Lukus linn. Peter May

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Taevast vahtis alati vastu suur kell, meenutades, kui aeglaselt aeg mööda võib venida.

      Muidugi teadis mees, et kella polnud tegelikult ostnud Sean. Martha teadis, kui väga mehele sellised tehnilised vidinad meeldivad. Aga nende kinkimine valmistas rõõmu Seanile. Süütu rõõm, mida suudab andmisest leida üksnes laps, niisama ehe kui rõõm kingi vastu võtmisest.

      MacNeil keerutas end higist ligedate linade puntrast välja ja heitis jalad üle voodiserva. Teda embas külm õhk. Äratus! Telefon helises endiselt. Ja ta teadis, täpselt nagu unenäos, et helin ei lõpe. Mees sirutas käe öökapi suunas ja tõstis toru. Huuled kleepusid hammaste külge. „Jah?“

      „Ma loodan, et sa oled kaine, MacNeil.“

      MacNeil kangutas keele suulae küljest lahti ja haistis hingeõhus viski kolkunud lehka. Mees nühkis silmist rähma ja sodi. „Mu vahetus algab alles kaheteistkümne tunni pärast.“

      „Poiss, su vahetus algab praegu. Topeltvahetus. Mõtlesin, et kuna sul on täna viimane päev, siis võiksid ennast liigutada. Mul on veel kaks meest puudu.“

      „Persse.“

      „Persse jah. Keegi on meie hoovi kärutatud ja mul pole kedagi teist sellega tegelema saata.“

      MacNeil ajas pea kuklasse ja vahtis uduse pilguga suurt taevast kella. Tegelikult ta polnudki teadnud, millega järgnevat kahtteist tundi täita. Ta ei olnud kunagi valge päevaga magada suutnud. „Mis värk on?“

      „Inimluud. Archbishop’s Parki objekti töömehed leidsid need augu põhjast.“

      „Tundub, et neil oleks tarvis arheoloogi, mitte võmmi.“

      „Need olid nahast spordikotis ja eile neid seal veel polnud.“

      „Ah nii.“

      „Parem hakka liigutama. Ministeeriumi omad ajavad verist vahtu välja, kuna pidid tööd peatama. Ja aja see asi kähku korda, eks? Mul ei ole seda jama tarvis.“

      Telefoni ragin kõrva ääres pani MacNeili võpatama. Laing oli kõne lõpetanud.

      MacNeil jõllitas trepimademe vastas asuvas vannitoas hambaid pestes talle peeglist vastu vaatavasse tuima näkku. Läbipaistmatuks tõmbunud klaasis seisis kimp teiste inimeste hambaharjasid. Tema hoidis kõiki oma asju enda toas ega katsunud vannitoas mitte kui midagi. Mees pesi isegi kraanid enne nende puudutamist desoainega üle. Habe tahtis ajamist. Ja mõned täiendavad unetunnid võinuks silmade all olevate varjude vähendamisel abiks olla. Ometi polnud viimaste kuude tekitatud kahju võimalik kuidagi olematuks muuta. Kustutada maski, mille stress oli söövitanud ta alla neljakümneaastasele näole. Talle ei meeldinud seda pikalt vaadata.

      Ta vedas žiletiga üle tumeda habemetüüka ja kuulis kõrvaltoast liikumist. Automüüja. Kui MacNeil majas toa üürimist kaalus, oli endiselt esimesel korrusel elav üürileandja ta kongikaaslastest kiire ülevaate andnud. Praktiseerimiskeelu saanud lahutatud arst, kes oskas enamasti kõigi haiguste vastu mingi ravimi kokku segada. Igati asjalik inimene, kellega ühe katuse all elada, iseäranis neil päevil. Automüüja. Majaperemehe arvates gei, kes polnud veel valmis kapist välja tulema. Siis kaks mingit asjapulka raudteetööliste ametiühingust, mis tegelikult ei kandnud enam seda nime, ja mehele ei tulnud meelde, kuidas seda organisatsiooni nüüd kutsuti. Üks neist oli pärit Manchesterist, teine Leedsist ja mõlemad ametis Londonis, selle juhtkomisjoni juures. Ametiühingul oli Baalbec Roadi maja osas pikaajaline kokkulepe. Majas oli vaid üks naine. Ta haises veidi ja nägi välja nagu laip ja majaperemees oli kindel, et tegemist on narkomaaniga. Aga üüri maksis ta nagu kellavärk, niisiis polnud see kellegi asi.

      Tegemist oli veidra, ühiskonna äärealal elavate heidikute seltskonnaga, kes eksisteeris omalaadses videvikutsoonis, kus ei elata ega surda. Sisse kolides – kas sellest oli tõepoolest möödas vaid viis kuud? – oli MacNeil tundnud end kõrvalseisjana. Otsekui piiluks ta majja sisse. Jälgiks toimuvat. Tema sinna ei kuulunud ega kavatsenud jääda. Aga küllap olid nad kõik kunagi niimoodi mõelnud. Ja nüüd ei näinud ta enam väljapääsu nagu nemadki. Ta polnud enam väljas ja ei piilunud sisse, vaid oli sees ja vaatas välja.

