Litsid III. Mart Sander

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ haaras ta sulguvast uksest ning lükkas selle uuesti lahti, teise käega trepikäsipuu külge klammerdudes.

      „Proua? Proua Falkenberg?“ kordas ta.

      Mees vaatas teda juhmilt.

      „No… te ju olete?“

      „Kas Karl rääkis proua Falkenbergist?“ hüüdis Carola. „Henriette Falkenbergist?“

      „Nüüd ma ei saa üldse aru,“ vastas mees. „Nojah – teist ju rääkiski?“

      „Mina ei ole proua Falkenberg!“ lõi Carola endale rusikaga vastu rinda, nagu kahetseks ta pattu. „Mina olen ju Elsa, preili Falkenberg!“

      Mehe pilgus peegeldus osavõtmatus.

      „Preili või proua, kahjuks ei oska aidata. Head päeva.“

      Uks sulgus ning seestpoolt pandi kett jälle haaki.

      Taamalt kuulis Carola veel hommikumantlis naise riiakat häält:

      „Küsi talt raha! See on kõik tema süü! Oled mees või ei ole? Pean ise küsima?“

      3. Muutuste saadikud

      Stassi jõudis tagasi ülejärgmisel õhtul.

      Kaks päeva käis suur ootamine ja ettevalmistus. Kõik taipasid korraga, et alateadlikult olid nad Stassist justnagu juba loobunud, leppinud mõttega, et teda enam ei ole. Võib-olla isegi mõttega tema surmast.

      Möödas oli vaid kaks ja pool kuud – kuidas, kuidas võis kellegi nii kiiresti mõttes maha matta? Kas tundis hing ennast kaitstumana, kui ta loobus lootmast ja muretsemast, lülitas ennast mittemidagitundvale leppimisrežiimile?

      Nii palju oli viimase aasta jooksul muutunud noortes eludes, kes varem nägid vaid elukevade õisi ja mitte kunagi murtud ja maha tallatud võrseid. Maria surm, Linda ja Stassi kadumine, sõprade ja vanemate küüditamine, Soome lahe jääl hukkunud tuttavad, Viviani reeturlik põgenemine. Kõik, kes olid silmist kadunud, oli lihtsam matta mingisse sügavasse hinge hauakambrisse, kust ühel päeval võis toimuda ülestõusmine, kuid kust seda otseselt ei julgetud loota.

      Nüüd, justkui kahetsedes oma suvist kalestumist, tegid tüdrukud selle tasa erakordse elevusega. Stassist, nagu ka Lindast, Vivianist ja Mariast, ei räägitud majas suve jooksul pea kordagi; nüüd vatrasid temast kõik. Üritati valmistada Stassi lemmiktoitu, pandi valmis tema lemmikheliplaadid.

      Proua Kukk tegi selle kõik kaasa; ta tundis tüdrukute kergendust, mille tõi endaga sunnitud sünge vaikuse taaga kadumine. Nagu tema ise, nii olid kõik tüdrukud ju mõttes küll Stassi ja Lindaga, ent kui veel aastakese eest oleksid need mõtted, mure ja igatsus, väljendunud ühistes pisarates ja südamepuistamistes, maeti need nüüd endassesulgunud vaikusesse, justkui oleksid südamevalule lohutust pakkuvad sõnad kaotanud võime jagatud valule kergendust tuua.

      Ka härra Metslast ei olnud pikalt räägitud. Võib-olla peeti teda surnuks, võib-olla reeturiks. Proua Kukk ei olnud tüdrukutele avaldanud, et patroon surmamõistetute kambris oma pattudele lunastust ootab. Ta tahtis rääkida ainult häid uudiseid ja seetõttu jutustas vaid Stassi imelisest pääsemisest ja sellest, et tüdruk varsti tagasi on.

      „Ei tea, kas teda piinati ka,“ poetas Maali suunurgast, mitte kellelegi otsa vaadates. Tema polnud Stassiga väga tuttav, teadis vaid hämaralt, et majapidamises, kuhu ta nüüd sattunud oli, olid toimunud suured ja valusad muutused.

