Vilemees. Tess Gerritsen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ roolist taas mõlema käega ja pööras oma täieliku tähelepanu teele. Victor oli jälle vait jäänud, kuid Cathy ei saanud tähele panemata jätta tema pea raskust oma õlal ega ta hingeõhu kuumust oma juustes.

      Valingud läksid üle aeglaseks, kuid järjekindlaks vihmaks ja Cathy tõstis auto kiiruse viiekümnele. Mööda vihises kohvik, luitunud väike majakarp üksiku tänavalambi all, ja ta nägi põgusas valguskumas vilksamisi Victori nägu. Ta nägi meest ainult profiilis: kõrge laup, terav nina, etteulatuv lõug, siis oli valgus kadunud ja Victor ainult vari, hingates vaikselt tema vastas. Kuid ta oli näinud piisavalt, et teada: seda nägu ei unusta ta iial. Isegi läbi pimeduse vaadates hõljus see profiil tema ees nagu mällu põletatud kujutis.

      „Me hakkame lähedale jõudma,” ütles ta samapalju enese kui Victori rahustamiseks. „Kus ilmub kohvik, järgneb kindlasti ka linn.” Ta ei kuulnud mingit vastust. „Victor?” Ikkagi ei mingit vastust. Neelanud oma paanika alla, tõstis Cathy kiiruse viiekümne viiele

      Kuigi nad olid kohvikust möödunud rohkem kui miil tagasi, võis Cathy oma peeglis ikka veel näha tänavalambi vilkumist. Tal kulus mõni sekund mõistmaks, et see polnud ainult üks valgus, mida ta jälgis, vaid kaks ja need liikusid – paar esitulesid, mis lookles koos maanteega. Oli see sama auto, mida ta oli varem märganud?

      Hüpnotiseeritult jälgis ta tulede nagu kahe lummutise tantsisklemist puude vahel, siis järsku olid need kadunud ja ta nägi üksnes pimedust. Vaim? imestas ta mõistusevastaselt. Ta ootas iga hetk tulede taastekkimist, nende viirastusliku vilkumise jätkumist metsas. Ta jälgis tahavaatepeeglit nii pingsalt, et oleks teeviida peaaegu märkamata jätnud.

      Garberville, Pop 5750

      Bensiin – toit – majutus

      Pool miili hiljem ilmusid tänavatuled, kumavad ja vihmatibutuses uduselt kollased; vett pritsides möödus suur lahtine veoauto, sõites teises suunas. Kuigi piirkiirus oli langenud kolmekümne viiele, hoidis Cathy jalga kindlalt gaasipedaalil ja palvetas korraks oma elus, et talle kihutaks järele politseiauto.

      Teeviit Haigla näis välja hüppavat eikuskilt. Ta pidurdas ja keeras kõrvalteele. Veerand miili edasi juhatas punane silt Kiirabi ta mööda sissesõiduteed kõrvalukse juurde. Jätnud Victori eesistmele, jooksis ta läbi tühja ooteruumi sisse ja hüüdis laua taga istuvale õele: „Palun aidake mind! Mu autos on mees…”

      Õde reageeris silmapilkselt. Ta järgnes Cathyle välja, heitis eesistmel kägarasse vajunud mehele üheainsa pilgu ja hüüdis abi järele.

      Isegi turske kiirabiarsti abiga oli neil Victori autost väljatõmbamisega raskusi. Ta oli libisenud küljele ja ta käsivars oli kiilutud käsipiduri alla.

      „Hei, preili!” käskis arst Cathyt. „Minge teiselt poolt sisse ja vabastage ta käsivars!”

      Cathy läks juhiistmele ja jäi kõhklema. Ta peab manipuleerima mehe vigastatud käsivarrega. Ta võttis Victori küünarnuki ja püüdis seda käsipiduri ümbert lahti tõmmata, kuid avastas, et mehe käekell oli tuulejaki taskusse kinni jäänud. Pärast kellarihma lahtitegemist võttis ta Victori käsivarrest kinni ja tõstis selle üle pidurikangi. Victor vastas puhta valuoigega. Käsivars langes lõdvalt põrandale.

      „Okei!” sõnas arst. „Käsivars on vaba! Nüüd lükake teda lihtsalt minu poole ja me võtame ta siit vastu.”

