Suudlus Juliele. Betty Neels

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ der Driesma tahab patsientide kohta märkmeid, et need enne visiiti üle vaadata.“

      „Natuke teistsugune kui professor Smythe?“ küsis õde, hakates otsima laual lebavate kaustade seast. „Ma pean ütlema, et ta on äärmiselt hea välimusega – teised õed juba vahivad teda vesise suuga, aga ma ei usu, et ta on neid isegi märganud. Pisut reserveeritud?“

      „Ma ei tea, aga sul võib vist õigus olla.“ Julie võttis märkmed. „Ma toon need tagasi nii ruttu, kui saan.“

      „Ma võtan sul pea maha, kui ei too,“ ütles õde. „See on ta esimene visiit ja peab olema täiuslik.“

      Julie kiirustas läbi haigla tagasi, asetas kaustad professori lauale ja ootas.

      Mees tänas teda, ilma et oleks pilku tõstnud, ning Julie läks tagasi oma laua taha, et trükkida haiguslugusid ja aruandeid ning telefonile vastata. Aga pisut enne kümmet läks ta mehe laua juurde tagasi.

      „Kas ma võin nüüd märkmed tagasi viia, sir?“ küsis ta. Mees oli kummargil laua kohal, prillid ninal, ning tegi pliiatsiga märkusi aruandele, mida luges.

      Professor tõstis pilgu ja ütles vaikselt: „Kas on tarvis? Ma võin need endaga kaasa võtta.“ Kui Julie kõhkles, küsis professor: „Jah?“

      „Õde Griffiths tahtis neid tagasi saada enne seda, kui te palatisse lähete.“

      Mees heitis Juliele põgusa pilgu ja ütles: „Tõesti? Siis me ei tohi talle pettumust valmistada, ega? Oh, ja te võiksite palatisse jääda ja märkused üles kirjutada.“

      Julie korjas kaustad kokku. „Hästi, sir. Kas te tahate, et tulen enne seda veel tagasi? Kell on juba peaaegu kümme.“

      „Ei, ei, pole tarvis nii palju jalavaeva näha!“

      See oli märkus, mis tekitas Julies tunde, nagu oleks tal jalamuhud või konnasilmad. See solvas teda, sest tal olid esmaklassilised jalad, kitsad ja kõrge võlviga, ning riiete peale kulutas ta vähe, ent ostis häid kingi. Lihtsaid tagasihoidlikke kingi, mis polnud liiga kõrge kontsaga, ja need olid tal alati kenasti läikima löödud.

      Professor vaatas oma laua tagant, kuidas neiu ära läks, teades, et oli teda pahandanud, ning ärritus. Mees lootis, et Julie turtsakus väheneb, aga ta ei teadnud üldse, et ta ise oli selle turtsakuse põhjuseks. Professor ei kulutanud Juliele mõtlemiseks enam aega, vaid pani taskusse paberid märkustega, mida oli kirjutanud, ning suundus naistepalatisse.

      Tal oli seal mitu patsienti: haruldane aplastiline aneemia, mille ainsaks raviks olid pidevad vereülekanded; kaks noort naist leukeemiaga; vanem naine Hodgkini tõvega ning kaks polütsüteemia juhtumit. Ta keskendus kõigile ja tal läks kaks korda rohkem aega, kui õde oli arvanud, ning ta dikteeris Juliele oma vaiksel kiirustamata häälel.

      Julie, kes maadles pikkade sõnadega, nagu agranulotsütoos ja lümfosarkoom, nägi, et patsientidele doktor meeldib. Samuti õele, kelle pahameel selle üle, et visiit nii kaua kestis, andis teed ilmsele heameelele, et sai olla professori seltskonnas. Kahju, et mees ei näidanud üles samasugust heameelt – tema tähelepanu oli patsientidele keskendunud ning need vähesed sõnad, mis ta õele ütles, olid puhtalt professionaalsed.

