Vetevald. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Kuulda oli ainult nähtamatu mesilase suminat. See kostis kaua, kaua, täiesti monotoonselt.

      Siis krõpsatas raadiosaatja.

      „Kohal,“ kostis Kenti hääl.

      „No nii,“ ütles Steen. „Kolm. Kaks. Üks.“

      Berger lükkas ukse lahti ja vaatas välja. Miski, mis pidi endast koitu kujutama, heitis katustele ähmast valgust. Tegevuspaigas valitses ikka veel poolhämarus. Paremat kätt oli kahekümne meetri kaugusel väike betoonikamakat meenutav hoone. Põiki eespool tuli Kent päästetrepist üles ja sööstis hoone poole. Samal ajal ronis Roy mööda köit üles ja veeretas end üle katuseserva madala müüri.

      Berger pistis nüüd jooksu. Ta oli seal ja samas kusagil mujal, nägi kõike mingist kummalisest kaugest ja moonutavast vaatenurgast ning ootas ainult laske.

      Esimesena jõudis kohale Roy, Kent ei jäänud palju maha ja viimasena tuli kolmandast suunast Berger. Ta nägi, kuidas Roy tõstis jala, lõi ukse lahti ja läks sisse. Ka Kent jõudis ukseni, tema keha hakkas siia-sinna tõmblema. Ka tema läks küürutades uksest sisse.

      Berger oli nüüd lähedal. Ta tundis kaelas tugevat valu, nagu oleks keegi teda hääletust relvast tulistanud. Ta aeglustas sammu ja katsus kukalt ning tundis siis ka käelabas torget. Ta oli peaaegu jõudnud pärani ukse juurde, kui Kent uksest välja koperdas. Ta vaarus tugevasti ja veidralt. Vehkis kätega enda ümber, tema teenistusrelv lendas laias kaares eemale, liiga aeglaselt. Kent vajus põlvili, viskus kõhuli, veeretas end maas. Sumin läks üha valjemaks. Ka Bergerit valdas valu, terav valu, mis levis mööda keha, kõrvetas jäsemeid.

      Siis tuli hoonest välja üks kogu. Ta nägi välja nagu loom, kahel jalal kõndiv karu. Kogu tõstis käed justkui palveks, aga need ei olnudki käed, vaid käpad, loivad. Need näisid olevat kaetud paksu tupsulise karvaga. Ülejäänud keha oli samasugune, ümar, justkui villaga kaetud, aga karutaolisel kogul oli lubivalge nägu, ainitise pilguga kolp, pärani, kuid tumm suu. Ja sumin valjenes üha, kuni Berger viimaks taipas, mida ta näeb.

      Nägu oli Roy oma ja keha oli üleni kaetud mesilastega.

      Roy komberdas katuseserva poole, köiekonksust mööda, kõndis raskete, veidrate kuuvallutaja sammudega piki serva. Ta astus väiksele müürile, mis eraldas katust sügavikust. Berger kuulis iseennast võõra häälega karjumas:

      „Pea kinni, kurat!“

      Aga Roy läks edasi, mööda müüri, nagu juhiks teda tahte asemel mingi muu jõud. Viimaks astus ta vältimatu sammu üle ääre.

      Ja siis jäi ta justkui õhku rippuma. Otsatuna tunduva põgusa hetke jooksul, üha kakofoonilisema sumina saatel näis Roy keha hõljuvat lõpmatuses, nagu oleks raskusjõud kehtetuks muutunud, nagu poleks mitte miski enam üleval ega all. Otsekui käskluse peale lasksid mesilased temast lahti, sööstsid tema kehalt üles nagu tagurpidi veekeeris.

      Sel hetkel nägi Berger Roy silmi. Nägi seal surma. Vaatas surmaga tõtt. Ja siis Roy kukkus.

      Berger kuulis oma röögatust. Ta komberdas sinnapoole, mõneks sekundiks kadunud valu tuli täie jõuga tagasi. Kent lõpetas katusel vähkremise, tõusis püsti ja pühkis ägedalt oma keha. Üheskoos kakerdasid nad katuseserva juurde. Roy kukkumise kohta.

      Hetke enne servani jõudmist pööras Berger pead ja nägi, kuidas majakese pärani uksest paiskus välja tohutu jaanalinnusulg ja moodustas niigi juba hämara linna kohal ülimalt sünkja pilve.

