Vetevald. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ turvaline ja tuttav, ja siis äkki see täiesti tundmatu sügavik. Ta mõistis, et peab eemale hoidma.

      Aga nagu sageli juhtub, kui teatakse, et peaks eemale hoidma: ta liikus lähemale.

      Ta liugles sügaviku kohale, vaatas üles, vaatas alla. Ei näinud midagi. Ootas. Tundis parema reiega aimamisi kerget hoovust, muud midagi. Siis tegi ta ühe ettevaatliku ujumisliigutuse allapoole.

      Esialgu ei saanud ta aru, milles asi, tajus ainult ebamääraselt mingit muutust – näol hakkas natuke külm, muud ei midagi. Siis taipas ta, et nägu pole mitte ainult külm, vaid ka märg. Sukeldusmaskis turritavad vuntsid õõtsusid aeglaselt nagu mererohulibled.

      Mask oli vett sisse lasknud.

      Sellest ei vormunud teadmist, vaid midagi hoopis muud. Tema keha tegi paanilise uperpalli, kaos tungis hinge ja kiskus selle lõhki. Ta tundis, kuidas ta rabeleb tühjuses.

      Puhtas külmas.

      Kuidagi tuli mõistus tagasi. Berger lõpetas uperpallitamise. Pani paanikale piiri. Mask oli vaja tühjaks puhuda, maski tühjendamine oli esimene asi, mida õpetati. Ta katsus meelde tuletada, kuidas see käis. Siis kergitas ta maski alumist äärt, vaatas üles ja puhus õhu läbi nina välja. Ta kordas seda paar korda ja lõpuks oli mask enam-vähem tühi. Ta püüdis hoiduda kergendatult ohkamast.

      Siis vaatas ta ringi. Vaatas alla, vaatas üles, vaatas vasakule, vaatas paremale. Ainult et selliseid mõisteid nagu üles, alla, siia ja sinna ei olnud olemas. Ühtegi suunda ei olnud enam olemas. Siis sai ta aru, kus ta viibib.

      Ta viibis vetevallas.

      Raskusjõudu ei olnud, tõstejõudu ei olnud. Kurssi ei olnud. Orientiire ei olnud. Järgmised ujumisliigutused võisid ühtviisi vabalt viia teda sügavikku või veepinnale või avamerre.

      Sam Berger jäi paigale, hõljus suures tühjuses ja iga ujumisliigutus võis viia teda surmale lähemale.

      Ta oli orientatsiooni täielikult kaotanud.

      Ta ei näinud ei veepinda ega põhja, nägemismeel ei aidanud tal aru saada, kuhupoole peaks liikuma, et jõuda üles või alla.

      Mingit pidepunkti ei olnud.

      Ta oleks nagu ulpinud keset maailmamerd. Justkui oleks ta tühjas, lagedas, otsatus maailmaruumis lootuselt ära eksinud.

      Aga ta oli maski veest tühjaks puhunud. Vaid mõne sekundi eest oli ta suutnud end kokku võtta ja kogemustele toetuda.

      Väljahingatud õhumullid tantsisklesid hoogsalt tema ümber. Ta keerles veel veidi aega suures tühjuses. Siis turgatas talle pähe ja hakkas idanema niisugune haruldane nähtus nagu mõte.

      Õhk on kodutee.

      Ta seadis end suures tühjuses mugavasse asendisse ja lamas täiesti liikumatult. Hoidis siis mõnda aega hinge kinni, kuni teda ümbritsev maailmaruum oli mullidest tühi. Seejärel hingas ta korralikult välja.

      Mullivoog võttis äkitselt kindla suuna.

      See voolas justkui mööda tema keha alla. Ta keeras ringi ja nägi, et mullivoog hõljus allapoole.

      Tema meelest allapoole.

      Tegelikult aga ülespoole.

      Ta hingas jälle korralikult välja ning hakkas mullidele järele ujuma.

      Ülespoole.

      Ta jõudis kuristikust välja, nägi taas merepõhja, sai aru, et ta ongi koduteel.

      Ta toetas jalad kaledale põhjakaljule ja puhus maski uuesti tühjaks.

      Vetevald.

