Sõprade linn. Joanna Trollope

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ karjääri nendel vanadel loorberitel puhata. Jeffi oli ametiredelil edutatud, aina kõrgemale ja kõrgemale, ning nii tuiskas ta mööda inimestest, kes olid tegelikult teinud firma heaks aastate jooksul palju rohkem kui tema selle üheainsa hoobiga. Kuid see oli olnud tähelepanu vääriv ja efektne hoop. Ja selle tulemusena troonis Jeff endiselt kõrgel kohal ettevõttes, millele Stacey oli pühendanud kolmandiku oma elust, Stacey aga istus nüüd töötuna linna avalikul pingil, seljas kontorikostüüm ja jalas kontsakingad, mis mõjusid ühtäkki stiililt sama sobimatuna nagu mõjuks samas olukorras uhke peokleit.

      Ema pärast. Spetsialisti sõnul, kelle juures ema ja Stacey ülikooli kolledži haiglas koos käisid, oli emal subkortikaalne vaskulaarne dementsus. Puhas ebaõnn, ütles meesarst, sest ema ei olnud suhkruhaige, tal ei olnud kunagi vererõhk kõrge olnud ja ta ei suitsetanud. Tõenäoliselt, oletas arst, oli ta jõudnud kolmandasse faasi, võib-olla isegi neljandasse, seega ei olnud haigus veel liiga äge, kuid võis selleks areneda. Kahjustused sügaval ajus asuvates imepisikestes veresoontes olid pöördumatud ja progresseeruvad ning kahjuks ei olnud koliinesteraasi inhibiitoritest, mis Alzheimeri tõve puhul sageli efektiivseks osutusid, seda tüüpi dementsuse puhul vähimatki kasu.

      „Me võime proovida donepesiilhüdrokloriidi,” sõnas arst, justnagu peavalu puhul valuvaigistit soovitades. „Kuid häda on selles, et vaskulaarne dementsus ei ole üheselt määratletav haigus. See võib olla üks sündroom, aga ka terve sündroomirühm, mis on seotud tserebrovaskulaarse haigusega iseeneses.” Ta heitis vilksamisi pilgu ema poole. „See ei ole,” ütles ta, ja oli võimatu aru saada, kas see on hea või halb, „segatüüpi dementsus.”

      Koduteel oli ema olnud väga vaikne. Stacey oli ta kätt hoidnud, ehkki ema oli algul teinud katset seda eemale tõmmata, põrnitsedes otse enda ette, klaasist vaheseina, mis taksojuhti reisijatest eraldas.

      „Vähemalt on sellel nimi,” ütles Stacey. „Vähemalt me teame nüüd, mis sind paar viimast aastat vaevanud on.”

      Ema ei vastanud midagi. Tema näoilme oli läbitungimatu. Ta ei lausunud ühtki sõna, kuni nad jõudsid Holloway korterisse, kus ta oli elanud sellest ajast, kui Stacey ja Steve abiellusid. Alles siis, kui takso tema majadeploki ees peatus, tegi ta suu lahti.

      „Mis siis, kui ma teile kaela peale jään?”

      *

      „Tüüpiline,” ütles Stacey Steve’ile samal õhtul. „Tüüpiline. See on kõik, millele tema mõelda suudab. Siin me siis nüüd oleme, vankudes kinnitatud diagnoosi teadasaamise all, ja tema ütleb ainult seda, et ta ei taha kaela peale jääda? Pärast seda, kui ta oli teinud suure numbri sellest, et me sõidaksime koju takso, mitte bussiga.”

      Steve nühkis läikima veiniklaase, mida nad olid äsja kasutanud. Tavaliselt jõid nad veini ainult nädalalõppudel, kuid see õhtu, pärast eriarsti juures käimist, ei olnud mingis mõttes tavaline, ja Steve oli ilma palumata pudeli avanud. Ja kuna tema loomuses oli olla sellistes asjades ülipõhjalik, hõõrus ta nüüd iiri linase köögirätikuga klaase, et nood sillerdaks. „Ma tean, mida sa tahad teha, Stace.”

      Stacey kiikas maha, koera poole. Too lamas tema jalge juures, üsna uutel lubjakivist plaatidel, kuid lamavale asendile vaatamata oli ta Stacey meeleolude suhtes sama varmas ja valvel nagu alati.

      „Bruno,” lausus Stacey soojalt.

      Koer ajas korraks kõrvad kikki, kuid ei liigutanud. Ta oli omapärane krants, päästetud segu teab kui mitmest eri tõust, musta karvaga ja karune, iseloomuga, mis oli samavõrd leebe, nagu tema välimus oli kentsakas. Nad olid leidnud ta koerte varjupaigast seitsme kuu vanuse kutsikana, kannatlikult istumas, põrnitsemas ja vaeva nägemas, et teda märgataks. Stacey mõtles sageli, et on lausa valus üht looma nii palju armastada.

