Doktor Živago. Борис Пастернак

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kogunesid halli koheva tolmuna teeuuretesse.

      Rahvas liikus mööda uulitsat allapoole, see oli tõeline Paabeli segadus, näod ja näod, vativoodriga talvepalitud ja lambanahast mütsid, vanamehed, naiskursuslased ja lapsed, raudteelased vormiriietuses, trammipargi ja telefonijaama töölised üle põlve ulatuvate säärtega saabastes ja nahkkuubedes, gümnasistid ja üliõpilased.

      Mõnda aega lauldi „Varšavjankat”, „Te ohvriks end tõite” ja „Marseljeesi”, aga see mees, kes oli rongkäigu ees tagurpidi liikunud ja pihku surutud kubankaga vehkides laulmist dirigeerinud, pani äkki mütsi pähe, lõpetas laulmise, keeras protsessiooni poole selja ja käis selle ees ning jäi kuulatama, mida räägivad ülejäänud korraldajad, kes tema kõrval kõndisid. Lauljad läksid segi ja laul katkes. Nüüd oli kuulda ainult tohutu rahvahulga raksuvaid samme külmunud sillutisel. Heasoovijad teatasid rongkäigu algatajatele, et eespool ootavad demonstrante kasakad. Varitsuse ettevalmistamisest oli telefoniga teatatud lähimasse apteeki.

      „Kui nii, siis nii,” ütlesid korraldajad. „Nüüd on kõige tähtsam säilitada külma verd ega tohi pead kaotada. Tuleb otsekohe hõivata esimene avaliku asutuse hoone, mis ette juhtub, teatada inimestele ähvardavast ohust ja ühekaupa laiali minna.”

      Hakati vaidlema, kuhu oleks kõige parem minna. Ühed pakkusid välja Poesellide Ühingut, teised Kõrgemat Tehnikakooli ja kolmandad Välismaa Korrespondentide Kooli.

      Selle vaidluse kestel hakkas eespool paistma kroonuhoone nurk. Ka selles majas oli õppeasutus, mis sobis pelgupaigaks niisama hästi kui kõik eespool nimetatud.

      Kui rongkäik hooneni jõudis, läksid selle juhid poolkaares trepiastmetest üles ukse juurde ja peatasid kätega märku andes protsessiooni pea. Sissepääsu mitme poolega uksed avanesid, rongkäik hakkas täies koosseisus, kasukas kasuka järel ja müts mütsi järel, vajuma kooli vestibüüli ja sealt mööda paraadtreppi üles.

      „Lähme aulasse, aulasse!” kostsid tagantpoolt üksikud hõiked, kuid rahvasumm vajus edasi, valgus laiali kooli koridoridesse ja klassiruumidesse.

      Kui õnnestus rahvas siiski saali tagasi kutsuda ja kõik toolidel istet võtsid, püüdsid rongkäigu juhid mitu korda koosolijatele teatavaks teha, et eespool on üles seatud lõks, kuid keegi ei kuulanud neid. Peatumist ja majja kogunemist peeti kutseks improviseeritud miitingule, mis kohe läkski lahti.

      Käinud lauldes maha pika maa, tahtsid inimesed nüüd natuke aega vaikselt istuda, nad tahtsid, et keegi teine nende asemel vaeva näeks ja kõri pingutaks. Puhata oli nii mõnus, et peaaegu kõiges üksmeelsete kõnelejate esinemiste tühised erinevused jätsid kuulajad ükskõikseks.

      Seepärast sai kõige suurema edu osaliseks kõige halvem kõneleja, kes ei vaevanud kuulajaid vajadusega oma juttu jälgida. Iga tema sõna saatis poolehoiukisa. Kellelgi ei olnud kahju, et tema kõne mattus heakskiidukärasse. Kannatamatult kiirustati temaga nõustuma, karjuti „häbi”, koostati protestitelegrammi ja äkki, tüdinedes tema monotoonsest häälest, tõusid kõik püsti, ning oraatori sootuks unustanud, läksid kõik müts mütsi järel ja rida rea järel trepist alla välja uulitsale. Rongkäik jätkus.

      Kuni miitingut peeti, oli hakanud lund sadama. Tänavatel oli valge vaip. Lumesadu läks järjest tihedamaks.

      Kui tragunid ründasid, ei saadud tagumistes ridades sellest kohe aru. Äkki kostis eestpoolt üha valjenev kõmin, otsekui oleks üle rahvahulga veerenud hurraahüüe. Karjed „appi”, „tapetakse” ning mitmed muud hüüded sulasid ühte millekski arusaamatuks. Peaaegu samal hetkel kihutasid nende hüüete laine kannul läbi kahte lehte vajunud rahvahulga hoogsalt ja hääletult hobuste pead ja lakad ning mõõkadega vehkivad ratsanikud.

