Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades. Elmar Salumaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mööda kõik seadmissõnadele, mis edastavad Jumala tõotust.

      Hiljem, eriti võitluses nii Ulrich Zwingli kui spiritualiseerivate sektantlike suundade vastu, koondus Lutheri huvi märksa suuremal määral Kristuse kohalolu probleemile: siin kasutas ta osalt skolastilist terminoloogiat ja argumentatsiooni, kuigi enamasti vabalt ümbertõlgendatult. Kaitstes Kristuse reaalset presentsi armulauaelementides (õieti küll: kogu talitusel) toetus ta ubikviteediõpetusele ja rõhutab sakramentaalset ühendust ning osadust Jumalaga, hoiatades ühtlasi spiritualiseerimise ja subjektiveerimise eest; esimesel juhul on toonitatud, et Jumala Vaim oma vabaduses tegutseb lahus igasugustest välistest märkidest, seega siis vahetult (Zwingli jt), teisel juhul arvati, nagu sõltuks Kristuse reaalne ligiolek armulaual kuidagi inimese usust või uskmatusest, nagu saaks vaid usklik osa Kristuse ihust ja verest. Spiritualistide vastu astudes toonitas Luther, et vaatamata Jumala Vaimu vabadusele on ta ikkagi selle oma vabaduse sidunud sakramendiga, mis on olemas mitte inimese korraldusena; subjektivistide arvamusi kummutades väitis ta, et nii usklikud kui ka uskmatud saavad osa Kristuse reaalsest ihust ja verest – vahe seisneb üksnes selles, et usklikele on see õnnistuseks, uskmatuile aga nuhtluseks. Sellega seoses kujuneb õpetus Kristuse „reaalpresentsist” armulauas, mille puhul Luther oli järeleandmatu mis tahes leevendavate tendentside suhtes („on” vaidluses Zwingliga!).

      Jean Calvin püüdis vältida nii Lutheri kui ka Zwingli äärmusi, hüljates reaalpresentsi elementides ja ka n-ö suuga vastuvõtmise (manducatio oralis) ning toonitades armulaua toimekat iseloomu, seda, kuidas maiste sümbolite pakkumise varal vastu võetakse taevalist andi. Selleks peavad usklikud aga vaimus tõusma taevas viibiva Kristuse juurde (sursum corda) ja temaga ta müstilises ihus ühinema, et olla toidetud Kristuse ihu elujõududega. Uskmatuil ja jumalatuil on säärane osalemine välistatud. Ilmne kainus ja võimalike irratsionaalsete mõtteelementide väljalülitamine armulauaõpetusest kandub ka reformeeritud armulauapraktikasse. Kui Luther – vähemalt alguses – „tseremooniatesse” väga vabalt suhtus ja jumalateenistuse välises korras katoliiklikke tavasid püsima jättis, siis reformeeritud kiriku juhid kujundasid armulaua kaine lihtsusega, asetades pearõhu jutlusele ja pühitsedes armulauda vaid vähestel kordadel aastas.

      Edaspidi püsis ja osalt isegi süvenes poleemiline hoiak reformatsiooni kahe tiiva – luterliku ja reformeeritute – vahel ja seda küllalt olulisel määral just armulauaõpetuse osas. Mõneti leebemat hoiakut taotlesid ses suhtes isegi silmapaistvad reformatsiooniteoloogid nagu Martin Bucer ja hiljem koguni Philipp Melanchthon. Sõlmprobleemiks oli siingi reaalpresentsi küsimus: Melanchthon ja tema mõttekaaslased („filipistid”) püüdsid pehmendada Lutheri sõnastuse rangust sel teel, et väljendasid Kristuse presentsi elementides lihtsamalt – luterliku in-sub-cum asemel ainult cum kasutades, st et Kristus on „leiva ja veiniga”, millega loomulikult tõsiluterlased ei saanud nõustuda ja Konkordiavormel sõnastas armulauadogma ikkagi algsel luterlikul kujul (artikkel VII). Väljendit in-sub-cum säilitamist põhjendati seejuures transsubstantsiatsiooni ehk katoliikliku muutmisõpetuse hülgamisega. Juba Luther ise pidas seda skolastilise teoloogia produktiks.

      Sellisena, nagu luterlik armulauaõpetus oli luterlikes usutunnistuskirjades fikseeritud, püsis see ka luterlik-ortodoksses dogmaatikas. XIX saj algupoole kujunenud misjonipüüdluste taustal leevendus endastmõistetavalt reformatsioonijärgne äge poleemika luterlaste ja reformeeritute vahel armulauaküsimuses. Samal ajal tekkinud nn uusluterlus tõi sellesse õpetusse lisaks uue motiivi: nimelt omistati sakramendile võime mõjutada inimese teadvusevälist alateadvuslikku loomust, mille poolest sakrament teadvust mõjutavast Sõnast pidigi erinema (Gottfried Thomasius), kusjuures ainult Sõna ja sakramendi ühine toime võis saavutada täieliku õndsuseesmärgi. Mõni uusluterlane väitis koguni, et Sõnal on üksnes ettevalmistav ülesanne sakramendi kaudu pakutavale õndsusele teed rajada (Hans Larsen Martensen).