      MacNeil oli selle piirkonna valinud seetõttu, et see oli tundunud paigana, kuhu Seani tuua. See polnud mingi geto. Siit õhkus endiselt teatavat suursugusust. Tänava otsas asus Highbury Field. Koht, kus nad saanuks koos Seaniga palli taguda, koeraga jalutada – kui neil oleks koer olnud. Ka mõned tänavanimed kõlasid koduselt. Aberdeen, Kelvin, Seaforth, Fergus. Neis oli midagi tuttavlikku ja trööstivalt, neis kajas vastu ammu selja taha jäetud Šotimaa. Kohe Highbury Corneri kõrval oli ujula. Majaperemehe sõnul oli see kunagi olnud vabaõhuujula, aga äpumate inimeste põlvkond oli sellele seinad ümber ja katuse peale ehitanud. Veel üks koht, kus tema ja Sean võinuks veeta – kuidas seda nüüd nimetatigi? – kvaliteetaega. Ja siis oli MacNeil mõelnud, et hangib neile abonendi Gunnersi mängudele Emiratesi staadionil.

      Aga Seani ema oli keeldunud poissi läbi linna Islingtoni lubamast. Tema sõnul oli see liiga ohtlik. Kui, siis pärast eriolukorra lõppemist.

      MacNeil tõmbas jope selga ja vedas krae üles. Ta ülikond vajas pressimist ja valge särgi kraeserv kippus pisut narmendama. Ülemine nööp oli kaotsi läinud ja ta pidi lipsu selle varjamiseks kõvasti kinni tõmbama. Mees tiris kindad kätte ja kiirustas trepist alla kitsasse koridori. Kunagi, tegelikult vaid kuu aega tagasi, oleks majaperemees ta tervitamiseks pea oma ukse vahelt välja pistnud. Aga nüüd ei rääkinud keegi neist enam omavahel. Nad olid selleks liiga hirmul.

      III

      Ust kinni tõmmates kuulis MacNeil, kuidas telefon ülemisel korrusel taas helisema hakkas. Ta ei tahtnud Laingiga rohkem rääkida ja võttis seetõttu taskust kiirustades mobiiltelefoni, et see välja lülitada.

      Õhk autos oli jääkülm, kui ta rooli taha istus. Öösel polnud küll külma teinud, aga esiklaasile oli kogunenud kondensvesi. Ta pani soojustuse täisvõimsusel tööle ja juhtis auto Calabria Roadile. Raadio mängis möödunudaastaste hittide valikut. Selle aasta kahe viimase kuu jooksul polnud välja tulnud ainsatki uut lugu. Üks lugu järgnes teisele ja MacNeil rõõmustas kunagi varahommikust eetriaega täitnud DJ-de mõttetu mulina puudumise üle. Poole kaheksased uudised oli ta maha maganud.

      Nagu ikka, sõltus läbi linna kulgemine sõjaväe kontrollpunktidest. Teatud piirkonnad olid lihtsalt suletud, isegi tema jaoks. Siia-sinna olid veetud eraldusjooned, mille ületamiseks läks tarvis eriluba. Ta sõitis lõuna poole Pentonville’i, pööras lääne poole Pentonville Roadile ja edasi Euston Roadile. Kell oli peaaegu kolmveerand kaheksa ja õhku täitis hallikas valgus, mis immitses läbi madalate, kaugete pilvelõhkujate katuseid riivavate tinahallide pilvede. Endises elus oleks taksod ja bussid ja pendelliiklus kolesteroolina linna tuiksooni ummistanud. MacNeil ei suutnud kuidagimoodi tühjade tänavatega ära harjuda. Varases hommikuvalguses valitses verdtarretav vaikus. Ta sõitis mööda üksikutest sõjaväeautodest, mis vedasid khakiroheliste furgoonikatete alt välja kiikavaid, „Tähesõdade“ filmi ilma näota sõdalasi meenutavaid gaasimaskides ja kaitseprillides sõdureid, kel olid käes püssid, mida nad olid liigagi tihti sunnitud kasutama.

      Nüüd, mil väljas oli valgeks läinud, sõitsid siin-seal valvsate kaamerate ja satelliitide silma all ringi üksikud sõidu- ja kaubaautod, mil oli luba liikumiseks linna teatud piirkondades. Linnasüdame ümbruses, kus oli palju rüüstamist ette tulnud, oli kontroll rangem. Valitsus oli võtnud vana ummikumaksu arvestamise taristu kasutusele kõigi piirkonda sisenevate ja väljuvate sõidukite jälgimiseks ja kontrollimiseks. MacNeil sõitis piki piirkonna põhjapiiri, möödus tühjast Eustoni jaamast ja pööras seejärel lõunasse СКАЧАТЬ