Liiga hea, et olla tõsi. Kristan Higgins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neljandas suguvõsa pulmas, kus olin ilma saatjata –, püüdes mänguliselt kiirata õnne, et sugulased lõpetaksid mu haletsemise ja katsed panna mind paari mõne veidra välimusega kauge nõoga. Samal ajal üritasin täiustada Muljet – kerge meelelahutus, sisemine rahulolu ja täielik mugavus. Umbes nii. Tsau! Ma olen täiesti rahul sellega, et olen järjekordses pulmas üksi, ega otsi sugugi meeleheitlikult meest, aga kui sa oled juhtumisi hetero, alla neljakümne viie, köitev, rahaliselt kindlustatud ja moraalselt aus, siis astu ligi! Kui olen selle mulje kord omandanud, kavatsen järgmiseks aatomi poolitada, sest see nõuab umbes samal tasemel oskusi.

      Aga kes teab? Võib-olla peatub mu pilk täna kellelgi; kellelgi, kes on samuti üksik ja lootusrikas, olemata seejuures haletsusväärne – lihtsalt väite huvides ütleme, et näiteks lastekirurgil – ja nätaki! Me lihtsalt teaksime seda.

      Paraku nägin tänu oma juustele välja parimal juhul nagu metsik mustlasiludus, kuid tõenäolisemalt pigem nagu Gilda Radner. Pean meeles pidama, et helistan vaimude väljaajajale ja uurin, kas saaks mu juustest kurjad hinged minema peletada. Mu soeng on nimelt tuntud selle poolest, et murrab kamme ja sööb juukseharju.

      Hmm. Seal oli üks nunnu kutt. Mehelik, kõhn, prillidega, selgelt minu tüüp. Siis märkas ta mu pilku ning kobas otsekohe enda selja tagant kätt, mis oli käsivarre küljes, mis omakorda oli naise küljes. Mees säras naisele vastu, vajutas ta huultele suudluse ja heitis minu poole närvilise pilgu. Okei, okei, paanikaks pole mingit vajadust, härra, mõtlesin. Sõnum on vastu võetud.

      Muuseas paistsid kõik alla neljakümnesed mehed kinni olevat. Kohal oli ka mõni kaheksakümnene, kellest üks minu suunas naeratas. Hmm. Kas kaheksakümnene on liiga vana? Võib-olla peaksingi vanema mehe peale välja minema? Võib-olla raiskan aega meestega, kellel on ikka veel funktsioneeriv eesnääre ja ehtsad põlved. Võib-olla on kommionudelgi omad plussid. Vana mees kergitas valgeid puhmaskulme, ent tiivaripsutus minu ehk armsa noore tibukesega lõppes järsult, kui abikaasa tal ägedalt küünarnukist haaras ja minu poole tauniva pilgu saatis.

      „Ära muretse, Grace. Varsti on sinu kord,” kõmistas üks tädi udupasunaga sarnaneval häälel.

      „Ei või iial teada, tädi Mavis,” vastasin armsa naeratusega. See oli täna juba kaheksas kord, kui niisugust mõtteavaldust kuulsin. Plaanisin lasta selle endale otsa ette tätoveerida. Ma ei muretse. Varsti ongi minu kord.

      „Kas on raske neid koos näha?” haugatas Mavis.

      „Ei, mitte sugugi,” luiskasin endiselt naeratades. „Mul on väga hea meel, et nad käivad.” Selge see, et rõõmus on vist liialdus, aga siiski. Mida muud siis öelda saaksin? See oli keeruline.

      „Sa oled vapper,” lausus Mavis. „Sa oled üks vapper naine, Grace Emerson.” Siis trampis ta minema, otsides kedagi teist, keda piinata.

      „Okei, lase tulla,” nõudis õde Margaret mu laua äärde istuma prantsatades. „Kas otsid mõnd head terariista, millega randmeid hakkida? Või kavatsed natuke vingugaasi sisse hingata?”

      „Oh, kuula nüüd ennast, sa suur pehmik. Su õelik hoolitsus toob mulle lausa pisarad silma.”

      Margaret irvitas. „Noh? Räägi oma suurele õele kõik ära.”

      Rüüpasin suure sõõmu džinni toonikuga. „Ma hakkan pisut väsima inimestest, kes räägivad, kui vapper ma olen, nagu oleksin mingi granaadi otsa hüpanud mereväelane. See, et olen üksik, ei ole sugugi kõige hullem asi maailmas.”