      Kõik peatusid hetkeks, nagu oleks filmilint projektoris korraks kinni jooksnud. Loomulikult oli igaüks sellele mõelnud, üritades mitte mõelda. Ka proua Kukk oli seda kujutluspilti peast eemale tõrjunud, kuid teades omast käest ülekuulajate meetodeid, sulges ta tahtmatult silmad.

      Kas tüdruk, kes õhtul tagasi tuleb, on endine Stassi või naine, kes on paari kuuga pidanud üle elama rohkem, kui oleks kellegi kohus terve eluea jooksul taluda? Ta oli elus, ta oli Eestis – see oli peamine ja seda pidid teadma nii Stassi ise kui ka kõik tüdrukud. Ajal, mil elu lubas valida vaid mitmest halvast parima vahel, oli Stassi tõmmanud õnneloosi.

      Vaikuses, justnagu teispool nähtamatut müüri, istus Stassi tüdrukute keskel, nende pealetükkivalt hoolitsevat askeldamist vaevalt tähele pannes. Isegi majja sisenedes ei olnud ta naeratanud, ohkas vaid sügavalt, nagu ei suudaks veel isegi uskuda, et on mingist painajast ärkamas. Ilmselt oli Franz niite tõmmanud, sest vaevalt igaüht „Jaen Teärilt“ pääsenut Wehrmacht’i teenistusautoga koju sõidutati. Tüdrukud püüdsid ka nägusa nooremleitnanti sisse kutsuda, kuid viimane võttis vastu ainult klaasitäie külma piima ja sõitis siis linna tagasi.

      Mängiti ja teeseldi, et kell on tagasi keeratud ja elu jätkub sealt, kus sellesse mõra oli löödud, kuid mänguks see vaid jäigi. Peagi said muretud teemad otsa ja Stassi eraldus moka otsast vabandades oma tuppa.

      „Eks ta on väga väsinud ja vajab lihtsalt palju puhkust ja head toitu,“ kinnitas proua Kukk tüdrukutele, kui nad raske aja kiuste rikkalikult kaetud laua taga nõutult oma sunnitud naeratustel langeda lasid.

      „Ta ei rääkinud mitte midagi,“ oli Renate löödud. „Ei tea, kas asi oli nii hirmus… või ta lihtsalt ei jaksa seda kõike uuesti korrata. Teda on nüüd ju ka sakslased mitu päeva küsitlenud.“

      „Minu meelest on ta palju alla võtnud ja väga kahvatu,“ mainis Maali.

      „Mis sa siis ootasid?“ urahtas Monika Maalile otsa vaatamata. „NKVD köök pole just kuulus oma hõrgutiste poolest.“

      „Ta on terve suve keldris kinni istunud, ta peaks mõned päevad õues päikese käes olema, kuni veel vananaistesuvi kestab,“ ütles Carola.

      Ehkki Stassi ei olnud pea kordagi naeratanud, olid kõik märganud, et tema esihammas oli kui mitte puudu, siis vähemalt pooleks. Sel teemal ei olnud mõtet arutleda, asi oli niigi selge. See väike muutus tegi Stassist veidralt võõra, nagu polekski tegu päris-Stassiga, vaid mingi tema viirastusliku kaksikolendiga varjuderiigist. Igaüks häbenes võõristust, mida armsa sõbra nägemine oli tekitanud; ükski ei suutnud sellest vabaneda.

      Teel oma kabinetti peatus proua Kukk korraks Stassi ukse taga ja kuulatas. Monika oli Viviani lahkumise järel võtnud üle tema ateljeeks muudetud toa, seega sai Stassi nüüd üksinduses puhata. Oleks sealt kostnud nuuksed või mõni ohe, oleks proua Kukk sisse astunud, kuid toas oli kõik vaikne.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне СКАЧАТЬ