Sõprade linn. Joanna Trollope

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korda elus – lasknud oma tujudel olukorra ohjad enda kätte võtta? Kui ta oleks töötanud välja kindla ja hästi ajastatud graafiku – isegi kui see oleks viinud vähehaaval väärika lahkumiseni – ning susanud selle Jeff Doddsi fantaasiavaese nina alla, kas ta püsinuks siis endiselt kontoris, mitte ei konutaks avalikul pingil avalikus kohas, kus parasjagu üks kentsaka välimusega mees kaevub lähedal seisvasse prügikasti ja topib suhu äravisatud võileiva koorukesi? Kas tal oli tõesti õnnestunud kavandada omaenda allakäiku isegi pärast seda, kui ta oli aastakümneid aidanud teistel sellest ärilises plaanis pääseda?

      Ta kiikas taas telefoni. Seal ootasid küsimused tüdrukutelt ja endistelt kolleegidelt ning tekstsõnum Steve’ilt: „Helista mulle,” mis käsutas mehele üldse mitte omase konkreetsusega. Stacey ei suutnud. Ta ei suutnud kellelegi helistada, ta ei suutnud sel hetkel kellegagi suhelda. Mingil moel oli tal õnnestunud sellega, mis juhtus ja mida ta teinud oli, end kõigist ja kõigest eraldada. Või mida ta ei olnud teinud. Ta kaalus endamisi, kas ta võiks püsti tõusta. Ta juurdles, kas ta üldse suudab tõusta. Kas see oli paanikahoog? Kas paanikahood ongi sellised? Kas seda tundiski ema, kui ta üritas leida sõna, mida ei olnud tema jaoks enam olemas, või meenutada, kas ta oli hommikust söönud, rääkimata sellest, mida ta oli söönud, kui üldse oli? Stacey kummardus ettepoole, hoidis pingi servast kinni ja põrnitses maapinda. Jumal küll, mõtles ta, kas ma hakkan hulluks minema? Kas nii juhtubki, kui oled töö kaotanud?

      Ühtäkki torkas talle pähe, et ta peaaegu ei hingagi enam. Ta pidi hingama. Ta teadis, et kui hambad kokku suruda ja hinge kinni hoida, ei talitle miski – ei keha, ei vaim. Sa ei suuda mõelda, kui sa ei hinga. Kuid Staceyle tundus, et ta ei suuda hingata, et ta ei suuda oma lihaste haardest lahti lasta. Ta sulges silmad. Ahmi õhku, mõtles ta, nagu Bruno.

      Lühikesed, põgusad hingetõmbed. Alustuseks läbi nina. Siis sügavamalt, ainult natuke sügavamalt, surudes õhku kopsudesse, ainult natukene ...

      „Kas teiega on kõik korras?” küsis keegi.

      Stacey noogutas, silmad endiselt kinni. Tal ei jätkunud õhku, et rääkida.

      „Kas teil on süda paha?” päris hääl. See oli naise hääl ja kõlas võõramaiselt.

      Stacey raputas pead.

      „Mul on vett,” lausus naine. „Kas soovite?”

      Nüüd oli tal veidi kergem hingata, mitte küll veel kogu kopsuga, aga ikkagi lihtsam. Ta paotas veidi silmi. Naine, kes oli pingi teises otsas araabia keelt rääkinud, sirutas tema poole plastist veepudelit.

      Stacey naeratas ja tegi liigutuse, mis pidi tähendama „tänan, ei”.

      „Kas telefonis mõjus miski teile kehvasti?” päris naine. Tal oli pea ümber sall, mille serva kaunistasid väikesed hõbedased litrid. „Need telefonid toovad rohkem halbu kui häid uudiseid. See on igatahes üks mis kindel.”

      Stacey tegi tohutu jõupingutuse. „Lihtsalt ... täna ei ole hea päev.”

      Naine torkas veepudeli tohutu suurde vanasse riidest märssi, mis lösutas tema kõrval pingil.

      „Mul on kõik päevad sellised.”

      „Tunnen kaasa,” lausus Stacey mehaaniliselt.

      Naine silmitses teda pinevalt. „Kena kott. Ilusad kingad.”

      „Noh, ma ...”

      „Hädad ei hooli kenadest asjadest.”