      Mis Juliesse puutub, siis professor dikteeris talle pikalt üle õla, vaatamata kordagi, kas neiu saab hakkama. Õnneks sai – professor Smythe oli olnud palju aeglasem, aga tema sõnad olid sama pikad. Julie oli aastate jooksul hoolitsenud selle eest, et tal oleks meditsiinisõnastik käepärast, kui ta märkusi üles kirjutas, ehkki oli pidanud professorilt aeg-ajalt paluma selgitada mõnda sõna või meditsiiniterminit, ning mees oli teinud seda varmalt.

      Julie mõtles, et professor van der Driesma ilmselt seda ei teeks. Ega kutsuks teda ka kohvipausile, mil professor Smythe rääkis oma lapselastest… Van der Driesma oli lastelaste jaoks liiga noor, aga võib-olla olid tal lapsed – kenad väikesed tüdrukud ja poisid ning kaunis naine.

      Julie taipas, et professor oli rääkimise lõpetanud, ja tõstis pilgu. Mees silmitses teda nii külmalt, et hetkeks neiu kartis, et ta polnud kuulnud, mida professor ütles. Kui oli, siis saab ta hiljem õe käest teada. Ta pani märkmiku plaksuga kinni ja mees sõnas: „Ma tahaksin neid märkmeid kohe, kui olete need arvutis ümber trükkinud, preili Beckworth.“

      „Hästi, sir,“ ütles Julie ja lubas endale, et joob kõigepealt kohvi.

      Seda ta tegigi, aga ei veetnud sellega liiga palju aega – miskipärast näis professor talle inimesena, kes ei salli, et ta õe kabinetis kohvi ja küpsiste juures lobisedes aega raiskab. Tal oligi õigus – esimese osaga märkmetest oli ta jõudnud poole peale, kui professor tagasi tuli.

      „Ma olen patoloogialaboris, kui mind vaja on,“ ütles ta Juliele ning läks jälle ära.

      Julie asus tööle. Kõik on teistmoodi, mõtles ta kahetsusega – elu pole enam kunagi samasugune.

      Professor jäi ära pikaks ajaks. Julie lõpetas märkmetega, asetas need mehe lauale ja läks kohvikusse lõunale. Ta istus laua taga koos kahe teise sekretäri ja ühe vastuvõtjaga ning kõik nad tahtsid kangesti uue professori kohta kõike teada saada.

      „Milline ta on?“ küsis vastuvõtja, kes oli noor ja ilus ning sellest teadlik.

      „Noh, ma tõesti ei tea,“ ütles Julie mõistlikult. „See tähendab, ma nägin teda täna hommikul ainult mõne minuti, ja siis visiidil.“ Ta lisas ebakindlalt: „Ta on väga kena.“

      „Sa hakkad professor Smythe’ist puudust tundma,“ ütles üks sekretäridest, kes oli keskealine ja ilmetu näoga. „Ta oli nii tore…“

      Vastuvõtja naeris: „Noh, see mees kindlasti selline pole. Ja ta on rohkem kui hea välimusega. Loodetavasti tuleb ta ükspäev minu laua juurde!“

      Julie arvas, et see pole tõenäoline, aga ei öelnud seda. Ta sõi külma liha, kartuleid, lehtsalatit ja pool tomatit, millele järgnes toitev, ent tuim ploomipuding, ning läks siis oma väikesesse kabinetti tagasi. Ta mõtles endale teed teha – professor Smythe oli pannud üles elektrikannu ning Julie hoidis teekannu ja kruuse kaustakapi alumises sahtlis – nagu ka suhkrut ja väikesi plasttopse piimaga.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQAAAQABAAD/2wBDAAMCAgMCAgMDAwMEAwMEBQgFBQQEBQoHBwYIDAoMDAsK CwsNDhIQDQ4RDgsLEBYQERMUFRUVDA8XGBYUGBIUFRT/2wBDAQMEBAUEBQkFBQkUDQsNFBQU СКАЧАТЬ