Raevu päevad. Vene autorite jutukogumik. Sari "Sündmuste horisont". Koostaja Ja Tõlkija Veiko Belials

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ astus ebakindlate sammudega aknakese juurde. Hääled olid otse kõrval, palkseina taga. Lehkas loomade järele – see oli vere, sõnniku ja veel millegi hais.

      Otark, kes ennast Philippe’iks kutsus, ütles otse akna all:

      „Sa oled ajakirjanik, jah? Sina, kes sa lähemale tulid?”

      Ajakirjanik köhatas. Kurk kuivas. Sama hääl küsis:

      „Miks sa siia sõitsid?”

      Kõik jäi vaikseks.

      „Kas sa sõitsid selleks, et meid hävitataks?”

      Hetke valitses veel vaikus, siis hakkasid ärevil hääled rääkima:

      „Muidugi, muidugi, nad tahavad meid hävitada... Esmalt nad tegid meid, nüüd aga tahavad hävitada...”

      Kostis möirgamist ja müra. Ajakirjanikule jäi mulje, et otarkid läksid purelema.

      See, kes end Philippe’iks nimetas, hakkas teisi vaikima sundides rääkima:

      „Hei, metsavaht, miks sa ei tulista? Sa ju tulistad alati. Räägi siis minuga.”

      Kusagilt ülevalt kärgatas ootamatult lask.

      Betley pöördus vaatama.

      Metsavaht oli koldele roninud, õlgedega kaetud katuselatid laiali lükanud, ja tulistas.

      Ta tegi kaks lasku, laadis kiiruga relva ümber ja tulistas veel.

      Otarkid jooksid laiali.

      Meller hüppas alla.

      „Nüüd tuleb hobused muretseda. Muidu läheb meil täbarasti.”

      Nad vaatasid kolm surnud otarki üle.

      Üks, noor, oli tõepoolest peaaegu karvutu, karvad kasvasid tal ainult turjal.

      Betleyl hakkas paha, kui Meller otarki rohul ümber pööras. Käsi suu ees, suutis ta end tagasi hoida.

      Matsavaht lausus:

      „Ärge unustage, et nad ei ole inimesed. Kuigi nad räägivad. Nad söövad inimesi. Ja omasuguseid samuti.”

      Ajakirjanik vaatas ringi. Koitis. Välu, mets, tapetud otarkid – kõik näis korraga ebareaalsena.

      Kas see kõik on tõsi...? Kas see on tema, Donald Betley, kes siin seisab...?

      „Siin sõigi otark Kleini ära,” sõnas Meller. „Sellest rääkis üks meie omadest, kohalik. Ta palgati siia koristajaks, kui siin veel laboratoorium oli. Tol päeval oli ta juhtumisi kõrvaltoas. Ja kuulis kõike...”

      Ajakirjanik ja metsavaht olid nüüd saarel, Teaduskeskuse peakorpuses. Hommikul võtsid nad tapetud hobustelt sadulad ja tulid mööda tammi saarele. Neil oli nüüd ainult üks relv, sest Betley kaheraudse olid otarkid põgenedes kaasa viinud. Melleri plaan seisnes selles, et jõuda enne pimedat lähima farmini ja võtta sealt hobused. Aga ajakirjanik kauples temalt veel pool tundi, et mahajäetud laboratoorium üle vaadata.

      „Ta kuulis kõike,” jutustas metsavaht. „See oli õhtul, kella kümne paiku. Kleinil oli mingi seadeldis, mida ta elektrijuhtmetega pusides lahti võttis, otark aga istus põrandal, ja nad ajasid juttu. Arutasid midagi füüsikaga seotut. See oli üks esimestest siin aretatud otarkidest ja teda peeti kõige targemaks. Suutis isegi võõrkeeltes rääkida... Meie poiss pesi kõrval põrandaid ja kuulis nende juttu. Siis saabus vaikus ja miski prantsatas. Ja äkki kuulis koristaja: „Oh, jumal...!” See oli Klein, ja tema hääles kõlas selline õudus, et poisil läksid jalad nõrgaks. Siis kostis meeleheitlik karje: „Aidake!” Koristaja kiikas sellesse tuppa ja nägi, et Klein lebab vääneldes põrandal ja otark õgib teda. Poiss ei suutnud ehmatusest midagi teha ja lihtsalt seisis seal. Ja alles siis, kui otark tema poole hakkas liikuma, lõi ta ukse kinni.”

