Liiga hea, et olla tõsi. Kristan Higgins
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Liiga hea, et olla tõsi - Kristan Higgins страница 7

Название: Liiga hea, et olla tõsi

Автор: Kristan Higgins

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789949849024

isbn:

СКАЧАТЬ aasta krooniks pidi Angus nüüd läbi tegema kodu kaitsmise tuleproovi. Kingade ja tualettpaberirullide lõhkirebimisega oli ta küll hakkama saanud. Kuid kaitsta mind keskmise suurusega isase eest? Pole kuigi kindel. Ja kas sissemurdja oli ikka keskmine? Mulle paistis ta üsna jõulisena. Üsna tugevana.

      Lasin tavalisel õudsete kujutluspiltide vool peast läbi tormata ning taipasin, et vaevalt need tegelikult teostuvad. Mees, kes nüüd juba järgmist akent katsus, ei olnud ilmselt mõrvar, kes otsib kohta, kuhu surnukeha peita. Ilmselt polnud tal autos ka miljoni dollari väärtuses heroiini. Ning ma lootsin üsna innukalt, et tal polnud plaanis keskmise suurusega emast oma keldrisse aheldada ja oodata, kuni naine piisavalt kaalus maha võtab, et tema nahka saaks kasutada uue kleidi kokkutraageldamiseks nagu „Voonakeste vaikimises”.

      Sissemurdja katsus teist korda ukse kallal õnne. Olgu, semu, mõtlesin. Mis liig, see liig. On aeg võimuesindajatele helistada. Isegi kui ta polnud mõrvar, kavatses ta silmanähtavalt majja sisse murda. Milline see tegusõna oligi? Sisse murda? Kõlab naljakalt. Jah, muidugi, olin täna õhtul joonud kaks džinni toonikuga (või oli neid kolm?) ning joomine polnud just mu tugevam külg, aga ikkagi. Ükskõik, kuidas ma seda pööran, paistis naabermajas toimuv üsna kuradima kriminaalsena. Mees kadus taas maja tagaosast ning ma oletasin, et ta otsib endiselt kohta, kust sisse minna. Mida põrgut. On aeg oma maksudollareid kasutada ja võmmidele helistada.

      „911, palun, täpsustage oma hädaolukorda.”

      „Tere, kuidas läheb?” küsisin.

      „Kas teil on hädaolukord, proua?”

      „Oh, noh, teate, ma pole kindel,” vastasin, pigistades ühe silma kinni, et sissemurdjat paremini näha. Mul ei vedanud; mees oli maja kaugema nurga taha kadunud. „Minu meelest röövitakse minu kõrvalmaja. Ma olen Peterstonis, Vahtra tänaval number 34. Grace Emerson.”

      „Üks hetk, palun.” Kuulsin taustal raadio kraaksatust. „Meil on teie piirkonnas patrullauto, proua,” ütles naine hetke pärast. „Saadame üksuse kohe sinna. Mida te täpselt näete?”

      „Hmm, praegusel hetkel mitte midagi. Aga ta… kaardistas olusid, saate aru?” ütlesin võpatades. Kaardistas olusid? Kes ma õige olen, Tony Soprano? „Ma tahan öelda, et ta kõndis ringi ning katsus uksi ja aknaid. Teate, seal ei ela kedagi.”

      „Tänan teid, proua. Politsei peaks iga hetk sinna jõudma. Kas tahate, et jääksime telefonile?” küsis ta.

      „Ei, kõik on korras,” vastasin, tahtmata väga hüsteerilisena paista. „Tänan teid.” Panin toru ära, tundes end ebamääraselt kangelaslikuna. Tavaline naabrivalvaja nagu ma olin.

      Ma ei näinud enam köögist meest ja lipsasin elutuppa (uups, veidi ähmane tunne… võib-olla oli džinne toonikuga siiski kolm). Aknast välja piiludes ei näinud ma midagi ebatavalist. Ega kuulnud ka sireene. Kus need võmmid siis olid? Võib-olla oleksin pidanud telefonile jääma. Mis siis, kui sissemurdja taipab, et seal polegi midagi varastada, ja vaatab siis siiapoole? Minul oli küll terve hulk toredaid asju. See sohva läks mulle peaaegu kaks tonni maksma. Mu arvuti oli kunstiteos. Ning eelmiseks sünnipäevaks kinkisid ema ja isa mulle võrratu plasmaekraaniga teleka.

      Vaatasin ringi. Kindlasti on see jabur, kuid oleksin end paremini tundnud, kui oleksin olnud… noh, mitte relvastatud, aga midagigi. Mul polnud püstolit, jumal teab… Ma pole see tüüp. Vaatasin nugade sahtlisse. Mnjah. See paistis olevat veidi liig, isegi minu jaoks. Selge see, et mul oli pööningul kaks Springfieldi vintpüssi, rääkimata täägist koos kogu ülejäänud Kodusõja varustusega, kuid me ei kasutanud kuule ja ma ei suutnud eriti ette kujutada, et torkan kellegi täägiga läbi, kuigi lahingute taaslavastustes oli olnud lõbus nii mängida.

