Suudlus Juliele. Betty Neels

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oivaline parem käsi.“ Mees kõkutas naerda. „Pealegi on ta ilus ka veel.“

      Ta kaaslane naeratas. „Kui vana ta on? Ega ta abielluma ei hakka ja ära ei lähe?“

      „Kakskümmend kuus. Ma pole kunagi ühestki ta kallimast kuulnud, rääkimata tulevasest mehest. Isegi kui ta mulle poleks rääkinud, oleks haigla klatšijuttudest see välja tulnud. Ta kodu on siin lähedal ja ta ei vaata kella, et ära minna, ning ta pole kunagi hiljaks jäänud.“

      „Täiuslikkuse kehastus,“ ütles noorem mees kuivalt.

      „Tõepoolest. Sul veab, Simon.“

      Selle peale ei vastanud professor van der Driesma midagi. Ta heitis pilgu kellale. „Ma pean palatites ringkäigu tegema, nii et ma parem lähen. Ma loodan teid näha, kui olete pensionil, sir.“

      „Muidugi, Maryl ja minul oleks väga hea meel sind mis tahes ajal näha. Ma tahaksin teada, kuidas sul siin läheb. Ma olen kindel, et sulle meeldib.“

      „Ma jään seda ootama. Kohtumiseni homme enne teie lahkumist!“

      Ta läks ära, tehes asja veel hullemaks kui enne – ta jättis ukse enda järel lahti.

      Professor Smythe oli keeldunud ametlikust pensionile saatmisest, aga ta sõbrad ja kolleegid valgusid laupäeva hommikul ta kabinetti. Julie, kes laupäeviti ei töötanud, oli samuti kohal ja hoidis end tahapoole nii hästi, kui sai, tegi kohvi, leidis kõigile istekohad ja vastas telefonile, mis pidevalt helises. Lõpuks olid viimasedki külalised läinud ja professor Smythe jäi koos oma järglase ja Juliega sinna.

      „Ma nüüd lähen,“ ütles ta neile. „Tänan sind, Julie, et tulid mulle appi.“ Ta läks Julie juurde ja suudles teda põsele. „Minu parem käsi, ma hakkan sinust puudust tundma. Sa pead meid vaatama tulema.“

      Julie surus professori kätt ja nägi, kui väsinud mees välja nägi. „Oh, kindlasti tulen.“ Ta võttis väikese raamatu. „Ma loodan, et see teile meeldib – väike mälestus…“

      Raamat oli lindudest ja võib-olla oli see professoril juba olemas, sest ta oli innukas linnujälgija, aga ta võttis selle rõõmuga vastu, suudles Juliet jälle põsele ja ütles: „Hüvasti, Julie!“

      Ta tahab professor van der Driesmaga rääkida, mõtles Julie ja lahkus vaikselt, sulgedes enda järel ukse. Ta läks just üle õue, kui tumehall Bentley tema kõrval peatus. Professor van der Driesma astus autost välja.

      Ta ütles ilma sissejuhatuseta: „Ma sõidutan teid koju.“

      „Mu bussipeatus on üle tänava. Aga tänan pakkumast.“ Julie oli jahedalt sõbralik, tal oli suletud uks meeles. Ebaviisakas mees…

      „Istuge autosse.“ See oli kenasti öeldud, aga vaielda selle mehega ilmselt ei saanud. Pealegi töötas Julie nüüd tema juures. Ta istus autosse.

      Mees istus tema kõrvale. „Teisel pool Victoria parki, eks? Professor Smythe rääkis mulle, et teie isa oli arst.“

      „Jah.“ Julie lisas vapralt: „Ta on surnud.“

      „Tunnen kaasa,“ ütles mees ja imelikul kombel Julie teadis, et ta mõtleb seda tõsiselt.

