Doktor Živago. Борис Пастернак

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei teadnud hulk aega arvatagi, et pärast seda, kui tema ja Antipov olid muldonnist lahkunud, võttis koosolek vastu otsuse alustada streiki juba selsamal õhtul. Komitee liikmed jagasid samas omavahel ära, kes kuhu läheb ja kus kelle maha võtab. Kui veduriremonditöökoja korstnast tungis otsekui Tiverzini südame põhjast välja alguses kähisev, siis aga selgemaks ja ühtlasemaks muutuv vile, liikus sissesõidusemafori juurest linna poole juba depoo ja kaubajaama rahvas, ühinedes uue rahvahulgaga, kes oli jätnud töö katlamajast antud Tiverzini vile peale.

      Tiverzin arvas aastaid, et tema üksi oli olnud see, kes peatas sel ööl töö ja liikumise raudteel. Alles hilisemad protsessid, kus tema üle mõisteti kohut koos teistega ja teda ei süüdistatud otsesõnu streigi õhutamises, aitasid tal sellest eksiarvamusest vabaneda.

      Inimesed jooksid välja ja küsisid: „Milleks rahvast kokku kutsutakse?” Pimedusest vastati: „Ega sa ise ka kurt ei ole. Kuuled ju, et häire. Tulekahju kustutama.” – „Aga kus põleb?” – „Ju siis põleb, kui vilet antakse.”

      Uksed paukusid, üha rohkem inimesi tuli välja. Kostsid teised hääled: „Kah mul jutt, et tulekahju! Oled sina alles maamats! Ärge kuulake lolli juttu. Selle kohta öeldakse, et pillid kotti, said aru? Säh sulle look ja rangid, vea end ise, kui soovid. Lähme kodudesse laiali, mehed.”

      Rahvast tuli järjest juurde. Raudteel oli alanud streik.

      7.

      Tiverzin tuli koju kolmandal päeval, ta oli läbi külmunud, magamata ja habetunud. Eelmisel ööl oli ilm läinud selle aastaaja kohta enneolematult külmaks, Tiverzinil aga olid seljas sügisriided. Väravas sai ta kokku kojamees Gimazetdiniga.

      „Palju tänu, härra Tiverzin,” hakkas ta kohe seletama. „Aitasite Jussupi hädast, panite mind eluaeg jumalat paluma.”

      „Kas sa oled peast segaseks läinud või, Gimazetdin, mis härra ma sulle olen? Palun jäta see härratamine. Räägi kähku, kangesti külm on.”

      „Mispärast külm, sinul soe on, Saveljevitš. Eile päev sinu ema Marfa Gavrilovnale vedasime Moskva kaubajaamast kuuri puud täis, puhas kask, hea puu, kuiv puu.”

      „Aitäh, Gimazetdin. Sa tahad veel midagi öelda, tee, palun, kiiresti, kas tead, mul on väga külm.”

      „Tahtsin öelda, kodus mitte magama, Saveljevitš, peitu pugema. Vahimees küsis, jaoskonnast küsis, kes, küsisid, siin käima. Mina räägin, keegi ei käima. Räägin, et abi käima, veduribrigaad käima, raudtee käima. Aga keegi võõras ei käima üldse!”

      Maja, kus vallaline Tiverzin elas koos ema ja abielus noorema vennaga, kuulus läheduses asuvale Püha Kolmainu kirikule. Majas elasid mõned selle koguduse vaimulikud, kaks köögivilja- ja lihamüüjate artelli, kes pakkusid oma kaupa linnas kandelaudadelt, ning peamiselt Moskva-Bresti raudtee väikeametnikud.

      See oli puust galeriidega kivimaja. Galeriid jooksid ümber kogu sillutamata porise õue. Galeriidele viisid räpased ja libedad puutrepid. Siin lõhnas kasside ja hapukapsa järele. Mademetel olid kemmerguputkad ja panipaigad, mille ees rippusid tabalukud.

      Tiverzini vend oli võetud reamehena sõtta ja oli Vafangou all haavata saanud. Ta oli ravil Krasnojarski hospidalis, kuhu tema naine koos kahe tütrega oli sõitnud temaga kohtuma ja teda ära tooma. Tiverzinid olid põlised raudteelased, nad olid harjunud reisima ning sõitsid priipiletitega mööda kogu Venemaad ringi. Praegu oli korter vaikne ja tühi. Siin elasid ainult poeg ja ema.