      Elutuppa hiilides avasin kapi ja takseerisin oma võimalusi. Riidepuu, kasutu. Vihmavari, liiga kergekaaluline. Kuid oodake, seal tagapool oli mu vana, keskkooliaegne maahokikepp. Olin seda kõik need aastad sentimentaalsetel põhjustel alles hoidnud, meenutades põgusat ajaperioodi, mil olin olnud sportlane, ja olin nüüd rõõmus. Polnud küll suurem asi relv, kuid ikkagi kaitsevahend. Täiuslik.

      Angus magas nüüd oma asemel, köögis punutud korvis punasel sametpadjal. Ta lamas selili, karvased valged käpad õhus, väikesed alumised hambad ülemiste peal kinni. Ta ei näinud sedamoodi välja, nagu kavatseks ta rünnaku puhul kuigi palju abiks olla. „Tõuse, kauboi Angus,” sosistasin. „Tead, see, et sa oled nunnu, ei ole sugugi veel kõik.”

      Koer aevastas ja ma tõmbusin küüru. Kas sissemurdja kuulis seda? Kui juba selle peale läks, siis kas ta kuulis, kui ma telefoniga rääkisin? Söandasin elutoa aknast välja piiluda. Võmme polnud ikka veel. Kõrvalmaja juures polnud ka mingit liikumist. Võib-olla oli ta läinud.

      Või siia tulemas. Mulle järele tulemas. Noh, igatahes minu asjadele. Või mulle. Ei või iial teada.

      Hokikepi käeshoidmine rahustas mind. Võib-olla peaksin lihtsalt ülakorrusele lipsama ja end pööningule luku taha panema, mõtlesin. Istuma nende vintpüsside kõrval, kuigi mul pole kuule. Kindlasti saavad politseinikud naabermaja vargaga hakkama. Ning kui võmmidest rääkida, liugles must-valge patrullauto piki tänavat ja parkis otse Darrenite maja ette. Tore. Mu turvalisus oli tagatud. Läksin lihtsalt kikivarvul söögituppa vaatama, kas härra Sissemurdja on silmapiiril.

      Ei. Ei midagi. Ainult sireliokste klõbin vastu aknaid. Kui akendest rääkida, siis papsil oli õigus. Need tuli tõesti välja vahetada. Tundsin tuuletõmbust ja väljas polnud isegi kuigi tugev tuul. Sel aastal oli mu küttearve olnud mõrvarlik.

      Just siis kostis vaikne koputus uksele. Ah, võmmid. Kes ütles, et neid pole kunagi kohal, kui sul neid vaja on? Angus hüppas üles, nagu oleks elektrivoolust särtsu saanud, sööstis ukse juurde, tantsis rõõmsalt ja hüples kiledalt haukudes nii, et kõik neli käppa tõusid maast lahti. Auh! Auhauhauhauh! „Pst!” ütlesin talle. „Istu. Paigal. Rahune maha, kullake.”

      Kepp ikka käes, avasin välisukse.

      Seal polnud võmme. Otse minu ees seisis sissemurdja. „Tere,” ütles ta.

      Kuulsin, kuidas kepp teda tabas, enne kui taipasin, et liigutasin. Siis teadvustas mu tardunud aju igasuguseid asju korraga – puidu summutatud tümps vastu inimkeha. Värin käsivarres. Hämmeldunud ilme sissemurdja näol, kui ta sirutas käe, et silm kinni katta. Oma värisevad jalad. Niinimetatud sissemurdja aeglane põlvilivajumine. Anguse hüsteeriline klähvimine.

      „Oeh,” ütles sissemurdja nõrgalt.

      „Tagasi,” viiksatasin, lehvitades hokikeppi. Kogu mu keha värises tugevasti.

      „Jessas, proua,” pomises mees, hääl pigem üllatunud kui midagi muud. Angus haaras raevunud lõvikutsikana lõrisedes sissemurdja käisest kinni ning raputas oma väikest pead mingitki kahju tekitada püüdes edasi-tagasi, saba rõõmsalt lehvimas ja keha perenaise kaitsmise elevusest värisemas.

      Kas oleksin pidanud kepi alla laskma? Kas poleks see esimene hetk, mil ta minust kinni haarata saab? Kas just seda viga ei teinud enamik naisi, enne kui nad keldrisse visati ja näljutati, kuni nahk lahtiselt rippuma hakkas?

      „Politsei! Käed üles!”

      Õigus! Politsei! Jumal tänatud! Kaks politseinikku jooksid üle mu muruplatsi.

      „Käed üles! Kohe!”

      Kuuletusin, hokikepp libises mul käest, põrkas vastu sissemurdja pead ja maandus verandapõrandal. „Kristuse nimel,” pobises sissemurdja СКАЧАТЬ