Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades. Elmar Salumaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõistes armulaua andi, on lakkamatult toonitanud, et mida patusemana inimene end tunneb, seda rohkem on talle vaja armulauda. Nagu Jeesus oma eluajal oli söömalaua-osaduses patuste ja tölneritega, nii tahab ta samuti ülendatud Issandana olla.

      e) Armulaud on koguduse sakrament, mis tähendab, et tema andide hulka kuulub osadus. Seda tuleb mõista kahepoolselt: põhiliselt ning esmaselt on see Kristuse lepitusteoga saavutatud „uue lepingu” osadus Jumalaga. Pattude andeksandmises avaneb inimesele väljapääs tema loomupärasest isoleeritusest, presentses Kristuses sirutab Jumal oma käe inimese poole, võtab ta vastu oma osadusse, mida inimene kõige konkreetsemalt saab tõdeda just armulauas. Kuid see „vertikaalne” osadusvahekord realiseerub ühtlasi inimvahekordades ka horisontaalselt: Issanda lauas saavad istuda vaid ühe Isa lapsed, vennad ja õed omavahel. Nii on armulaud tegelikult kogudust moodustav, konstitueeriv sakrament. Ilma sellise sakramentaalse osaduseta ei saa olla kogudust selle mõiste algses tähenduses, oleks üksnes kiriklik organisatsioon. Väga tabavalt väljendatakse seda osaduslikkust nn Arnoldshaini teesides: „Armulaud asetab meid vendade osadusse ja tunnistab meile sellega, et see, mis meid selles maailma ajastus orjastab ning lahutab, on Kristuse läbi murtud ja Issand ise armusaanud patuste keskel rajab uue inimkonna alguse (6:3) ja „koguduses, kus tema ennast armulauas annab, oleme meie vennad. See osaduskond elab üksnes armastuses, millega tema meid on armastanud” (7:2), kuigi „tema võit on veel varjatud katsumuste ja kannatustega”, kuid just seepärast „toidab meid Issand oma söömaaja läbi, et meid tugevdada selles võitluses, kuhu ta läkitab omasid, ja et meid relvastada kõigi unelmate ning tülpimuse vastu” (7:2). Sellele maksab lisada, et säärase söömaosadusena on armulaud ühtlasi eshatoloogilise perspektiiviga, tähendades sellisena tõotatud ja koguduses oodatava lõpliku õndsuse eelmaitset.

      f) Lõpuks ei saa mööduda ka interkommuniooni ehk konfessioonidevahelise armulaua probleemist, sest armulauaosaduse küsimus eri kirikute vahel on üha aktuaalsemaks kujunenud praegusaja oikumeenilise liikumise taustal: paljudes kirikutes tuntakse nendevahelise armulauaosaduse puudumist suurima hädana ja uuritakse seetõttu võimalusi selle eraldumise kõrvaldamiseks. Raskusi teeb juba konfessioonide küllaltki erinev armulauapraktika, kõnelemata õpetuslikest erinevusist. Kuigi mõistet „interkommunioon” on mitmeti püütud täpsustada, ei saa seda ikkagi sisuliselt lõplikult määratletuks pidada. Üldiselt kaalutakse ses suhtes kaht võimalust. Taotletava armulaua osaduse eelduseks on kas õpetuslik ühtsus või tuleb loota, et õpetuslik ühtsus kujuneb eelnevalt teostunud armulauaosaduse tulemusena. Viimasele võimalusele tuginedes lubavad mõningad konfessionaalselt erinevad kirikud vastava omavahelise kokkuleppe põhjal endi liikmeil osa võtta vastastikusest armulauast, seda esmajoones protestantlike konfessioonide osas.

      Ometi on üks enam kui selge: kuivõrd armulaud on kogudust konstitueeriv sakrament, ei saa armulauaosaduseta juttugi olla ühtsest oikumeenilisest kirikust, õigesti on rõhutatud, et just armulaud on tõeline armuvahend õndsuse saavutamiseks. Vaatamata mõningaile katsetusile ei saa armulauaosadust interkommuniooni üldises mõttes teostada enne, kui on saavutatud vähemalt teatud kui mitte üksmeel, siis vähemalt vastastikune tunnustamine õpetusküsimusis. Selles suhtes on märgata mõnesugust lähenemist interkommuniooni probleemile isegi roomakatoliku poolel ja seda peamiselt neis küsimusis, milles esinevad kõige olulisemad lahkuminekud (uued, kirjapärasemad transsubstantsiatsiooni ja missaohvri tõlgenduskatsed). (Vt ka ESHATOLOOGIA, SAKRAMENT, UBIKVITEET.)

      ARMUVAHENDID ehk mediae salutis on laiemas mõttes kõik need konkreetsed antused, mille kaudu inimene saab osa Kristuses ilmutatud Jumala õndsakstegevast armust. Sääraste vahendite vajalikkus ja olemasolu on tingitud kristliku ilmutuse ajaloolisusest. Religioosne müstika, mis arvab, et Jumal sisemise valgusena vahetult inimeses toimib, ei vaja seega Jumala armust osasaamiseks mingeid välispidiseid vahendeid ega ka ajaloolist ilmutust kui niisugust. Ent Jumala tõeline õndsustegu Kristuses on meile antud üksnes ajaloolises vahenduses, kusjuures vahendid selleks on seatud Jumala enese poolt, mis ühtlasi tagab, et inimene Jumala õndsuspakkumise võltsimatult kätte saab.

