Maa, kus puudel ei ole varju. Katrina Kalda

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tolmukiht takistab fotosünteesi ning tapab nad viimaks. Üks meie laboreist uuris keemiliste substantside toimet taimestikule linna botaanikaaias, püüdes kindlaks teha, mis kogustest alates muutub tööstuses kasutatav keemia taimedele, loomadele ja inimestele ohtlikuks; ühel päeval saime käsu see tegevus lõpetada („kulukad uuringud, mille kasutegur on tõestamata”, seisis ringkirjas). Sedalaadi uurimistööd on soovimatud.

      Kui uskuda seda, mida järjekordades räägitakse, on reostuselained siin soojal ajal sagedased. See seletaks, miks osa liike, mis peaksid olema endeemilised, Tasandikul tegelikult püsima ei jää. Teised aga peavad paremini vastu. Nende viimaste hulgas: luuderohi, enelas, leetpõõsas, budleia, naistepuna, pihlakas, küpress-piimalill ... Kuidagiviisi õnnestub neil Tasandiku tingimustega kohastuda, kas piirates saasteainete imendumist õhulõhede ja juurte kaudu või takistades nende edasikandumist kudedes. Paksude ja vahaste lehtedega taimed paistavad olevat teistega võrreldes paremini kaitstud, ent see ei saa olla ainus kriteerium. Mulle meeldiks seda probleemi lähemalt uurida.

      6. detsember

      Esimene lumi sadas maha oktoobri lõpul. Sestsaadik ei ole temperatuur rohkem kui paari kraadi võrra alla nulli langenud. Sellest hoolimata pühendame tubli osa oma vabast ajast küttematerjali otsimisele. Majades on sooja vaid nii palju, kui elanikel õnnestub katelde tarvis kütet leida. Ladustatakse kõike, mis vähegi põleb: puid, sütt, kaltse, pappi, paberit, rehvitükke ... mis kõik on tehastest varastatud. Kokkukraabitud materjal viiakse otse keldrisse ja nii võib arvata, et mitte keegi ei suudaks täpselt öelda, kes kõigi kahekümne ühe korruse elanikest kütte varumises osaleb. Ometi muutub nende põli, kes selles ei osale, kiiresti talumatuks. Korraga saab neile osaks terve rida pisikesi tülinaid: nende asjad hakkavad köögist kaotsi minema, nad ei pääse enam pliidi juurde, mis on ühtäkki pidevalt hõivatud, jne. Miski ei jää naabrite valvsa pilgu alt välja.

      ASTRID

      Mitu ööd, peaaegu terve nädala, ei ole ma enam und saanud. Mu süda on sinust liiga tulvil, et mu vaim võiks uinuda, või on hoopis mu vaim sinust liiga tulvil, et mu keha võiks uinuda. Ma kõnnin, sest ei suuda magada.

      Täna õhtul ühel väikesel oktagonaalväljakul kastis loojuv päike kõrgel männil terve külje meekarva kumasse. See oli üks neid kõrgeid tumerohelisi mände, mille käbid on kui jäigad puust õienuppudega roosid. Mu ema teaks nende nime, mina tunnen vaid nende kuju täis okkaid ja kahetsust. Taevas oli kauguses tumesinine, pakil mustavaid pilvi, kuid minu pea kohal oli ta kahvatum, justkui oleksid siia jäänud mingid valguse riismed. Korraga vajus siinnegi taevas öö hõlma. Tuled majade akendes, tänava- ja autolaternates asusid vaiksele võitlusele, et inimeste ruum öölt tagasi rebida. Mina mõtlesin sinust. Sa ütlesid mulle kord, et Linnas ei leidu ainsatki kohta, kus võiks viibida täielikus pimeduses. Ütlesid seda mulle rahustuseks tol päeval, kui raamatukogukvartalis oli varustusavarii ja elektrivalgus kustus, kui olime parasjagu klaverisaalis, millel pole aknaid. Ma ei öelnud sulle toona, et Linnas siiski leidub üks selline koht, kuhu laternavalgus ei küündi, ja et see koht asub botaanikaaia sügavuses. Ma nõustusin sellega, mida sa väitsid, sest su sõnad tähendasid, et sa oled minu pärast mures ja tahad tõmmata oma hääle kardina minu hirmu ja pimeduse vahele. Võib-olla oli juba tolleks hetkeks selgunud, et tähtsus on vaid sõnadel, mis puudutavad meid kahte, ja et tõde ei seisne sõnade vastavuses faktidega, vaid nende sihis. Sa oled kogu aeg minuga. Ma võin kõndida seni, kuni jalad mind kannavad, seni, kuni tänavaid mu jalge ees jätkub. Linn on tohutu suur. Ma ei saa sind selja taha jätta.

      Olen jõudnud pilvelõhkujate rajooni. Kõik majad on enam-vähem ühesugused, mõnel esileküündivamad rõdud, ühes kvartalis aga on hooned, mis iga järgmise korrusega õhenevad. Need näevad välja nagu tohutud trepid, mis lõppevad kõrgustes, keset lagedust. Trehvan vaid üksikuid inimesi. On alles talv. Linn on talvises helenduses.

      Astun sammu sammu järel ja olen tänulik selle eest, mis mulle vastu tuleb, tänulik selle eest, mida ütlevad mulle liivaterad, mis on koondunud fassaadide betooniks, selle eest, mida ütlevad mulle lõputust käimisest kulunud ukseavad ja säravad vihmapiisad, mis kleepuvad pisikeste klaasikildudena puudel tärkavatele pungadele. Terve maailm kõneleb mulle sinust.

