Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta. Peter Conradi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja pool aastakümmet varem oli suhtumine olnud väga teistsugune.

      1991. aasta G7 tippkohtumisel Londonis Nõukogude Liidu lõpupäevil püüdis Gorbatšov läänele auku pähe rääkida, et see võimaldaks talle abipaketti 30–50 miljardit dollarit aastas vähemalt viieks aastaks. Palvet ei rahuldatud põhjusel, et tema majandusreformi plaanid olid niivõrd ebakindlad, et raha oleks kindlasti kaduma läinud. Nõukogude liidril kästi tagasi tulla paremate ettepanekutega – ent enne, kui ta seda teha sai, oli Gorbatšov oma kohast ilma.

      Nõukogude Liidu lõpp ja sellega kaasnenud hirmud majandusliku ja poliitilise kokkuvarisemise ees muutsid olukorda. Nüüd küsisid Ameerika liidrid, mida nad peaksid tegema, et aidata tagada Venemaa ja ta endiste liitlaste muutumine rahulikeks jõukateks kapitalistlikeks demokraatiateks ja vältida anarhiat, autoritaarset tagasilööki ning massilist emigreerumist.

      Ähvardav toidukriis näis olevat esimene probleem. Meedia teated tõusvatest hindadest, tühjadest kauplustest ja arstirohtudeta haiglatest, ehkki sageli veidi liialdatud, tekitasid lääneriikides suurt muret. Operatsiooni käigus, mis sai nimeks „Anname lootust“, hakkasid USA õhujõudude C-5A ja C-141 transpordilennukid toimetama Venemaale ja teistesse endistesse liiduvabariikidesse tuhandeid tonne hädaabina mõeldud toitu, ravimeid ja meditsiinivarustust – suur osa sellest pärines Lahesõjast üle jäänud varudest. Kirikud, koolid ja kogukonnad üle kogu Ameerika ja Euroopa järgisid eeskuju. Ent nende varude kohaletoimetamine osutus keeruliseks, suur osa abisaadetistest varastati ära või jäeti kusagile vedelema. Venelaste reaktsioon varieerus – osa olid tänulikud, osa võttis asja lõbusalt, ent oli ka solvunuid, sest nende kunagi nii uhket rahvast koheldi nüüd nagu mõnda Saharast lõunasse jäävat põua all kannatavat Aafrika riiki. Nende alandustunne väljendus nimes, mis anti Venemaa üle ujutanud odavatele Ameerika kanalihatoodetele – „Bushi koivad“ – Ameerika presidendi auks.

      Oli ka farsitaolisi momente, kui näiteks Moskva põllumajandus­inspektorid lükkasid tagasi 120-tonnise Briti loomalihasaadetise kartuses, et see võib olla nakatatud „hullu lehma tõvest“. Pärast tunde kestnud kauplemist saadeti see Murmanskisse, põhjapolaarjoone lähedale, kuna seal polnud kariloomi, keda surnud vellekesed nakatada võinuks. Plaanid edaspidiste saadetiste osas pandi ootele. Briti ülemeremaade arengu­küsimustega tegelev minister Lynda Chalker nimetas episoodi „väga piinlikuks“, lisades: „Kui nad niimoodi reageerima hakkavad, siis on meil palju muudki ette võtta, mitte ainult loomalihaga, vaid ka oma ajaga.“1

      Rohkem kooskõlastatud abi andmine Vene majandusele osutus problemaatiliseks. Sellised eksperdid nagu Gaidari nõustavad Sachs ja Maailmapanga peaökonomist Lawrence H. Summers väitsid, et lääneriikide valitsused peaksid olema valmis finantseerima Rahvusvahelise Valuuta­fondi poolt heakskiidetud programmi, aitamaks riigil finantskriis üle elada ja majandust „erastada, turundada ja rahastada“. Detsembris 1991 ajalehes The Economist ilmunud paljutsiteeritud artiklis hindas Sachs kogu endise Nõukogude Liidu vajatavat rahakogust 30 miljardi USA dollarini aastas, mis tuleks tagada mitmeks aastaks. Tegu oli märkimisväärse summaga ajal, mil Ameerika majandus oli samuti langusfaasis, ent see oli siiski vaid murdosa võrreldes sadade miljarditega aastas, mida Washington ja ta NATO liitlased olid kasutanud sõjalisteks kulutusteks nõukogude ohu vastu. Sellise rahaabi eesmärk oli kergendada elustandardi langust ja aidata luua usaldust välismaa vastu, andes sellega aega Gaidarile ja ta piiramisrõngas meeskonnale reformide teostamiseks.