      Armuvahendite õpetuses ja praktikas on konfessioonide vahel suuri erinevusi: roomakatoliikluses tunnistatakse peamisteks armuvahenditeks ainult sakramente, mille kaudu Jumala õndsakstegev ning õigeksmõistev arm inimesse valatakse. Laiemas mõttes loetakse armuvahendite hulka veel mitmesugused pühitsemisriitused, palved ja sakramentaalid. Evangeelne kirik seevastu tunnistab armuvahendina põhiliselt üksnes Jumala sõna: et kirik Kristust kuulutab, siis on Kristus siin ise kuulutatava sõna kaudu Jumala õndsakstegeva armu teadaandja ning jagaja. Kuna see toimub põhiliselt kiriku kuulutavas tegevuses, siis on faktilisiks armuvahendeiks jutlus kui kuulutatav Sõna ja sakramendid (ristimine ja armulaud), nagu need on Kristuse enese poolt seatud. Sakramendis kui nähtavas Sõnas on aga Sõna samuti konstitutiivne element. Ja üldse ei vahenda ei jutlus ega sakrament Jumala armu mehaaniliselt, ex opere operato, vaid üksnes usu kaudu, mistõttu armuvahendite toime on lahutamatult seotud Püha Vaimu tegevusega. Et armuvahendite armu edastav toime on nõnda seoses usuga, siis võib viimaks ka usku ennast teatud mõttes nimetada „vastuvõtvaks armuvahendiks”. Reformeeritud kiriku õpetuses loetakse mõnikord ka kirikukari armuvahendite hulka, kuid üldiselt ei asetata siin armuvahendeile nii suurt rõhku kui luterlikus kirikus. (Vt ka JUMALA ARM, JUMALA SÕNA, PÜHAKIRI, SAKRAMENT, SAKRAMENTAALID.)

      ARMUVARA, ka kirikuvara (thesaurus ecclesiae), on roomakatoliku õpetuse järgi Kristuse ja pühakute teenete kogusumma, mis on annetatud kirikule usklikele jagamiseks. Kristuse teened on loomulikult ülisuured ning ammendamatud, kuid ka pühakud on sooritanud häid tegusid kaugelt rohkem kui nende isiklikuks õndsakssaamiseks vaja läks, mistõttu need lisanduvad Kristuse teenetele. Sellest ülejäägist jagab kirik patukustutuse kujul usklikele Jumala armu. Mõistega opus supererogationis (lad, ülemäärane tegu) tähistatakse katoliiklikus teoloogias neid uskliku tegusid, mida ta sooritab peale nende, mis talle õndsuseks tarvis on läinud; neist moodustub siis eriline armuvara, millest kirik võib jagada neile, kellel ilmneb heade tegude osas puudujääke. Sellel alusel toimus roomakatoliku kirikus eriliste patukustutuskirjade ehk indulgentside müük. Õpetus armuvarast kujuneski tegelikult patukustutuse praktika mõjul ja selle fikseeris kirikliku õpetusena esmakordselt XIV saj keskpaiku paavst Clemens VI. (Vt ka PATUKUSTUTUS.)

      ASEUSUND on sekulariseerunud ühiskonnas esinev nähtus, mis kas teadlikult või (enamasti) ebateadlikult taotleb olla senise (või seniste) usundite aseaineks. Aseusundiks võivad osutuda mõnesugused maailmavaatelised kujundid, nagu nt omal ajal materialistlik monism, samuti maailmavaatelis-poliitilised ideoloogiad ja utoopiad. Kõikidel aseusundeil on usundile eriomased tunnused: vaieldamatult tunnustatavad dogmad, oma prohvetid ja pühakud, isikukultus, sageli ka oma riitused (noorte pühitsemine täisikka jõudmisel, sünni, abiellumise ja surma tähistamised jne). Kõik aseusundid tahavad seejuures olla ateistlikud. Sisuliselt on piir aseusundi ja lihtsa ebausu vahel tihti üsna hajuv, kuigi aseusundid sageli oma vaateid ja õpetusi teaduslikeks tembeldada püüavad. Samuti võib nende juures täheldada suuremat sallimatust nii teiste aseusundite kui ka ehtsate usundite suhtes kui ehtsate usundite juures, seejuures on nad sageli seotud natsionalistlike tendentsidega. (Vt ka ATEISM, EBAUSK.)

      ATEISM (krk atheos) tähendab otseses mõttes Jumala (või ka jumaluste) olemasolu eitamist, jumalatust, kaudsemas mõttes religiooni kui niisuguse eitamist ja hülgamist. Ajalooliselt võib täheldada, et paralleelselt religiooniga on alati esinenud varieeruval kujul ateismi, esineb koguni ateistlikke religioone, kus ei tunta personaalset jumalakujutlust (algne budism, taoism). Ateism pole võõras ka antiiksele mõtlemisele, kus see esineb tihti kui protest mõistetamatute või ka moraalselt kaheldavate religioossete õpetuste ja tavade vastu. Selgemad kontuurid omandab ateism aga alles kristliku monoteismi taustal, tähendades siin põhiliselt personaalse Jumala olemasolu eitamist. Rangelt kristliku mõõdupuuga võttes hõlmab ateismi mõiste kõik säärase, mis kristlikus sõnumis ennast ilmutavat ning kuulutatavat Jumalat eitab, salgab või seda tõsiselt ei võta: viimast laadi nn praktilist ateismi on tegelikult märksa rohkem, kui üldiselt arvatakse. Sisuliselt on selline ateism ühtlasi inimese enese loodupärase olemuse, algupära ning määratluse mittetunnustamine, sest kogu religioossusele vaatamata on langusjärgne СКАЧАТЬ