      Mu süda on nii paisvel, et keha on jäänud tema jaoks talumatult kitsaks. Ka mu keha ei talu vangistust. Mu keha ja süda võivad lasta end piirata alles siis, kui on kurnatuses saavutanud müüride, ühe hoone, ühe magamistoa mõõtmed. Mõnikord, kui olen kõndimisest väsinud, aga koju minema veel ei pea, istun ma esimesse mööduvasse trammi. Mitte mõnda maapinnal liikuvasse, millest Linn paistab hoonetest, fassaadidest ja müüridest lämmatava soolikana. Sõidan liftiga õhutrammi platvormile majade üheksanda korruse kõrgusel. Mõnes kohas möödub see korteritest nii lähedalt, et jääb mulje, nagu sõidaksime neist läbi. Mulle meeldib vaadata inimeste elu aknaklaaside taga. Ühed valmistavad süüa, teised õhtustavad, kolmandad paistavad millegi üle vestlevat; juhtub sedagi, et suudeldakse. Paljusid ümbritseb teleekraani sinine valgus. Õhtuhämarust täidavad tuhanded sinavad ruudud. Ma mõtisklen selle üle, mida tähendab, kui sul on omaette ruum, mismoodi on elada omas kodus, mitte selles korterite rodus, mis sirutub silmapiirini kõikjal mu kohal ja all, selja taga ja ees.

      Kunagi kooli ajal kadestasin ma lapsi, kes nendes majades elasid. Mul oli tunne, et olen üksinda vangistatud möödunud aegade elulaadi, mis on individualistlik, separatistlik ja Linna väärtustega ebakõlas. Uskusin, et see erinevus on mu näost näha, ja tundsin selle pärast häbi. Oleksin tahtnud, et ma ei peaks kogu aeg ettevaatlik olema, et mitte kodus kuuldut teiste ees korrata. Tegin kõik, mis minu võimuses, et teistega sarnaneda, et muutuda lõpmata pisikeseks osaks sellest suurest hulgast, mis moodustas Linna. Aga see ei olnud võimalik, vähemalt mitte täielikult. Arvasin, et selles eraldatuses hoiavad mind ema ja vanaisa ja et mul tuleb vaid kannatlik olla, suureks kasvada ja nende juurest ära kolida, et võiksin Linnaga ühte sulada. Unistasin sellest ajast. Ma arvan, et unistasin sellest nii, nagu mõni vanaaja müstik unistas ühinemisest oma jumalaga. Kuid lapsepõlvest lahti saada pole võimalik. Praegu ma mõistan: lapsepõlv jättis mulle teistest erineva jao. Kui inimesed räägivad mulle sellest, mis neid liigutab, mis neid ahvatleb, mismoodi nad elavad ja mismoodi nad tahaksid elada, siis tean ma väga hästi, et ei suuda neist lõpuni aru saada. Nemad ei mõista mind samuti mitte, meie mälestused ei sarnane üksteisega. Sinule saan ma seda öelda. Usun, et ka sina tunned teinekord sama.

      Paraadväljak ei ole botaanikaaiast kaugel. Kui tuul sõjaväerongkäikude päevil meie suunas puhub, kostab meieni fanfaarihelisid. Kui olin väike, mõjusid need muusikapahvakud mulle maitsva lõunasöögi hõnguna, pannes minuni jõudes mul suu vett jooksma. Oleksin tahtnud ühineda rahvamassiga, kes liikus sõduritega kaasa, tähistades sõja lõppemise aastapäeva või mõnd muud Linna ajalooga seotud tähtpäeva. Teadsin, et minu klassikaaslased osalevad neil sündmustel peredega. Minu ema keelas mul minna. Võinuks arvata, et need pühad on välja mõeldud nimelt selleks, et teda isiklikult solvata. Ema ägestus minu peale, sähvas, et pidutseda pole siin küll millegi puhul.

      Kui pidu läbi sai, jätkas osa pealtvaatajaid pärastlõunat botaanikaaias. Mulle jäi mulje, nagu tahaksid nad seal välja elada oma kollektiivses rõõmujoovastuses kogutud energia, selle ülejäägi, mis ei mahtunuks väikesesse korterisse, tillukesse magamistuppa mõne kahekümne ühe korruselise hoone sisikonnas kusagil Arvude linnakus. Vaatlesin perekondi: oli vanemaid, kes valjul häälel rongkäiku kommenteerisid, oli neid, kes vedasid kaasas tohutut elektrisinist piknikukasti, oli lapsi, kes jooksid mööda pargiteid, nagu olnuks jooksmine mingi tähtis kohustus, mida neil tuleb täita seni, kuni vanemad ütlevad, et nad tohivad lõpetada. Ma jälgisin, kuidas nad tiigi kohale kummardusid ja kivisid kilpkonnadeks pidasid, kuidas bambusevarred nende möödudes paindusid ja kuidas nad ise käitusid, kui tuuleõhk bambuse kahisema pani ja neile lehtedelt sinna kogunenud vihmavett kaela tilgutas. Kuulsin pisikesi hirmust kisavat, kui nad olid murul istunud ja kui neile oli käe peale sibanud sipelgas. Üritasin neid mõista, СКАЧАТЬ