Raevu päevad. Vene autorite jutukogumik. Sari "Sündmuste horisont". Koostaja Ja Tõlkija Veiko Belials

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Farmis on midagi juhtunud.”

      Betley ei jõudnud veel metsavahi jutust jahmudagi, kui tagantpoolt kostis hõige:

      „Hei, Meller, hei!”

      Nad pöörasid hobused ümber, nende poole jooksis hingeldades farmer. Ta pidi peaaegu maha varisema ning haaras Melleri sadula nupust.

      „Otark võttis Tina. Tassis Põdrajäärakusse.”

      Ta ahmis õhku ning ta laubalt kukkusid higipiisad.

      Metsavaht haaras ühe ropsuga farmeri sadulasse. Ta täkk sööstis paigalt ja pori lendas kapjade alt kõrgele.

      Betley poleks eales uskunud, et suudab sellise tempoga hobuse seljas kihutada. Augud, langenud puutüved, põõsad, kraavid vilksatasid ta alt mööda, sulades mingiteks mosaiikseteks lintideks. Oks lõi tal kusagil mütsi peast, aga ta isegi ei märganud seda.

      Muide, ega temast enam midagi sõltunudki. Ta hobune üritas raevukas konkurentsis täkust mitte maha jääda. Betley haaras tal kaela ümbert. Talle näis igal hetkel, et kohe saab ta surma.

      Nad ratsutasid läbi metsa, üle avara lagendiku, mäenõlva, möödusid farmeri naisest ja laskusid suurde jäärakusse.

      Siin hüppas metsavaht sadulast ja jooksis, farmer kannul, mööda kitsast rada metsatukka, kus kasvasid hõredalt noored männid.

      Ka ajakirjanik jättis hobuse, visates ohjad talle kaelale, ja sööstis Mellerile järele. Ta jooksis metsavahi kannul ja ta mõistus märkis automaatselt, millise imelise muutuse too läbi oli teinud. Melleri varasemast ebalusest ja apaatiast ei olnud enam märkigi. Ta liigutused olid kerged ja keskendunud, sekundikski mõtlemata muutis ta suunda, hüppas üle aukude, sukeldus madalate okste alla. Ta liikus nii, nagu oleks otarki jälg rasvase kriidiga ta ette märgitud.

      Mõnda aega suutis Betley ta tempot hoida, siis aga hakkas maha jääma. Ta süda hüppas rinnus, hing oli kinni ja kõris kõrvetas. Ta aeglustas sammu, uitas mõned minutid üksi ja kuulis siis eestpoolt hääli.

      Jääraku kõige kitsamas kohas seisis metsavaht, relv laskevalmis, tiheda sarapuuvõsa ees. Ka tüdruku isa oli siin.

      Metsavaht sõnas sõnu rõhutades:

      „Lase ta lahti. Muidu ma tapan su.”

      Ta sõnad olid suunatud padrikusse.

      Vastuseks kostis urinat, mis segunes lapse nutuga.

      Metsavaht kordas:

      „Muidu ma tapan su. Ma annan elu, et sind üles leida ja tappa. Sa tunned mind.”

      Uuesti kostis urinat, seejärel aga küsis hääl, kuid mitte inimlik, vaid nagu grammofonilt, mis venitades kõik sõnad üheks sulatab:

      „Aga siis sa mind ei tapa?”

      „Ei,” vastas Meller. „Siis jääd ellu.”

      Padrikus vaikiti. Kostis ainult nuuksumist.

      Siis oli kuulda okste raginat, põõsastikus vilksatas midagi valget. Võsast astus välja kõhetu tüdruk. Üks käsi oli tal verine ja ta hoidis seda teise käega.

      Nuuksudes astus ta pead pööramata kolmest mehest mööda ja lentsis vankudes kodu poole.

      Kõik kolm saatsid teda pilguga.

      Musta habemega farmer vaatas Mellerit ja Betleyd. Tema pärani silmis oli midagi nii lõikavat, et ajakirjanik ei pidanud vastu ja langetas pea.