      „Mina soovin kogu aeg, et oleksin üksik,” kostis Margs, kui ta abikaasa meie juurde astus.

      „Tsau, Stuart!” tervitasin õrnalt. „Ma ei näinud sind täna koolis.” Stuart oli Manningis koolipsühholoog ning tema oligi mind kuus aastat tagasi ajaloo osakonna avamisele kaasa võtnud. Ta elas teatud mõttes stereotüübi järgi… kandis triiksärke ja nende peal villaseid veste, tuttidega susse ja kohustuslikku habet. Leebe ja rahuliku mehena oli Stuart ülikoolis Margareti kohanud ja sellest ajast saati teda pühendunult teeninud.

      „Kuidas sa vastu pead, Grace?” küsis ta, ulatades mulle värske versiooni mu põhijoogist, džinni tooniku ja sidruniga.

      „Kõik on korras, Stuart,” vastasin.

      „Tere, Margaret, tere, Stuart!” hõikas tädi Reggie tantsupõrandalt. Siis märkas ta mind ja tardus. „Oh, tere, Grace, küll sa näed kena välja. Ja pea püsti, kullake. Ühel päeval tantsid sa juba omaenda pulmas.”

      „Jessas, aitäh, tädi Reggie,” vastasin, saates õele tähendusrikka pilgu. Reggie naeratas mulle nukralt ja triivis minema keelt peksma.

      „Minu arust on see ikkagi jube,” ütles Margaret. „Kuidas Andrew ja Natalie üldse saavad… Helde Jeesus ja tema okaskroon! See ei mahu mulle lihtsalt pähe. Kus nad üldse on?”

      „Grace, kuidas sul läheb? Kas püüad lihtsalt head muljet jätta, kullake, või on sinuga päriselt ka kõik korras?” See tuli emalt, kes oli nüüd meie laua juurde astunud. Tema järel tuli isa, kes lükkas ratastoolis enda muldvana ema.

      „Tal on kõik korras, Nancy!” käratas ta. „Vaata teda! Kas sa ei näe, et temaga on kõik korras? Jäta ta rahule! Ära räägi sellest.”

      „Ole vait, Jim. Ma tunnen oma lapsi ja sellel siin on valus. Hea lapsevanem saab sellest aru.” Ema saatis isale tähendusrikka ja külma pilgu.

      „Hea lapsevanem? Ma olen suurepärane lapsevanem,” nähvas isa vastu.

      „Minuga on kõik korras, emme. Papsil on õigus. Roosa ja rõõmus. Kuule, onju Kitty näeb viimase peal välja?”

      „Peaaegu sama ilus nagu oma esimeses pulmas,” ütles Margaret.

      „Kas sa Andrew’d oled näinud?” küsis ema. „Kas see on raske, kullake?”

      „Minuga on kõik korras,” kordasin. „Ausõna. Kõik on korras.”

      Mémé, mu üheksakümne kolme aastane vanaema, veeretas jääd viski ja soodavee klaasis. „Kui Grace ei suuda meest kinni hoida, siis on armastuses ja sõjas kõik korras.”

      „Oo, ta on elus!” ütles Margaret.

      Mémé ei teinud temast väljagi ning takseeris mind rähmaste silmade tauniva pilguga. „Minul polnud meeste leidmisega kunagi probleemi. Mehed armastasid mind. Omal ajal olin päris korralik iludus, teate küll.”

      „Ja oled ikka veel,” laususin. „Sa ainult vaata ennast! Kuidas sa seda teed, Mémé? Sa ei paista päevagi vanemana kui sada kümme.”

      „Palun, Grace,” pomises isa väsinult. „Sa valad õli tulle.”

      „Eks naera, kui tahad, Grace. Vähemalt ei jätnud minu peigmees mind kunagi maha.” Mémé kulistas viimase Manhattani-lonksu alla ja ulatas klaasi papsile, kes selle kuulekalt vastu võttis.

      „Sul pole meest vaja,” sõnas ema kindlalt. „Ühelgi naisel ei ole.” Ta tõstis mu isa poole tähendusrikka pilgu.

      „Mida see tähendama peaks?” nähvas isa.

      „Tähendab, mida tähendab,” kostis ema pinevalt.

      Isa pööritas silmi. „Stuart, lähme teeme СКАЧАТЬ