      „Ma arvasin, et pean teid hoiatama, et ma töötan võib-olla pisut kiiremini kui professor Smythe.“

      „Seda võib arvata,“ ütles Julie otsekoheselt. „Ta on juba vanemapoolne ja haige ka, ja teie…“ Tüdruk vaikis hetkeks. „Te pole veel keskealinegi, eks ole?“

      „Just. Kui ma teid liiga kõvasti tööle panen, siis palun öelge mulle, preili Beckworth.“

      Ta on mind korralikult paika pannud, mõtles Julie ja ütles: „Palun pöörake vasakule ja siis paremale. See on otsetee.“

      Kui mees ka oli üllatunud, nähes seda ruumikat maja üsna korratu aiaga, mida ümbritsesid kitsad väikeste hoonetega tänavad, ei öelnud ta midagi. Ta sõitis mööda juhatatud teed ja astus välja, et Juliele ust avada – see avaldas neiule muljet, ehkki vastu tahtmist. Mehel võis ju olla terav keel, aga ta käitumine oli täiuslik ja loomulik.

      „Tänan teid, professor,“ ütles Julie viisakalt, et mitte mehele alla jääda. „Ma olen esmaspäeva hommikul kell kaheksa nelikümmend viis kabinetis.“

      Mees sulges neiu järel värava, olles teadlik nägudest, kes piilusid maja mitmest aknast, ootas, kuni Julie oli ukse juurde jõudnud ja avas selle, ning istus siis autosse ja sõitis minema, ise naeratades.

      Juliel olid hallis vastas ema, Esme ja Luscombe.

      „Kes see oli?“ tahtis ema teada.

      „Vägev auto,“ mainis Luscombe.

      „Ta on hiiglane,“ ütles Esme.

      „See on mu uus ülemus. Ta tõi mu autoga koju. Ta nimi on Simon van der Driesma ja ma ei usu, et ma talle meeldiks…“

      „Miks siis mitte?“ Ema oli rabatud, sest Julie meeldis kõigile. „Miks ta sind siis koju tõi?“

      „Ma arvan, et võib-olla tahtis näha, kus ma elan.“

      Proua Beckworth, kes oli lootnud, et võib-olla olid muud põhjused – pealegi oli Julie ilus tüdruk ja suurepärane kaaslane –, ütles pettunud toonil: „Oh, jah, võib-olla. Me jätsime sulle lõunasöögi, kullake. Luscombe’i üks võrratutest pajaroogadest.“

      Luscombe oli olnud nende juures nii kaua, kui Julie mäletas: kõigepealt isa arstikabinetis tema parem käsi, seejärel võttis mees üle majapidamise ja oli oivaline kokk. „Ma olen näljane nagu hunt,“ ütles Julie.

      Nad läksid pärast lõunat spordipoodi ja ostsid Esmele hokikepi ning Esme läks hiljem Thompsonite juurde, et näidata seda Freddiele, aga Julie viis Blotto õhtusele jalutuskäigule.

      Pühapäev läks liiga kiiresti nagu kõik pühapäevad: kirik, koju hea hinnaga pajarooga sööma ja seejärel mõni rahulik tund pühapäevalehtede lugemist, kuni oli aeg teed juua.

      Luscombe käis pühapäeva õhtupoolikutel oma abielus õde vaatamas, niisiis tegi Julie õhtusöögi, laadis pesumasina täis, et see hommikul käima panna, triikis natuke, vaatas, et Esmel oleks kooliks kõik valmis, ajas emaga mõnusalt juttu ja läks siis magama. Ta mõtles rahutult järgmise hommiku peale, ent uinus siis kiiresti. Isegi kui ta professor van der Driesmale eriti ei meeldi, ei saa midagi halba juhtuda, kui ta teeb nii, nagu mees soovib, ja peab meeles hoida keelt hammaste taga.

      Esmaspäeva hommik ei alanud hästi. Julie oli täpne nagu alati, aga professor oli juba seal, istus laua taga, lugemisprillid õilsal ninal, ja vaatas läbi pabereid, mis tema ees olid, ning pani need siis korralikult kõrvale.

      „Tere hommikust, sir!“ ütles Julie ja ootas.

      Professor tõstis pilgu. Tema „tere hommikust“ oli tõsine – neiu lootis, et mees ei nimeta teda tulevikus enam preili Beckworthiks, sest see tekitas talle tunde, et on vana.

      „Ma teen palatis visiidi kell kümme. Palun tooge märkused patsientide kohta siia minu kätte.“ Kui Julie kõhkles, ütles mees: СКАЧАТЬ