      Berger ja Kent vahetasid pilke. Kent noppis oma kahvatult põselt mesilase ja noogutas. Nad vaatasid üle ääre.

      Roy räsitud keha lebas kolmkümmend meetrit allpool parklas.

      Poolest saadik ühe auto peal.

      Kenti suust kostev heli ei olnud inimhääl.

      „Berger!“ röögatas raadiosaatja. „Kiirabi tuleb. Vaata maja üle.“

      Berger tõusis aeglaselt Kenti kõrvalt, kes oli kössi vajunud ning ulgus leinast ja valust. Berger noppis kõikidelt paljastelt kehaosadelt mesilasi. Tundis kehas isevärki joovastust. Liikus kõverat teed pidi majakese poole. Surus end vastu betoonseina, kiire pilk sisse ja tagasi. Hoones ei olnud inimesi ega varjatud ruume. Vähemalt kuus avatud mesilastaru. Sinna oli jäänud ainult mõni üksik laisalt sumisev mesilane, niisiis oli võimalik sisse minna. Berger haaras relva kõvemini pihku ja keeras ümber nurga.

      Ta vehkis kätega enda ümber, et viimaseid mesilasi peletada, ning ajas nad välja. Siis vaatas ta ruumis ringi. Peale tarude oli seal laud ja tool, muud ei midagi. Siin polnud Aishat ilmselt hoitud, Carsten oli lihtsalt tahtnud nad siia üles meelitada. Et neile haiget teha, neid tappa? Vaevalt küll. Carsten ei olnud sadist. Ta oli küll püstihull. Riigireetur. Ei kohkunud millegi ees tagasi. Aga ta oli ratsionaalne. Niisiis oli tal juhatanud nad siia mingil muul põhjusel.

      Põrand, lagi, seinad – ei midagi. Täiesti ilmetu ruum. Niisiis peab midagi olema mesilastarudes või laua peal. Ja tarudele ei kavatsenud Berger ligi minna; senisest lähikontaktist talle piisas.

      Alles nüüd nägi ta, et osa mesilasi oli jäänud väiksele lauale. Nad olid vaiksemad kui teised ja moodustasid mööda lauda ronides korrapärase kujuga detsimeetrilaiuse ristküliku. Berger võttis oma uue kapost saadud püstoli ja kaapis mesilased sellega maha. Nende all oli väike paberileht. Ta ei julgenud seda päriselt puudutada, aga pani tähele, et see oli kokku määritud millegi magusa ja kleepuvaga. Millegagi, mis võis mesilastele meeldida.

      See paistis olevat väike ümbrik. Niisugune, milles on tavaliselt õnnitluskaardid.

      Berger tegi ümbriku mesilastest puhtaks, aga jättis selle sinna, kus see oli. Instinkte alla surudes jättis ta selle kapo eksperte ootama. Siis märkas ta laua all sahtlit. Kükitas maha ja hakkas seda ettevaatlikult lahti tõmbama.

      Pauk oli ebamaine. Jõud, mis ta tahapoole paiskas, oli rohkem kui ebamaine. Ta oli täiesti šokis, valust segane. Silme ees läks mustaks.

      Lõputus tühjuses hõljus veel vaid üks mõte:

      Kuradi jabur viis surra.

      Siis oli ainult pimedus.

      Silmi avades ja nähes jäähalli pilku lühikeste raudhallide juuste all ei teadnud ta, kas ta on ikka elus.

      „Ideaalne spioon on küll kastreeritud spioon,“ ütles August Steen, „aga seda ei pea ometi tegema nii drastiliselt.“

      „Mida?“ lõõtsutas Berger.

      „Kui sa poleks kükitanud, oleks sul riist küljest ära lastud.“

      Berger vaatas oma kuulivesti. Oli selgelt näha, kuhu kuul oli tabanud. Otse südamesse.

      „Kuradi kurat,“ ütles ta.

      Steen ulatas talle käe, ta võttis sellest kinni ja lasi end valukiirte kaskaadi taludes jalule tõmmata ning väljatõmmatud lauasahtli juurde talutada. Puruks lastud esiküljega sahtlis lebas püstol, mille päästiku külge oli kinnitatud terastraat. Berger tundis relva kohe ära. See oli Sig Sauer P226. Arvatavasti Bergeri enda kunagine teenistus­relv. Toru külge oli teibiga kinnitatud väike käsitsi kirjutatud sedel. Sõnum oli lühike:

      „Põmm!“

СКАЧАТЬ