      Mõned eksperdid, näiteks teine juhtiv nõukogude ekspert Ameerikas Marshall Goldman, polnud sellise teguviisi õigsuses sugugi veendunud. Ta väitis, et Venemaa probleem tulenes õige seadusandliku raamistiku, kaubandusnormide ja omandiõiguste puudumisest; et turg toimiks, oli neid vaja. Kui anda rohkelt raha enne vastava raamistiku paika panemist, siis see kas raisataks või varastataks, või, mis veelgi hullem, see annaks hoobi äsja sündinud erasektorile, kuna kaitstaks bürokraatiat. Raha võis samuti vähendada survet Venemaale tegema kärpeid oma sõjalises eelarves. Goldman hoiatas: „Venelastele raha andmine on kohutav viga. Seal pole tegu uinuvas seisus turuga nagu Poolas. Me ei peaks raha andma, enne kui nad on ellu viinud suuremad institutsionaalsed muudatused.“2

      Bush polnud ühegi suurejoonelise päästmisplaani poolt. Tolle aasta eelarvedefitsiit arvati ületavat 350 miljardit USA dollarit ning Bushile avaldati survet Ameerika üleilmsete kohustuste täitmiseks. Pat Buchanan, tema rivaal vabariiklaste eelvalimistel, järgis „Ameerika kõigepealt“ kampaaniat ning Bush ei saanud endale lubada venelaste eelistamist oma kaasmaalastele. Sachs meenutas 1992. aasta kevadel toimunud koosolekut riigisekretäri asetäitja Lawrence Eagleburgeriga. Viimane ütles talle: „Jeffrey, sa pead mõistma. Heakene küll, ütleme, et nõustun praegu sinuga. Sel pole mingit tähtsust. Kas tead, mis aastaga on tegu? See on valimiste aasta. Mingit ulatuslikku finantstoetust ei tule.“3

      Valitsust ärgitas tegutsema üks ebatõenäoline tegelane. 79 aasta vanune ja juba kaua oma Watergate’i pattu kahetsenud ja nüüd viimaks seda andeks saamas olnud Richard Nixon hoiatas oma karmilt sõnastatud „salajases“ memorandumis, mida levitas umbes 50 sõbrale ja välis­asjadega tegelevaile tippekspertidele, et Ühendriigid ja lääneriigid lasevad käest suurepärase võimaluse muuta Venemaa ja selle naabrid demokraatlikeks riikideks, kui nad ei anna piisavalt abi.

      Memorandumi sisu leidis tee ajalehe New York Times esiküljele 1992. aasta märtsis, presidendivalimiste kalendri superteisipäeval, pealkirja all „Nixon halvustab Bushi poolt Venemaa demokraatiale antava abi taset“. Nixon, kirjutas ajalehe korrespondent diplomaatia alal, kritiseeris teravalt Bushi ja tema riigisekretäri James Bakerit administratsiooni „haleda toetuse pärast Venemaa demokraatlikule revolutsioonile.“

      „Panused on kõrged ja meie mängime, nagu oleks tegu mingi lapsiku kaardimänguga,“ kirjutas Nixon. „See on haledalt sobimatu reaktsioon nende võimaluste ja ohtude valguses, mis seisavad meie ees, kui endises Nõukogude Liidus peaks kriis puhkema.“ Nixon väitis, et Ameerika oma liitlastega peaks andma palju suuremas koguses humanitaarabi, uuesti ajatama nõukogude perioodi võlad, kuni uus turumajandus toimima hakkab ja looma mitmemiljardilise fondi rubla stabiliseerimiseks. „See, mis lühiajaliselt tundub poliitiliselt kasulik, võib pikas perspektiivis küllalt kulukaks minna,“ lisas ta. „1950ndatel oli kuumaks kõneaineks „Kes kaotas Hiina?“ Kui Jeltsin alla jääb, siis on 1990ndate küsimus „Kes kaotas Venemaa?“ mõõtmatult ruineerivam.“

      See (mitte nii väga) salajane memorandum oli aluseks kõnele, mille Nixon esitas kahepäevasel poliitikakonverentsil Washingtonis, mille korraldas Nixon Library, samal konverentsil kõneles ka Bush. Viimane nõustus, et Venemaa vajab rohkem abi, ent ta ei pöördunud avalikkuse poole jõulise üleskutsega leidmaks miljardeid lisadollareid, mis Nixon oli kuulutanud eluliselt vajalikuks. Washington kaalus panustamist fondi rubla kursi stabiliseerimiseks, ütles Bush, kuid lisas, et „elame piiratud ressursside ajal“ ning väitis, et tal „pole tühja tšekki“ välisabi tarvis.

      Nixoni sekkumine oli ebameeldiv, kuna see oli Bushi jaoks üllatav. Tema toetus oli kiiresti kukkumas 89 protsendilt pärast Lahesõjas saavutatud võitu. Nüüd muretses Bush, et kõik tema valitsusajal saavutatud poliitilised edusammud – alates kommunismi kokkuvarisemisest kuni Saksamaa ühinemise ja Lahesõjani – võidakse unustada, kui Jeltsin oma kõva liini pooldajatest vaenlaste poolt kukutatakse. Administratsiooni loomulik reaktsioon oli uhkelt viidata Ameerika osutatud vähese abi tõhususele ja hoiduda kongressilt midagi juurde küsimast, lootes, et Jeltsinil õnnestub oma maad kuidagi ilma nende toetuseta muuta.

      Võitnud eelvalimised ja esitatud kandidaadiks, õhutas Bushi tegutsema demokraatide esikandidaat Bill Clinton, kes hakkas toetama üleskutseid anda Venemaale enam abi. Kuna Arkansase kuberner pidi 1. aprillil esinema suurema pöördumisega maailmas toimuva teemal, ähvardas Bushi allajäämine ning ta oli sunnitud välja tulema sisukama plaaniga kui algselt kavatsetud. Jätnud kõrvale harjumuspärase ettevaatlikkuse, asus Bush tegutsema, esitades oma kõne vaid kakskümmend minutit enne seda, kui Clinton pidi New Yorgi Waldorfi СКАЧАТЬ