Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta. Peter Conradi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Frederick Barghoorn 1950. aastal.3 „Nõukogude propaganda kohaselt valitseb Ameerikat jõud ja pettus. Käputäis riigijuhte tõmbab niite, mis paneb alluvad marionettidena tantsima. Sisepoliitika seisneb ekspluateerimises ja mahasurumises ja välispoliitikat iseloomustab pettus ja agressioon.“

      Hruštšovi ajal hoiakud pehmenesid, kuid respekti Ameerika tööstuse ja põllumajanduse vastu lahjendati kriitikaga riigis valitseva tohutu jõukuse vahe, majanduslike puuduste ja sotsiaalse ebaõigluse pihta. Selliseid heakskiidu teeninud autoreid nagu Steinbeck, Sinclair Lewis, Caldwell ja Dreiser loeti nõnda, nagu oleks Ameerika elu 1950. aastatel ikka veel samasugune, nagu nende raamatutes seda kirjeldati kui röövkapitalistide ja ennasttäis kaupmeeste, ekspluateeritud vabrikutööliste, vaesunud rentnike ja pideva lintšimishirmu all kannatavate mustade maad. Esines ka äärmuslikult pingelisi momente, nagu Kuuba raketikriis 1962. aasta oktoobris, kui külm sõda pidi peaaegu eskaleeruma tõeliseks tuumakonfliktiks. „Kapitalism pole mitte ainult ebaõiglane majandussüsteem,“ deklareeris Hruštšov. „See on eluviis, mis viib tähtsate väärtuste korrumpeerumisele.“4 Ta uskus, et NSV Liit elab kapitalistliku Ameerika üle või „matab“ selle.

      1970. aastatel tõi mõlemapoolne soov vähendada tuumasõja ohtu ja arendada kaubandust kaasa pingelõdvenduse, mida tähistas terve rida relvastuskontrolli kohta käivaid lepinguid ja mõningane edasine pehmenemine suhtumises läände. 1975. aasta ühine Apollo-Sojuzi missioon, esimene, mille puhul kaks rivaali kosmoses koostööd tegid, oli pöördeline hetk, mis sümboliseeris rahuliku kooseksisteerimise ajastut. Venelased suitsetasid nüüd uut sigaretimarki Apollo-Sojuz, mida toodeti Philip Morrise ja nõukogude Java tubakavabriku ühistööna. Pakke kaunistas kujutis kahe kosmoselaeva ühinemisest. Ent pingelõdvendus jõudis kõigest niikaugele: kaks riiki võisid olla alustanud teineteisega rääkimist, ent jäid geopoliitilises ja ideoloogilises mõttes raevukaiks rivaalideks. Nõukogude meedia tõstis jätkuvalt esile Ameerika elu negatiivset poolt, alates rassismist kuni äärmise vaesuse juhtudeni.

      Samal ajal aga tõid üliõpilased ja teised külalised läänest endaga hoopis teistsuguse nägemuse oma maailma elust ning salajaste tänavanurkadel sõlmitud tehingute tulemusel saadi võimalus hankida endalegi mõni selle maailma keelatud viljadest, alates Levi’se teksadest kuni biitlite plaatideni välja. Lääne külalised pöördusid aga omakorda koju muljetega maast, mis oli neile igas suhtes sama eksootiline nagu Ameerika venelastele. 1980. aasta olümpiamängud kuulutasid kahe maailma kokku­saamist. Hoolimata asjaolust, et 65 riiki eesotsas Ameerikaga boikoteerisid mänge protestiks Nõukogude vägede sissetungi vastu Afganistanis, külastas Moskvat ja teisi linnu ligikaudu viis miljonit pealtvaatajat ning kogu ettevõtmisest sai tohutu mastaabiga kultuurivahetus.

Olümpiaga tekkinud elevus aga kahvatus nende muutuste kõrval, mis toimusid pärast Gorbatšovi võimuletulekut 1985. aastal; tema glasnostipoliitika lõdvendas kontrolli meedia üle ja tegi võimalikuks vabalt rääkida mitte ainult välismaailmast, vaid ka tumedatest peatükkidest Nõukogude Liidu minevikus. Lõpuks ometi võis kõnelda tõtt salaprotokollidest, mis lisati Molotov-Ribbentropi paktile 1939. aastal, millega Stalin ja Hitler jagasid omavahel suured alad Ida-Euroopas, aga ka 22 000 poolaka massimõrvast Katõnis 1940. aasta aprillis-mais. Nõukogude Liit oli Katõni massimõrva alati ajanud sakslaste kaela, ent nõustus nüüd, et veresaun oli NKVD töö.5

      Esimest korda võisid inimesed nüüd lugeda avalikult selliseid raamatuid nagu Boris Pasternaki „Doktor Živago“, Vassili Grossmani „Elu ja saatus“ ja Anatoli Rõbakovi „Arbati lapsed“. Keelatud autorite nimekirjast eemaldati Ossip Mandelštam, Vladimir Nabokov ja Nikolai Gumiljov.

      Ajalehtede ja kirjandusajakirjade tiraažid tõusid uutesse kõrgustesse tänu varem keelatud tööde avaldamisele järjejuttudena. Ühe julgema ajakirja – Ogonjoki müük ulatus viie miljoni eksemplarini nädalas, Literaturnaja Gazetal oli see kaheksa, Izvestijal kaksteist ja Komsomolskaja Pravdal 20 miljonit. Mitte eriti kutsuva pealkirjaga ajakirja Argumentõ i Faktõ luges 25 miljonit inimest.

