Litsid III. Mart Sander

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kas armastuse või suuremeelsuse sunnil oled nõus sellele mehele andestama, siis sa võid tema kasuks tunnistada,” ütles ta. „Meie ei ole punased timukad; meie ei lase kedagi maha, kes seda väärt pole. See aeg on möödas. Eestis on alanud uus aeg. On alanud Saksa aeg.”

      2. Oravaratas

      Õhtul, kui proua Kukk plaanis oma kabinetist helistada ühele või teisele tuttavale ja tõstis toru, et numbrit valida, kuulis ta, kuidas keegi fuajees asuval telefonil juba vestleb. Tema esimene reaktsioon oli toru vaikselt hargile tagasi asetada, kuid kuuldes Carola häält, otsustas ta hetkeks kuulatada – nii palju kui ta teadis, ei olnud Carolal suurt kedagi, kellega suhelda. Telefon ei olnud helisenud, seega oli Carola ise majast välja helistamas.

      Ühendus oli halb ja ragisev, seega lootis proua Kukk, et paralleeltelefoni vahelesekkumise reetlikku klõpsatust ei olnud kuulda ning tema juuresolek jääb märkamatuks.

      Tüdruku hääles värises hirmusegane allaheitlikkus, mida proua Kukk oli kuulnud kahe aasta eest, kui ta oli Carola paljastanud ning sundinud tüdruku üles tunnistama kogu oma eelmise elu Elsana – loo, mille tegelasteks olid tööstur Falkenberg, tolle abikaasa Henriette ja autojuht Karl.

      „Aga see ei ole ju võimalik, et te mitte midagi ei tea!“ anus Carola kedagi, kelle häält proua Kukk veel kuulnud ei olnud.

      Vastas mees, tülpinud ja tõre.

      „Miks te helistate jälle? Ma ütlesin teile juba kaks aastat tagasi, et see kõik pole minu asi.“

      „Ma arvasin, lootsin, et nüüd, kui võim on muutunud… Et äkki ta varjas ennast, kusagil metsas…“

      Carola näis nuttu maha suruvat. Meest see ei kõigutanud.

      „Ärge olge naiivne. Kui ta tahtis kaduda, siis kadus.“

      Järgnes kannatamatu paus, mil mees ootas, et tüdruk vestluse lõpetaks, ja Carola lootis, et teine talle kasvõi midagi avaldaks.

      „Mul pole peale teie mitte ühtegi kontakti.“ Nüüd nuuksus ta juba. „Teie olite ainus, kellest ma tean, et te suhtlesite.“

      Mees ohkas tüdinult.

      „Miks te ei räägi selle mehega, kellega Karl koos garaaži pidas?“

      Proua Kukk surus käe huultele, nagu kardaks ta, et võib karjatusega end paljastada. Seda nime ta oligi kartnud.

      „Ma ei tunne teda,“ nuuksus Carola. „Kunagi helistasin garaaži, aga see number enam ei vasta…“

      „Oli keegi… Henn Järvelt. Kadriorus elas kusagil puumajas, Poska uulitsas vist, rohkem ma ei tea.“

      „Tänan teid!“ oli Carola hääles korraga lootus, mis süttib vastu loogikat nende südames, kes on armsa inimese kaotanud ja kellele korraga ulatatakse õlekõrs – kasvõi pehkinud ja rabe. Kui keegi oleks öelnud kasvõi sõnakese Linda saatuse kohta, oleks proua Kukk sedasama tundnud. Kuid Carola lootus, mida ta ikka veel, kellelegi avaldamata oma hinges elus hoidis, ei pidanud kunagi tüdrukule õnne ega rahu tooma.

      „Ja ärge palun enam helistage,“ lõpetas mees kõne.

      Proua Kukk, kelle meelest plaanitud telefonikõne oli kui peoga pühitud, asetas samuti toru hargile ja naaldus tugevalt tugitooli seljatoele.

      See õudne saladus, mida ta oli lootnud koos ajaga unustusse vajuvat, oli taas ellu äratatud. Tema oli ainus, kes teadis Karli kohta tõde. See ei olnud tõde, millel ta lubaks kunagi veel Carolale haiget teha. Aga mis oli tema võimuses? Rääkida tüdrukule, et Karl on surnud ja seda Carola enda süü tõttu, ehkki kaudselt? Mitte mingil juhul!