      Cathy juhtis Victori pea ja õlad ohutult käsipidurist mööda. Siis ronis ta autost välja, et aidata haavatu ratasraamile tõsta. Kolm rihma kinnitati pannaldega ümber raami. Kõik muutus lärmi ja liikumise virvarriks, kui ratasraam läbi kahepoolsete uste hoonesse veeretati.

      „Mis juhtus?” haugatas arst Cathyle üle õla.

      „Ma andsin talle autoga löögi… teel…”

      „Millal?”

      „Viisteist… kakskümmend minutit tagasi.”

      „Kui kiiresti te sõitsite?”

      „Umbes kolmekümne viiega.”

      „Oli ta teadvusel, kui te ta leidsite?”

      „Umbes kümme minutit – seejärel ta vist minestas…”

      Õde ütles: „Särk on verd täis imbunud. Tal on klaasikild õlas.”

      Selles hullumeelses sööstmises räigete fluorestsentstulede all sai Cathy heita Victorile esimese selge pilgu ning ta nägi kõhna poritriibulist nägu, kandilist lõuga ja laia otsmikku, mida katsid niisked helepruunid juuksed. Mees sirutas käe välja, otsides Cathy kätt.

      „Cathy…”

      „Ma olen siin, Victor.”

      Mees hoidis tal tugevasti käest kinni, keeldudes kontakti katkestamast. Victori sõrmede surve oli peaaegu valus. Valust ähmase pilguga keskendus mees tema näole. „Ma pean… ma pean teile rääkima…”

      „Hiljem!” nähvas arst.

      „Ei, oodake!” Victor pingutas, et teda enda kõrval vaateväljas hoida. Ta võitles, et rääkida, piin söövitas jooned tema näole.

      Cathy kummardus lähemale, haaratud meeleheitest tema pilgus. „Jah, Victor,” sosistas ta ja silitas mehe juukseid, igatsedes tema valu leevendada. Side nende käte ja nende pilkude vahel tundus olevat sepistatud ajatust terasest. „Rääkige mulle.”

      „Me ei saa enam viivitada!” nähvas arst. „Viige ta operatsiooniruumi.”

      Victori käsi vabastati otsekohe Cathy peost ja ta veeretati traumaosakonda, luupainajalikku roostevabast terasest ja pimestavalt eredate tuledega ruumi. Ta tõsteti kohe operatsioonilauale.

      „Pulss 110,” ütles õde. „Vererõhk kaheksakümmend viis, viiskümmend!”

      „Paneme talle kaks tilgutit,” käskis arst. „Määrame veregrupi ja kanname üle kuus ühikut verd. Ja võtke ühendust kirurgiga. Meil läheb abi tarvis…”

      Häälte kuulipildujatuli, kappide, tilguti tugiritvade ja instrumentide kõlin oli kurdistav. Keegi ei paistnud märkavat Cathyt ukselävel, kust ta jälgis kohutatud lummuses, kuidas õde noa tõmbas ja Victori veriseid riideid seljast maha koorima hakkas. Iga korraga paljastus üha rohkem ihu, kuni särk ja tuulejakk olid ribadena seljast tiritud, tuues nähtavale tiheda pruuni karvastikuga laia rinna. Arstidele ja õdedele oli ta lihtsalt veel üks keha, mille kallal vaeva näha, veel üks patsient, keda päästa. Cathy jaoks oli ta elav ja hingav inimene, mees, kellest ta hoolis kas või ainult seepärast, et nad olid jaganud neid viimaseid täbaraid hetki. Õde pööras nüüd oma tähelepanu püksirihmale ja tegi pandla kiiresti lahti. Mõne kindla tõmbega kooris ta püksid ja aluspüksid jalast ning heitis need kuhja teiste määrdunud rõivaste juurde. Cathy vaevalt märkas mehe alastust või õdesid ja tehnikuid, kes temast mööda rühkisid. Tema vapustatud pilk oli fokuseeritud Victori vasakule õlale, millest nõrgus lauale värsket verd. Ta mäletas, kuidas mehe kogu keha oli resoneerinud valust, kui ta sellest õlast kinni oli haaranud; alles nüüd ta mõistis, kui väga ta pidi olema kannatanud.

      Hapu maitse ujutas Cathy kurgu üle. Ta tundis tugevat iiveldust.

      Iiveldusega võideldes õnnestus tal kuidagi eemale komberdada ja lähedal seisvale toolile vajuda. Ta istus seal СКАЧАТЬ