefoninumbri? Juhuks, kui peame teid kätte saama.”

      „Muidugi.” Mees võttis vastuvõtudokumendid ja vaatas need kiiresti läbi, enne kui kirjutas oma nime ja telefoninumbri lähima sugulase tühja lahtrisse. „Kes on see Catherine Weaver?” küsis ta, osutades nimele ja aadressile СКАЧАТЬ