      Samal ajal liberaliseeriti rangeid seadusi, mis juhtisid majandustegevust. Gorbatšovi ajal lubati tekkida eraettevõtlusel nn kooperatiivide liikumise näol; nimi pandi selline, et säilitada välist sotsialistlikku ühetaolisust. 1980ndate lõpus hakkasid Moskva tänavatele ilmuma kooperatiivsed restoranid, mis pakkusid maitsvamat, ehkki kallimat alternatiivi hiiglaslikele riigi poolt käitatavatele rajatistele.

      Tänavaäärsed ja raudteejaamades leiduvad kioskid hakkasid müüma Soome õlut ja Ameerika šokolaadi. Ka teistes sektorites hakkasid tekkima kooperatiivid, näiteks väikesed tootmisettevõtted. Just siin said tulevased oligarhid oma esimesed kogemused ja oskused: meediamagnaat Vladimir Gussinski alustas vaskkäevõrude müügiga, mis olid valmistatud transformaatoritelt maha võetud traadist; Mihhail Fridmani kooperatiiv varustas riiklikke firmasid aknapuhastusvahenditega; Boriss Berezovski, ettevalmistuselt matemaatik, teenis oma raha autoäriga; Roman Abramovitš müüs oma Moskva korteris imporditud kummiparte.

      „Sellised arengud šokeerisid Nõukogude Liidus elavaid inimesi. Kõik oli täiesti uus,“ ütles Oslon. „Läänest sai eeskuju ja me tahtsime seda jäljendada. Me soovisime väga paljusid tooteid: vorste, arvuteid, vabadust, võimalust töötada ja rikkaks saada. Ja kõik see näitas kätte, kui valesti oli kõik Nõukogude Liidus ja kui hästi oli kõik paigas läänes.“

      „See oli ikka veel erinev planeet, ent nüüd oli see lähemal, see oli käeulatuses asuv tsoon. Meil polnud tarvis kosmoselaeva Marsile lendamiseks, nüüd võisime minna lennukile ja lennata USA-sse. Seal käinud inimesi leidus vähe, ent võimalus ise tähendas, et planeet oli lähemal. Ent ikkagi jäi see täiesti teistsuguseks planeediks.“

      Mees, kelle ülesandeks sai Venemaa ümbertegemine planeet Ameerika näo järgi, oli Jegor Gaidar, lapsenäoga majandusteadlane vanast kommunistide perekonnast. Tema vanaisa Arkadi oli sõjakangelane, kes hiljem tegi endale nime lastekirjanikuna; isa Timur oli aga Pravda sõjakorrespondent, kes oli osalenud võitluses Sigade lahe invasiooni ajal. Ehkki Gaidar oli kõigest 35-aastane, oli tal juba selja taga soliidne akadeemiline karjäär uurijana mitmes instituudis ja ta oli olnud ka ideoloogilise ajakirja Kommunist toimetaja. 1991. aastaks oli kontakt lääne majandusteadlastega teda veennud, et vaja on radikaalset muutust ja ta hakkas enda ümber koguma sarnase mõtteviisiga inimesi. Sama aasta novembris, Nõukogude Liidu lõpupäevil, nimetas Jeltsin ta majandusministriks ja Venemaa Vabariigi asepeaministriks.

      Majandus, mille Gaidar päris, oli hukatuslikus seisus. Kommunistlik tsentraalse planeerimise süsteem, kus kõik tootmisvahendid olid riigi omanduses ja kõike juhiti üksteisele järgnenud viisaastakute plaanide alusel, oli omadega läbi. Selline süsteem oli väidetavalt võimaldanud Nõukogude Liidul mobiliseerida ressursid, mida ta vajas võiduks natsi-Saksamaa üle, ent oli võimetu rahuldama kahekümnenda sajandi lõpu muutunud vajadusi. Lõhe Nõukogude Liidu ja lääne elustandardite vahel kasvas iga aastaga.

      Majandust oli takistanud langus naftatootmises, riigi peamises ekspordi­allikas. Naftaväljad olid tühjaks pumbatud ja uute arendamine oli aeglustunud. Siis aga oli nafta hind 1980ndate keskel järsult langenud. Nüüd Nõukogude Liit mitte ainult ei müünud vähem naftat, vaid sai barreli eest ka vähem dollareid. Lisage siia terve rida kehvi saagiaastaid ja tööstuses esinenud rahutusi, mis tekkisid lõdvemates poliitilistes oludes, ja võis olla kindel, et majandus oli teel kriisi suunas. Algselt reageeris Kreml välismaalt laenu võtmisega, ent 1990. aastaks oli juurdepääs välismaisele krediidile peaaegu kadunud.

      Gaidar teadis, et vaja on drastilisi tegusid. Ta plaani esimene faas oli teha lõpp kontrollile hindade üle. Loogika oli lihtne: hindadel on turu­süsteemis eluliselt tähtis osa, sest nad tasakaalustavad pakkumist ja nõudlust. Samuti määravad nad ära ressursside jaotamise: kõige lihtsamal viisil näeb see välja nii, et kui tekib nõudmine toote järele, siis tõuseb ka toote hind, ja ettevõte, mis eset toodab, suurendab toodangut ja turule sisenevad tema rivaalid. Ent tsentraalse planeerimise puhul seda СКАЧАТЬ