      Ta oli unustanud vetevalla, selle tunde, et loodusseadused ei kehti. Ta oli sinna varemgi sattunud – kohe pärast kohtumist suure sini­kollaste triipudega kalaga. Ja lasknud heal mälestusel halva kinni katta.

      Lomboki sadamas oli ta vandunud, et ei sukeldu enam kunagi.

      Ta ei osanud oma vigadest õppust võtta.

      Landsorti lähedal väikesel saarel asuva maja poole ujudes vandus ta, et ei sukeldu enam kunagi.

      4

      Teisipäev, 1. detsember kell 13.44

      Sam Berger silmitses veepinda. Temperatuur oli taas üle nulli tõusnud ja õhuke jääkirme, mille ta oli vetevallast pinnale tõustes ära lõhkunud, oli peaaegu täiesti kadunud. Ta saatis pilguga tillukest jäätükki, mis sulas tema silme all.

      Ta tõstis pilgu määrdunudhallile taevavõlvile. Troostitu päevavalgus. Heleduseta, lootuseta. Kahjurõõmus hall silmapilgutus, mis andis mõista, et ees ootab peaaegu poole aasta jagu samasuguseid päevi.

      Tema pilk libises üle saarestiku viimaste skääride. Nende taga oli ainult avameri – Gotlandini välja.

      Aeg oli imelik. Polnud midagi peale ootuse. Ta ei olnud sellel üksikul saarel veel kuigi kaua viibinud, aga juba pures teda rahutus.

      Ta keeras ringi ja hakkas maja poole minema. Poolel teel jäi ta seisma ja heitis pilgu paadisillale. Silda polnud näha. Kamuflaaž oli peaaegu täiuslik. Ja veidi eemal asuv paadikuur, kus asus kaater, millega ta oli läbi öise saarestiku siia sõitnud, oli täiesti nähtamatu.

      Sama lugu oli majaga. Puuoksad sirutusid pealtnäha hooletu täpsusega sammaldunud katuse kohale ja kui mõni ootamatu külaline oleks vastu ootusi maja sissekäiku silmanud, oleks talle jäänud mulje, et selle taga peitub midagi väikest ja lagunenut.

      See oli meelepete. Sihilikult ja professionaalselt loodud meelepete. Berger avas ukse ja astus veinikeldrisse. Tema maitset arvestades oli siinset rikkalikku valikut täiendatud mõne pudeli esmaklassilise linnaseviskiga. Ta läks läbi selle korralikult tempereeritud ja täiuslikult pimendatud ruumi ja jõudis suurde tuppa. Ta nimetas seda suureks toaks, kuigi tõtt-öelda ei osanudki ta õieti defineerida seda ruumi, kus ta nüüd ringi vaatas. Üllatav avarus, diivan ja tugitoolid, söögilaud, kirjutuslaud. Nurga taga ootamatu köögisaar, täisvarustusega tualett ja saun. Niisugune luksuslikult renoveeritud kalurihütt üksikul saarel oleks avalikul kinnisvaraturul maksnud mitukümmend miljonit.

      Aga sellel majal ja saarel ei olnud avaliku kinnisvaraturuga vähimatki pistmist. Otse vastupidi. See ei olnud esimene kapo safehouse, kuhu Berger oli sattunud, aga igatahes oli see neist kõige meeldivam. Ja tema ülesanne oli oodata.

      Ta läks läbi suure toa kirjutuslaua taga asetseva seina juurde. Suure Stockholmi saarestiku kaardi kõrval rippus seinal valge tahvel. Selle külge oli kinnitatud hulk mitmeti grupeeritud paberilehti; need näisid enesestmõistetavalt alluvat tahvli keskpunktile.

      Tahvli keskel oli foto.

      Naeratava tumedapäise tüdruku asjalik otsevaates koolipilt. Aisha Pachachi, Sam Bergeri küündimatuse märk. Seitsmest röövitud tüdrukust ainus, keda Bergeril ja Molly Blomil ei õnnestunud vabastada.

      Seitse miinus üks.

      Varsti pidi see tüdruk täisealiseks saama.

      Berger sai muidugi СКАЧАТЬ