      Poolrühm ratsutas rahvasummast läbi, keeras ümber, rivistus uuesti ja lõikus tagantpoolt rongkäigu sabasse. Algas peksmine.

      Mõni minut hiljem oli tänav peaaegu tühi. Inimesed pagesid põikuulitsatesse. Lumesadu oli hõredamaks jäänud. Õhtu oli kuiv nagu söejoonis. Äkitselt hakkas kuskil majade taga loojuv päike nurga tagant otsekui sõrmega osutama kõigele punasele tänaval: tragunite punase põhjaga mütsidele, maas vedelevale punasele lipule, lumel punaste niitide ja punktiiridena jooksvatele verejälgedele.

      Kõnnitee servas ronis end kätega edasi vedades ja oiates purustatud kolbaga mees. Eemal sõitsid sammu mõned ritta võtnud ratsanikud. Nad tulid tagasi uulitsa teisest otsast, kuhu nad jälitades olid sattunud. Peaaegu otse nende jalgade ees jooksis edasi-tagasi Marfa Gavrilovna, tema rätik oli kuklasse vajunud ja ta karjus moondunud häälega üle kogu tänava: „Paša! Patulja!”

      Patulja oli käinud kogu aeg tema kõrval ja lõbustanud teda, jäljendades väga osavasti viimast oraatorit, ja äkki, kui tragunid ründasid, oli ta möllus kaotsi läinud. Kähmluses oli Marfa Gavrilovna ise saanud nuudiga üle selja, ja kuigi läbi tema paksu vativoodriga ihukatete ei olnud hoopi tunda, vandus ta ja raputas rusikat eemalduvate ratsanike poole, nördinuna sellest, et teda, vana naist, juleti kogu rahva nähes nuudiga lüüa.

      Marfa Gavrilovna uuris ärevalt küll üht, küll teist uulitsa poolt. Õnneks nägi ta äkki poissi vastaskõnniteel. Seal oli koloniaalkaupluse ja kivist üksikelamu vahele lõhesse surunud end käputäis juhuslikke muiduvahtijaid.

      Sinna oli nad oma hobuse laudja ja küljega surunud tragun, kes ratsutas kõnniteel. Nende hirm tegi talle nalja, ta oli väljapääsu sulgenud ning tegi nende nina all volte ja piruette nagu maneežis, sundis hobust tagurpidi liikuma ja ajas hobuse aeglaselt nagu tsirkuses tagajalgadele püsti. Äkitselt märkas ta eespool sammu tagasi tulevaid kaaslasi, kannustas hobust ning jõudis paari-kolme hüppega nende sekka.

      Lõhesse surutud inimesed pudenesid laiali. Paša, kes oli varem kartnud häält teha, jooksis vanaema juurde.

      Nad läksid koju. Marfa Gavrilovna porises kogu tee:

      „Neetud kõrilõikajad, nurjatud timukad! Inimestel on rõõm, keiser kinkis vabaduse, aga nemad pole rahul. Nemad on valmis kõik ära reostama, iga sõna pahupidi pöörama.”

      Ta oli pahane tragunite peale, kogu maailma peale ja sel hetkel koguni oma poja peale. Ägedushoos näis talle, et kõik praegu toimuv on Kupriku kaaslaste tegu, keda ta nimetas tuuletallajateks ja targutajateks.

      „Mürgised maod! Mida neil hulludel veel vaja on? Pole neil mõistuse raasugi! Et pääseks ainult kraaklema ja tüli norima. Aga see sõnademulistaja, Pašenka? Näita, kullake, näita, kuidas sa teda tegid. Oi, sure või maha, oi, sure või maha! No nagu kaks tilka vett. Phe-he, phe-hehee. Oh sind naasklit, hobuse unenägu!”

      Kodus heitis ta pojale ette, et tema, vana naine, pole enam selles eas, et rõugearmiline salkus juustega tolvan võiks talle hobuse seljast nuudiga vastu tagumikku õpetust jagada.

      „Tule jumal appi, mis juttu te ajate, ema! Otsekui oleksin mina tõepoolest mingi kasakate sotnik või sandarmite šeik.”

      9.

      Nikolai Nikolajevitš seisis akna all, kui uulitsale ilmusid jooksvad inimesed. Ta sai aru, et nad tulevad demonstratsioonilt, ja vaatas mõnda aega kaugusse, et kas ta ei näe nende hulgas Jurat või veel kedagi. Kuid tuttavaid ei olnud, ainult korraks näis talle, et mööda kiirustas see pöörane (Nikolai Nikolajevitš oli tema nime unustanud) Dudorovi poeg, kellel oli alles hiljuti vasakust õlast kuul välja võetud ja kes jälle hulkus kes teab kus.

      Nikolai Nikolajevitš oli tulnud siia sügisel Peterburist. Moskvas СКАЧАТЬ