      „Ja edasi?”

      „Siis tapsid nad veel kaks laboranti ja jooksid laiali. Aga viis või kuus jäid kohale, nagu poleks midagi juhtunud. Ja kui pealinnast saabus komisjon, vestlesid otarkid nendega. Otarkid viidi minema. Hiljem selgus, et nad sõid rongis veel ühe inimese ära.”

      Avaras laboriruumis oli kõik nii, nagu toona. Pikkadel laudadel olid tolmuga kaetud anumad, röntgeniaparaadi juhtmete vahele olid ämblikud võrgud kudunud. Ainult aknad olid puruks pekstud, ja metsistunud, vohama hakanud akaatsia oksad kasvasid sisse.

      Meller ja ajakirjanik väljusid peakorpusest.

      Betley oleks kangesti tahtnud kiirgurit vaadata ja ta palus metsavahilt veel viis minutit.

      Mahajäetud asula peamine tänavake oli rohtu ja noort elujõulist põõsastikku täis kasvanud. Sügisele omaselt oli ilm selge ja paistis kaugele. Lõhnas kõdunevate lehtede ja märja puidu järele.

      Väljakul jäi Meller äkki seisma.

      „Kas kuulsite?”

      „Ei,” vastas Betley.

      „Ma mõtlen muudkui, kuidas nad kõik koos meid onnis piirama hakkasid,” ütles metsavaht. „Varem midagi sellist ei ole olnud. Nad tegutsesid alati üksinda.”

      Ta kuulatas uuesti.

      „Et nad meile mingit üllatust ei korraldaks. Parem on siit kiiremini kaduda.”

      Nad jõudsid kitsaste võretatud akendega jässaka ümara hooneni. Massiivne uks oli paokil, ukse juures kattis betoonpõrandat õhuke metsaprahist vaip – ruuged kuuseokkad, tolm, sääsetiivad.

      Ettevaatlikult astusid nad esimesse, ripplaega ruumi. Veel üks massiivne uks viis madalasse saali.

      Nad heitsid sinna pilgu. Koheva sabaga orav sähvatas nagu tulejutt mööda puidust lauda ja hüppas läbi võre varbade aknast välja.

      Metsavaht vaatas talle hetke järele. Ta kuulatas, pigistades pingsalt relva, ja sõnas siis:

      „Ei, nii ei lähe.”

      Ja kiirustas tagasi.

      Aga juba oli hilja.

      Väljast kostis liikumist ja välisuks kolksatas kinni. Kostis müra, nagu oleks see millegi raske alla maetud.

      Mõnda aega vaatasid ajakirjanik ja Meller teineteisele otsa ja tormasid siis akna juurde.

      Betley heitis pilgu välja ja vankus tagasi.

      Väljak ja tont teab, mis otstarbel kunagi siia ehitatud avar bassein, mis oli ammu kuivaks jäänud, täitusid otarkidega. Neid oli kümneid ja aina uued ilmusid otsekui maa alt. Selle mitte inimeste ja ka mitte loomade massi kohal valitses lärm, kostis hõikeid ja mörinat.

      Metsavaht ja Betley vaikisid vapustatult.

      Noor otark tõusis üsna lähedal tagumistele käppadele. Esikäppade vahel oli tal midagi ümarat.

      „Kivi,” sosistas ajakirjanik, СКАЧАТЬ