      Korter oli teisel korrusel. Galeriil ukse kõrval seisis tünn, mida veevedaja käis täitmas. Kui Kiprijan Saveljevitš oma korrusele jõudis, avastas ta, et tünni kaas on kõrvale nihutatud ja plekk-kruus vett katva jääserva külge külmunud.

      „Kes see muu võis olla kui Prov,” mõtles Tiverzin muiates. „Ei tema, pagana janu saa kunagi täis, nagu kõrbeks tal sisikond sees.”

      Prov Afanasjevitš Sokolov, kiriku salmilaulja, ilus noorepoolne mees, oli Marfa Gavrilovna kauge sugulane.

      Kiprijan Saveljevitš tõmbas kruusi jää küljest lahti, lükkas tünnile kaane peale ja tõmbas uksekellukese käepidet. Elamise lõhna ja mõnusa auru pilv lõi talle näkku.

      „Olete toa palavaks kütnud, ema. Siin on nii soe ja hea.”

      Ema langes talle kaela, kallistas teda ja puhkes nutma. Poeg silitas tema juukseid, ootas pisut aega ja lükkas ema hellalt eemale.

      „Julgus võidab võõra väe, ema,” ütles ta vaikselt, „minu raudtee seisab Moskvast kuni Varssavini välja.”

      „Ma tean. Sellepärast ma nutangi. Sul läheb kindla peale kehvasti. Kuprik, sa peaksid siit kuhugi kaugele kaduma.”

      „See teie armas sõbruke, karjapoiss nii kaunike Pjotr Petrovitš oleks mul äärepealt pea lõhki löönud.”

      Ta oli lootnud ema naerma ajada. Kuid ema ei saanud naljast aru ja vastas tõsiselt:

      „Patt on tema üle naerda, Kuprik. Sul võiks temast kahju olla. Viimane hädavares, hukkunud hing.”

      „Paša Antipov võeti kinni. Pavel Ferapontovitš. Tuldi öösel, tehti läbiotsimine, keerati kõik pahupidi. Hommikul viidi minema. Ja see veel ka, et tema Darja on tüüfusega haiglas. Väike Pavluša – ta õpib reaalkoolis – jäi üksi koju vana kurdi tädiga. Pealegi aetakse neid korterist välja. Mina arvan, et peaks poisi meie juurde võtma. Mida Prov tahtis?”

      „Kust sa tead, et ta siin käis?”

      „Ma nägin, et tünnil oli kaas pealt ära ja kruus jäässe külmanud. Mõtlesin, et see pidi küll tingimata va veekandja Prov olema.”

      „Küll sa oled taibukas, Kuprik. Sul on õigus. Prov, Prov, Prov Afanasjevitš oli see. Käis puid laenamas, ma andsin. Mis ma, loll, puudest räägin! Mul lendas päris peast välja, mis uudise ta tõi. Keiser, kas tead, on manifesti alla kirjutanud, et kõik uutpidi pöörata, et kellelegi liiga ei tehtaks, et maa antaks talupoegadele ja kõik oleks aadlikega võrdsed. Ukaas on alla kirjutatud, kujutad sa ette, on vaja see ainult välja kuulutada. Sinodist oli uus kiri tulnud, et lugeda ekteeniat või mingit tervituspalvet, kui ütlen, siis valetan. Prov ütles, aga mul on meelest läinud.”

      8.

      Arreteeritud Pavel Ferapontovitši ja haiglas lamava Darja Filimonovna poeg Patulja Antipov tuli Tiverzinite juurde elama. Ta oli puhtusearmastaja poiss, tal olid korrapärased näojooned ja helepruunid keskelt lahku kammitud juuksed. Alatasa silus ta juukseid harjaga ning kohendas kuube ja reaalkooli vormipandlaga vööd. Patulja oli aldis pisarateni naerma ning terane jälgija. Ta jäljendas kõike, mida ta nägi või kuulis, väga tõetruult ja naljakalt.

      Varsti pärast 17. oktoobri manifesti avaldamist kavandati suurt demonstratsiooni Tverskaja värava juurest Kalužskaja väravani. See oli üritus, mida korraldati vanasõna „mitu kokka kõrvetavad toidu põhja” vaimus. Mitu revolutsioonilist organisatsiooni, kes olid selle plaaniga seotud, läksid omavahel tülli ja ütlesid asja korraldamisest lahti, aga kui nad said teada, et määratud päeval tulid inimesed siiski tänavale, saatsid nad kähku manifestantide juurde oma esindajad.

      Sellest hoolimata, et Kiprijan Saveljevitš selle mõtte maha laitis ja vastu oli, läks СКАЧАТЬ