      Teisele maailmasõjale eelnenud ja eriti sellele järgnenud perioodil on armulauaprobleemi arutelu taas tunduvalt elavnenud. Selle on tinginud mitmed tegurid: pikaajaline eksegeetiline ja ajalooline uurimistöö on senisest põhjalikumalt valgustanud armulaua teket ning kujunemist algkoguduses ning andnud võimaluse seniste õpetuslike seisukohtade piibellikkuse kontrollimiseks, millele on tõhusalt kaasa aidanud ka uuem Lutheri ja klassikalise luterluse uurimine; olulisima tõuke armulauaküsimuse uuesti läbimõtlemiseks on aga andnud oikumeeniline liikumine, seda esmajoones just sõjajärgsel perioodil, mil kogeti ning mõisteti, et kirikutevaheline koostöö ilma armulauaosaduseta on mõeldamatu ning pinnaline.

      Pikemat või lühemat aega on tegutsenud mitmesuguseid interkonfessionaalseid uurimisrühmi, diskussioonid nende töötulemuste üle jätkuvad, andes võimalusi ümberhinnanguiks. Vahest edukaimalt on säärased kõnelused seni toimunud evangeelse teoloogia valdkonnas luterlaste, reformeeritute ja uniaatide vahel Saksamaal. Juba IV Tunnistussinodil (1937) märgiti, et mainitud kirikute erinevused armulauaõpetuses „puudutavad Issanda eneseandmise laadi ja viisi armulauas” ega seostu sellega, et „Issand ise on armulaua anniks”. Veelgi olulisemaile tulemusile jõuti töörühmas, mille koosseisu kuulusid ülalmainitud kirikute teoloogid (eksegeedid ja süstemaatikud). Nende pikaajalise (1947–1957) töö tulemusena avaldati nn Arnoldshaini teesid, milles taheti väljendada „piibelliku tunnistuse otsustavat sisu armulaua kohta” ja näidata ühtlasi, et XVI saj refomatsioonikirikuid lahutavad vastuolud armulauaküsimuses on uustestamentlikku tunnistust silmas pidades ületatavad, võimaldades täielikku armulauaosadust mainitud kirikute vahel. Muidugi ei pääsenud mainitud teesid ka teravast kriitikast, seda peamiselt rangelt konfessionaalse luterluse poolt, teesidele on ette heidetud ühekülgset personalismi, spiritualiseerimist ja objektiivsuse leevendamist (Ernst Sommerlath). Nn Arnoldsheini teeside taustal jätkasid tööd uued komisjonid, ent ei saavutanud lõplikku selgust ning ühtsust. Vaevalt ulatub selleni ka hiljem vormistatud nn Leuenbergi konkordia, millega on ühinenud terve rida luterlikke kirikuid (muide ka EELK!). Laiemas oikumeenilises raamistikus kerkib aga üha uusi probleeme, mille positiivset lahendust on üpris raske ette näha – nii ajaliselt kui ka sisuliselt.

      3. Dogmaatilisi probleeme

      Armulauaõpetuses ei saa praegusaegses evangeelses dogmaatikas tugineda üksnes Lutheri õpetuslikele seisukohtadele ega ka tema mõnevõrra ühekülgsele seadmissõnade eksegeesile, mis vaevalt hõlmab kõiki neid probleeme, mis on esile kerkinud tänapäevase eksegeetilise uurimistöö alusel ja millel kahtlemata on oma õpetuslik tähendus. Ka praeguses evangeelses dogmaatikas tuleb silmas pidada eelkõige luterlikku „kirjaprintsiipi” ja sellelt seisukohalt ikka ja uuesti kontrollida õpetuslikke käsitlusi. Märgime siinkohal vaid olulisemaid aspekte dogmaatilises armulauaõpetuses.

      a) Mis sakrament armulaud õieti on? Milles seisneb ta olemus? Sellele võib lihtsalt vastata: armulaud on Jeesuse Kristuse rajatud söömaaeg, mille ta on seadnud oma kogudusele koos korraldusega seda korrata: „Seda tehke…” Erinevalt ristimisest, mis alati puudutab üksikisikut, on armulaud koguduslik, osaduslik sakrament. Muidugi on koguduses ka muid osaduslikkuse avaldusi ja vorme, kuid armulauaosadus on neist erinev, on sakramentaalne osadus, millest peavad johtuma kõik muud osadusvormid, olgu ühine Jumala sõna kuulamine jutluses, palveosadus jne. Miks aga just säärane „söömaosadus”? Arusaamine sellest on meil paraku peaaegu täiesti kaduma läinud. Maksab meenutada, et vanal ajal suhtuti sellesse teisiti: söömalauas oli esmajoones perekond, olid need, kes kuulusid juba loomult üksteise juurde, olid ka lugupeetud ja armastatud külalised. Söömalauda kutsumine tähendas usalduslikku ringi vastuvõtmist, sellesse kuulumist. Nõnda tahab ka Issand, et tema omad, tema jüngrid moodustaksid samasuguse perekonna, usaldusliku ringi, kus kõik on võrdväärsed.

      Algkoguduses nimetati armulauda „Issanda lauaks”: esimesel söömaajal oli Issand oma jüngritega (märkigem: ainult oma lähimate jüngritega!) lauas istudes pereisa funktsioonides: tema murdis leiba ja jagas seda, tema õnnistas karikat. Seda söömaaega korrata käskides andis Issand ühtlasi mõista, et ta jääb ka edaspidi tõeliseks pereisaks. Seda tõsiasja kinnitab ta sõnadega „Minu ihu… minu veri…” „Ihu ja veri” tähendavad siin: mina olen alati täielikult, sellisena nagu ma СКАЧАТЬ