      Stacey avastas enda ootamatuks kergenduseks, et ta suudab püsti tõusta. Tundus, et ta suudab jälle ka hingata. Ta ütles: „Aitäh, et huvi tundsite. Ja vett pakkusite. Suur tänu!”

      Naise pilk oli suunatud otse enda ette. „Ma ei saanud seda töökohta.”

      „Oi ...?”

      „Nad ütlesid ...” Ta rehmas käega. „Ei, nad ei öelnudki midagi. Aga ma teadsin. Vale inimene. Valed riided.” Ta piilus vilksamisi Stacey käekotti. „Vale kott. See koht on juba läinud, ütlesid nad. Juba läinud. Aga ma teadsin.”

      „Mul on väga kahju.”

      „Kõigest riiulite täitmine. Õhtuti. Riiuleid täita.”

      Stacey kõikus kergelt kontsadel. „See pole lihtne, eks ole?”

      „Minul küll mitte,” vastas naine, vahtides taas enda ette.

      „Minul ka mitte ... tegelikult.”

      Naine kiikas jälle tema poole. „Teil on ju kodu, kuhu minna?”

      „Noh, jah ...”

      Naine tõstis käe ja vibutas Stacey suunas nimetissõrme. „Eks minge siis sinna.”

      „Aga kas teie ...”

      Naine tegi vaigistava käeliigutuse ja osutas telefonile oma süles, lopsakate seelikuvoltide vahel. „Ma helistan tütrele. Ütlen talle. Ja siis teatan poegadele ja abikaasale. Aga kõigepealt tütrele.”

      „Kas te saate hakkama?”

      Naine võttis telefoni kätte. „Küll ma saan,” lausus ta. „Teie tehke sama. Minge koju ja saage hakkama.”

      *

      Alates kümne aasta tagusest ajast, kui nad olid Islingtoni kolinud, oli Stacey igal hommikul ja õhtul sõitnud tööle ja koju number 4 bussiga. See oli pakkunud mingis mõttes omapärast naudingut – sõita ühistranspordiga Londoni finants- ja ärikeskuste rajooni – City – kontorisse sobivates rõivastes, pruunid bobilõikusega juuksed laitmatult siledas soengus, teiste samasuguste inimeste hulgas. Isegi vihmaga oli bussisõit olnud üürike sõõm teistsugust õhku, pikantne alternatiiv pingeliseks tööpäevaks valmistumisel ning taas väike mõtete setitamise paus enne saabumist koju Steve’i ja Bruno juurde, kus pigem sageli kui harva mängis Steve’i armastatud džässmuusika, ja selle tunde juurde, mis teda tabas, kui ta koridoris kingad jalast viskas, et ta oli puhkeaja igas mõttes ära teeninud.

      Nüüd, lähenedes majale mööda Almeida Streeti tulevat kõrvalteed, avastas ta end ootamas, peaaegu ette kujutamas, sootuks teistsugust kojutulekut. Ta peab juhtunust rääkima – seda loomulikult –, aga pärast seda liigub ta edasi, ja pigem kiiresti. Ta peab hakkama plaanima nii enda kui ka ema tulevikku, ta ei lase Steve’il end haletseda ega Jeff Doddsi teemal jaurata ega anna talle võimalust mängida rüütlit säravas soomusrüüs. Minevik, kinnitas Stacey endale, istudes bussis tülpinud inimeste vahel, kes lugesid tasuta jagatud õhtuseid ajalehti, on nüüd möödas ja nii ka jääb. Bethi elukaaslane töötab personaliotsingufirmas, taeva päralt – mis oleks veel parem võimalus elus uut peatükki alustada kui mitte Claire’i kaasabil? „Te saate hakkama,” oli pingil istuv naine talle öelnud, pannes selle kõlama nagu mantra. „Minge koju ja saage hakkama.” Noh, just seda ta teeb, ja rohkemgi veel. Steve saab võimaluse üksnes põgusalt nördinud kaastunnet väljendada, ja siis on sellele teemale kindel joon alla tõmmatud.

      Kõndides üle väljaku selle kvartali poole, kus ta elas, tabas Staceyt järsku hämming, sest tema maja ei näinud välja sugugi leinava maja moodi. Oli septembri lõpp ja väljas polnud veel kaugeltki mitte pime, kuid kõikidel korrustel põlesid tuled ja tundus, et Steve oli elutoa akendele sätitud hiigelsuurtes klaasist СКАЧАТЬ