      Ta hüppas närviliselt püsti. Nii palju kui ta Carolat tundis, oli neiu nüüd ilmselt valmis tegema kõik, et leida üles Karli kunagine kaastööline, pigistada sellelt välja kõik. Iga armunud naine käituks nii. Loomulikult, mees ei oskaks Carolale mitte midagi tarka öelda; isegi kui tüdruk tolle härra üles leiaks, suudaks too ainult rebida uusi haavu Carola niigi piinatud südamesse.

      Proua Kukk väljus kiirelt kabinetist ja ruttas fuajeesse.

      Nagu ta oli arvanudki, leidis ta eest mantlit selga tõmbava Carola. Telefonilaual lebas avatud telefoniraamat.

      „Kuhu sa nüüd vastu õhtut lähed?“ üritas ta lahkelt naeratada.

      „Ma… üks väike käik,“ ei katkestanud neiu riietumist, vältides proua Kukele silma vaatamist.

      „Kas veidi hilja pole juba…?“

      „Pole midagi, varsti olen tagasi,“ vastas Carola.

      „Sa tundud kuidagi murelik,“ ütles proua Kukk ettevaatlikult ja võimalikult soojalt. „Kas on halbu uudiseid?“

      „Oh ei. Tegelikult isegi vastupidi.“ Carola lõpetas mantli kinninööpimise ja hakkas rutuga kübarat pähe sättima, ilmselgelt soovides võimalikult kiiresti proua Kuke uuriva pilgu alt pääseda.

      „Sa ju tead, et võid mulle kõike rääkida,“ astus proua Kukk sammu lähemalt ja silitas kergelt neiu mantlihõlma. „Vahest on südame puistamine hea, laseb meil mõttes läbi elada selle, kuhu muidu tormaksime pea ees, ainult emotsioonide sunnil.“

      Carola pöördus ja naeratas, peaaegu siiralt.

      „Aga ausõna, ei ole midagi puistata!“ ütles ta.

      Proua Kukk jälgis nõutult, kuidas uks neiu järel kinni langes.

      Carola kadus kiirelt vaevu hämarduvasse sügisõhtusse, mis millegipärast meenutas kevadet – vast seetõttu, et midagi pikka ja pimedat oli seljataga ning õhus oli tunda uue algust.

      Ka Carola õhetas millegi uue ja lootusrikka ootuses, lugedes minuteid, mil buss linna poole vuras. Ta väljus Kadriorus ning võttis suuna Poska tänavale. Siin olid enamasti üsna vanad puumajad – millisest pidi ta alustama? Telefoniraamat oli teda alt vedanud – ühtegi Järvelti-nimelist ta selle tänava elanike hulgast polnud leidnud. Kuid mis tähtsust sellel on? Ta käib läbi kõik trepikojad, helistab vajadusel iga ukse taga ja küsitleb kümneid, kasvõi sadu inimesi. Keegi ikka teab midagi, keegi aitab teda.

      Juba paremat kätt kolmanda maja ees tõusis tal süda kurku: väikese, nelja korteriga lobudiku välisukse kõrval olevalt kellanupult leidis ta otsitava nime. Kellegi käsi oli nuppude kõrvale seinale kriidiga kritseldanud: „Ei tööta“. Maja oli kehvas seisukorras. Ehkki samasse kõrvaltänavale olid kerkinud moodsad kivimajad ja kiviviske kaugusel uhkeldasid hekkide ja ilupuude taga villad, oli siin veel pesuehtne agul oma viltuste seinte ja maha koorunud värviga puitaedadega, mille taga klähvisid koerad. Kui groteskne, mõtles ta: villade peremehed ja moodsate korterelamute elanikud on ilmselt Siberis; aga vaesuse kaitse all virelevad inimesed on ikka veel juurtega oma kehva mulla külge klammerdunud.

      Ta katsus välisust. See oli lahti ning Carola astus kassikuse ja hallituse järele lõhnavasse koridori, mida valgustas võidunud traadi otsas rippuv hõõglamp. Viledad seinad ei suutnud summutada kusagil ahastavalt karjuva imiku nuttu. Trepi käsipuu logises.

      Korter kolm – teisel korrusel. Aeglaselt astus СКАЧАТЬ