      „Nõndaps,” sõnas farmer.

      Ööseks jäid nad väiksesse tühja jahionni metsas. Järve ja saareni, kus kunagi oli laboratoorium, jäi vaid mõni tund teed, aga Meller keeldus pimeduses edasi minemast.

      See oli juba nende retke neljas päev ja ajakirjanik tundis, et tema järeleproovitud optimismi hakkavad mõrad tekkima. Varem oli tal iga ebameeldivuse peale varnast võtta lause: „Aga elu on ikka üks kuradima hea asi!” Kuid nüüd mõistis ta, et see valvelause, mis kõlbab igati, kui sa sõidad mugavas vagunis ühest linnast teise või sisened klaasuksest hotelli vestibüüli, et mõne kuulsusega kokku saada, ei kõlba näiteks Stehlikiga juhtunu puhul kuhugi.

      Kogu kant näis haigusest nakatunud. Inimesed olid apaatsed, vaikivad. Isegi lapsed ei naernud.

      Kord küsis ta Mellerilt, miks farmerid siit ära ei sõida. Too selgitas, et kõik, mis farmeritel on – see on nende maa. Nüüd aga ei ole seda võimalik müüa. Otarkide tõttu on selle väärtus kadunud.

      Betley küsis:

      „Aga miks teie ära ei sõida?”

      Metsavaht jäi mõttesse. Ta hammustas huult, vaikis ja vastas lõpuks:

      „Minust on vähemalt midagi kasu. Otarkid kardavad mind. Mul ei ole siin midagi. Ei peret ega maja. Mind ei saa kuidagi mõjutada. Minuga saab ainult kakelda. Aga see on ohtlik.”

      „Tähendab, otarkid austavad teid?”

      Meller tõstis hämmingus pilgu.

      „Otarkid...? Ei, mis te nüüd! Austust tundma pole nad ka võimelised. Nad pole ju inimesed. Ainult kardavad. Ja õige kah. Ma ju tapan neid.”

      Teatud riski peale otarkid siiski läksid. Nii metsavaht kui ajakirjanik tundsid seda. Oli tunne, et nende ümber tõmmatakse tasapisi rõngast koomale. Kolmel korral tulistati neid. Üks lask tehti mahajäetud maja aknast, kaks otse metsast. Iga kord leidsid nad pärast ebaõnnestunud lasku värskeid jälgi. Ja üldse sattus otarkide jälgi ette iga päevaga aina rohkem ja rohkem...

      Nad tegid jahionnis väikeses kividest laotud koldes tule üles ja valmistasid õhtusöögi. Metsavaht süütas piibu ja jäi nukralt enda ette vaatama.

      Hobused pandi köide onni avatud ukse ette.

      Ajakirjanik silmitses metsavahti. Iga päevaga, mis nad koos veetsid, kasvas tema austus selle inimese vastu. Meller oli harimata, kogu ta elu oli möödunud metsades, ta ei lugenud peaaegu midagi ja kunstist oli temaga üle kahe minuti võimatu vestelda. Ja sellele vaatamata tundis ajakirjanik, et ta ei tahaks endale paremat sõpra. Metsavahi arutlused olid alati kained ja iseseisvad; kui tal midagi öelda ei olnud, oli ta vait. Alul näis ta ajakirjanikule kuidagi närviline ja ärritavalt nõrk, aga nüüd mõistis Betley, et see oli ammune kibestumine selle suure mahajäetud kandi elanike pärast, keda teadlaste armust oli tabanud häda.

      Viimased kaks päeva tundis Meller end haigena. Teda vaevas soopalavik. Kõrgest palavikust oli ta nägu punaselaiguline.

      Tuli hõõgus koldes ja metsavaht küsis ootamatult:

      „Öelge, on ta noor?”

      „Kes?”

      „See teadlane. Fiedler.”

      „Noor,” vastas ajakirjanik. „Aastat kolmkümmend. Mitte rohkem. Mis siis?”

      „See’p see halb ongi, et noor,” sõnas metsavaht.

      „Miks?”

СКАЧАТЬ