      „Kas sina tead, mida ma tahan?” küsis ta Brunolt. „Kas sa tead, mida mu tunne mul teha käsib?”

      „Küll ta teab,” lausus Steve. Ta pani läikima löödud klaasid käest ja heitis köögirätiku õlale. „Ja mina samuti.”

      Stacey vaatas talle otsa. „See muudab kõike,” lausus ta. „Kui ta siia kolib, siis muudab see meie elu täielikult.”

      „Aga teist võimalust ju ei ole.”

      „Ei.”

      „Meil on piisavalt ruumi.”

      „Jah.”

      „Ja Brunole see meeldiks. Kui keegi on kogu aeg kodus.”

      „Oh, Steve ...”

      „Kullake.”

      „Ma pean seda tegema. Ma pean.”

      „Ma tean.” Mees vaikis hetke. Ja küsis siis: „Mis su tööst saab?”

      Stacey sirutas jala välja ja müksas Brunot. Koer veeretas end selili, tuues nähtavale hallika kõhu, mida katsid tujukad mustad karvatuustid.

      „Töö!” kordas Stacey. Ta oli põgusalt turtsatanud. Ja öelnud siis, sügades Bruno kõhtu oma sukkpüksis jalaga: „Ära töö pärast muretse. Ma klaarin selle ära. Oma peas olen ma seda juba teinud. Ma kavatsen nõuda paindlikku tööaega. Nad ei ütle mulle kindlasti ära. Nad ei saa. Neil ei ole enam õigust seda teha.”

      *

      Tüdrukud olid samuti talle kinnitanud, et töö juures ei saada talle ära öelda. Tüdrukud. Noh, keegi neist ei olnud enam kaugeltki mitte tüdruk – nad olid naised, võimekad, korralikult teenivad, professionaalsed naised. Kuid nad tundsid üksteist ülikoolist saati, alates esimesest semestrist, kui nad olid ainsad neiud mehi täis auditooriumis, kus loeti majandusteadust. Üksnes Melissa oli tegelikult otsustanud algusest peale majandust õppida. Ülejäänud, Stacey kaasa arvatud, olid alustanud kavatsustega õppida ajalugu, hispaania keelt ja poliitteooriat, kuid neid tõmbas rohkem majanduse poole, sest see oli uus valdkond ning õppejõud oli täis nakatavat entusiasmi ja sõnaosav ning mõte õppida naisterahvana majandusteadust oli kantud uimastavast reeglite rikkumise tundest.

      Nii oli neist neljast – Melissast ja Staceyst, Gabyst ja Bethist – saanud algul silmapaistev vähemus, millest ajapikku oli kasvanud välja kooslus, mis omakorda arenes sõpruskonnaks. Seejärel jõuti nii kindla sõpruseni, mis oli, nagu Stacey mõnikord mõtles, parem kui suhe, mis tal oleks võinud olla õega, keda tal paraku polnud. Nad toetasid üksteist iga õppeaasta eksamitel ja seejärel ka lõpueksamitel (Melissa oli ainus, kes sai maksimumtulemused), seejärel suhetes kallimate ja mõne peigmehega ning paaril laulatusel. Ja Gaby New Yorgis viibimise ajal, kui Beth teatas neile, et ta on lesbi, nagu nad poleks seda juba niigi teadnud. Suhetest sündis lapsi ning kõige sellega paralleelselt ja selle taustaks laius nende karjääride kindel, tugev, erksavärviline maastik, kus liiguti pidevalt tõusujoones: Gaby hakkas abikaasast rohkem teenima, Melissa rajas oma ettevõtte, Bethist sai professor ettevõtete psühholoogia valdkonnas, mille ta oli sisuliselt ise välja töötanud.

      Isegi kui neil ei õnnestunud kohtuda, helistasid nad üksteisele või saatsid sõnumeid või säutsusid Twitteris. Nende kahekümnendates ja kolmekümnendates eluaastates paratamatult vahel risti jooksnud traadid olid neljakümnendateks sulandunud palju vähem hukkamõistvaks tugivõrgustikuks. Tüdrukud teadsid Stacey ema olukorda. Nad arutasid Stacey tööalast dilemmat ja andsid Staceyle sel teemal nõu. Nad teadsid – kõik kolm –, et sel kolmapäeva pärastlõunal läheb Stacey Jeff Doddsiga võimalikke tulevikumustreid arutama. Kuid nad ei teadnud – ehkki ärevad СКАЧАТЬ