Lukus linn. Peter May

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vana semu.“

      MacNeil pööritas silmi. „Oh pask,“ ütles ta summutatult. „Tom Bennet!“

      Kriminalistikamees muigas maski all, mis ta näol pingule tõmbus.

      MacNeil vedas kummikindad kätte ja sirutas käe välja. „Aita mind alla.“

      Spordikott oli kallis, Puma logoga. Tom hoidis seda kinnastatud kätega lahti ja tõstis pilgu, kui MacNeil ta kõrvale potsatas. „Ära liiga lähedale tiku,“ soovitas mees. „Mine tea, mille sa siit külge korjad.“

      MacNeil ei teinud hoiatusest välja. „Mis seal sees on?“ tahtis ta teada.

      „Lapse luud.“

      MacNeil kummardus kotti vaatamiseks lähemale. Luud olid kuidagi väga valged, otsekui oleks need päikese käes vedelenud, nukker pundar tükke ja juppe, mis oli kunagi olnud inimolend. Mees põrkas tagasi, kui ta ninna kerkis lehk, mis meenutas külmkappi vedelema jäänud, säilivuskuupäeva kuu ajaga ületanud lihatükki. „Mis kurat siin niimoodi haiseb?“

      „Luud.“ Noore patoloogi silmade ümber tekkinud kortsud näitasid, et MacNeili tülgastus teeb talle nalja.

      „Ma ei teadnudki, et luud lehkavad.“

      „Oi, ikka. Kaks, isegi kolm kuud pärast surma.“

      „Niisiis oli see laps veel üsna hiljuti elus?“

      „Ma ütleks lõhna järgi, et ikka väga hiljuti.“

      „Ja mis siis sellest lihast sai, mis luude peal oli?“

      „Keegi on selle luude pealt maha lõikunud. Mingit väga teravat riista kasutades.“ Tom tõstis pika luu kotist välja ja hoidis seda õrnalt mõlema käega. „Reieluu. Selle peal on näha sälgud, mille on jätnud nuga või mingi muu tööriist. Sälgud on võrdlemisi sügavad ja laiad, niisiis oli tegemist raske lõikeriistaga.“

      MacNeil silmitses luul olevaid sälke ja sooni, mis kulgesid enamasti paralleelselt ja tungisid luusse nurga all, otsekui korduvate hakkivate liigutuste tagajärjel. „Niisiis pole tegemist asjatundjaga?“

      „Ei oskagi öelda, keda ma luudelt liha eemaldamise eksperdina kirjeldaksin, aga eks see paras kirvetöö ole.“ Tom libistas oma pika ja hapra sõrmega üle liigesepea. „Siit näed, kuidas on liigest tükeldatud, ja kuivanud koe- ja kõõlusepudi, mida kätte ei saadud.“

      MacNeil vaatas uuesti kotti ja tõstis sealt ettevaatlikult välja midagi roiet meenutavat. Mees kallutas pea viltu ja silmitses seda uudishimulikult, ise sõrmi mööda siledat valget kaart libistades. „Mismoodi need luud nii korralikult puhtaks on saadud?“

      Tom kehitas õlgu. „Küllap neid on pestud. Ma olen isegi seda mõnikord kolju puhastamiseks teinud. Seda kübekese valgendi ja pesupulbriga keetnud.“

      „Kas see poleks pidanud haisu ära kaotama?“

      Tomi silmade ümber tekkisid taas naerukurrud. „Luuüdi läheb ikka halvaks, keeda või ära keeda.“

      MacNeil torkas roide tagasi kotti ja ajas end sirgu. Mees vaatas üles, üle augu ääre küünitavate ja nende juttu kuulata üritavate inimeste suunas. „Sugu oskad öelda?“

      „Praegu mitte. Aga vanuse paigutaksin üheksa ja üheteistkümne aasta vahele.“

      MacNeil noogutas mõtlikult ja küsis endalt mõttes, mismoodi toimub osadeks lahutatud luustiku lahkamine.

      Tom oleks otsekui ta mõtteid lugenud, ajas end ta kõrval sirgu ja sõnas: „Mõistagi ei ole võimalik lahkamist läbi viia. Ma saan vaid luud ritta laduda ja neilt mingeid vihjeid otsida.“ Blondide juuste salk oli kilest vannimütsi kummi vahele jäänud ning ta MacNeili näkku vaatavate rukkilillekarva silmade pilk nii vahetu, et vanem mees pidi kõrvale vaatama. „Muidugi,“ jätkas Tom, „pole ma eriline ekspert selles vallas, et mis käib kuhu. Ma oskan roided välja korjata, kuid mitte õiges järjekorras. Oskan eristada sõrmeluid, kuid seda arvatavasti mitte, kumma käe omadega on tegemist. Tegelikult läheb meil selleks tarvis antropoloogi.“

      MacNeil sundis end patoloogile otsa vaatama. „Kas sellega on probleeme?“

      „Ta on haige.“

      „Oeh.“

      „Aga ma saan anda üldise hinnangu, märkan suuremaid vigastusi luudel ja puuduvaid osi, võtan luuüdist kudesid ja tellin mõned toksikoloogilised analüüsid.“ Mees vakatas hetkeks. „Mina soovitan Amy kutsuda. Ta on koljude osas spets ja inimeste isikute tuvastamisega palju tegelenud.“

      MacNeil tundis, kuidas ta süda naise nime kuuldes löögi vahele jättis, ja küsis endalt, kas ta tunded peegelduvad ka näos. Näiteks kerge punastamisega. Mees tajus, et Tom jälgib teda tähelepanelikult, otsekui mingit märki otsides, aga kui see ka nii oli, siis ta pilk seda igatahes ei reetnud. „Muidugi, kui sa nii arvad,“ vastas MacNeil. Ta pöördus ja sirutas käe üles, et lasta end välja aidata.

      „Ettevaatust,“ ütles Tom kärmelt. „Mõne inimese meelest on mulle ohtlik selga pöörata.“

      MacNeil keeras pea aegamööda tema poole. Ta silmis oli sünge ja ohtlik pilk, mis ei vajanud sõnu.

      Tom naeratas. „Karm vend oled.“

      Ehitusplatsi kohal rippus madalal lasuvat udu meenutav vaikus. Siin, pealinna südames, mõjus see eriti ebatavalisena. Ei mingit liiklusmüra, jutlemiseks kõrgendatud hääli, lõbustatud hõikeid, ei mingit pea kohalt kostvat Gatwicki või Heathrow’ poole suunduvate lennukite reaktiivmootorite mürinat. Üksnes jõesuudmest Põhjamere tormise ilma eest varju otsima lennanud kajakate kriisked, taeva all tiirlevad valged välgatused, mis meenutasid surma ootavaid raisakotkaid.

      Surm oli juba kohal, kuid luudele polnud midagi nokkida jäänud.

      MacNeil tajus endal kõikide pilke. Ministeeriumimees seisis pisut eemal, käed rinnal vaheliti. „No nii?“

      „Ma tahan, et kõik ehitusplatsilt lahkuksid,“ ütles MacNeil. „Me sulgeme selle ja vaatame üle.“

      Ministeeriumimees kallutas pea viltu. Viha reetsid vaid ta silmad. „Sellest tuleb jama,“ ütles ta.

      „Jama tuleb siis, kui kõik ei tee seda, mida ma käskisin.“ MacNeil kõrgendas häält, et kõik platsil viibijad teda kuuleksid. „See siin on kuriteopaik.“

      II

      „Mida kuradit sa talle ütlesid?“

      „Ütlesin, et see on kuriteopaik ja me otsime selle läbi.“

      Laing silmitses teda skeptiliselt. „No mida sa ka ei öelnud, igatahes on ta nüüd üsna leilis. Sa ikka aimad, millise pasalasu ma praegu endale kaela saan?“

      „Kujutan ette.“

      „Kas ikka kujutad?“ Laing heitis pilgu kellale ja võttis seejärel pihku puldi, et arhiivikapil olev telekas sisse lülitada. „Tead sa, kui ma kolmkümmend aastat tagasi Glasgow’st Londonisse tulin, lootsin, et olen sinusugustest kauboidest lahti. СКАЧАТЬ