Bancrofti strateegia. Robert Ludlum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu elutuba: polsterdatud toolid, madal laud, millel seisid kohvi- ja teekeetel. Toa näiline mitteametlikkus ei varjanud aga fakti, et tegemist on töö-, mitte puhketoaga. Turvamehed jäid välja, ooteruumilaadsesse tuppa, sees oli käputäis kohalikke ärimehi.

      Meest, keda nad kutsusid Ross McKibbiniks, tervitati ärevate viltuste naeratuste ja kiirete käeraputustega. Äriasjad tahtsid ajamist ja nad teadsid, et ameeriklastel ei ole araablaste viisakuste ja ümber-nurga-ütlemiste jaoks kannatust.

      „Me oleme ääretult tänulikud, et leidsite aega meiega kohtuda,” ütles üks meestest, keda oli tutvustatud Beiruti piirkonnas asuvate kahe kino ja toidupoodide keti omanikuna.

      „Teie siinviibimine on meile suur au,” ütles üks kaubanduskoja tüüp.

      „Mina olen kõigest esindaja, saadik,” vastas ameeriklane muretult. „Mõelge minust kui sidespetsialistist. On inimesed, kellel on raha, ja on inimesed, kes vajavad raha. Minu töö on luua side esimeste ja teiste vahele.” Tema naeratus plaksatas kinni nagu klapiga telefon.

      „Välisinvesteeringuid on olnud üpris keeruline leida,” söandas üks kohalik öelda. „Aga me pole need, kes hakkavad kingitud hobusele suhu vaatama.”

      „Mina pole kingitud hobune,” viskas McKibbin.

      Ooteruumis astus ameeriklase lühem turvamees toale lähemale. Lisaks nägemisele kuulis ta nüüd ka kõike, mis seal toimus.

      Igal juhul oleks vaid vähestel vaatlejatel olnud raskusi tajumisega, kui ebaühtlaselt võim selles ruumis jaotus. Ameeriklane oli ilmselgelt üks neist vahendajatest, kes teenivad elatist rahvusvahelistest seadustest üleastumisega osapoolte nimel, kes pidid tegutsema salaja. Ta esindas väliskapitali kohalikest ärimeestest koosneva grupi ees, kelle vajadus niisuguse rahastuse järele oli kaugelt suurem kui ükski moraalne kõhklus, mida nad endale selle päritolu kohta oleksid saanud lubada.

      „Härra Yorum,” ütles McKibbin väledasti, pöördudes mehe poole, kes ei olnud veel sõna võtnud, „teie olete pankur, eks? Millised oleksid teie arvates siin minu parimad võimalused?”

      „Ma usun, et leiate, et kõik siinviibijad oleksid innukad partnerid,” vastas mees, kelle töntsakas nägu ja tillukesed ninasõõrmed jätsid temast konna mulje.

      „Ma loodan, et kaalute Mansuri äriühingut heatahtlikult,” hüüatas üks meestest vahele. „Meil on väga tugev kapitalikasumi näitaja.” Ta vaikis, pidades talle heidetud laitvaid pilke ekslikult skeptitsismiks. „Tegelikult ka. Meie raamatupidamist on põhjalikult auditeeritud.”

      McKibbin pööras Mansuri äriühingu esindajale jäise pilgu. „Auditeeritud? Osapooled, keda mina esindan, eelistavad vähem formaalseid raamatupidamissüsteeme.” Väljast kostis rehvide vilinat. Vähesed pöörasid sellele tähelepanu.

      Teine mees punastas. „Aga loomulikult. Me oleme ühtlasi väga paindlikud, võin teile kinnitada.”

      Keegi ei kasutanud sõna rahapesu, kellelgi polnud tarvis seda teha. Kohtumise eesmärki ei olnud mingit vajadust välja öelda. Lugematute sularahavarudega välisettevõtjad otsisid vähereguleeritud turgudel, näiteks Liibanonis, ettevõtteid, mis oleksid neile fassaadiks, üksuseks, milles pesta läbi ebaseaduslik sularaha, nõnda et sellest saaks seaduslik „tulu äritegevusest”. Suurem osa tagastatakse vaikivatele partneritele, mingi osa võidi jätta endale. Nii ahnus kui kartlik ootus olid selles ruumis käegakatsutavad.

      „Ma tõesti ei tea, kas ma raiskan äkki siin oma aega praegu,” jätkas McKibbin igavleval toonil. „Me räägime kokkuleppest, mis põhineb usaldusel. Ja ilma avameelsuseta ei saa olla mingit usaldust.”

      Pankur söandas pooleldi naeratada, pilgutades aeglaselt silmi.

      Pingeline vaikus katkes, kui grupp mehi tormas mööda laia terrazzo-plaatidest treppi üles. Hilinejad mõnele teisele kohtumisele? Või… midagi muud?

      Automaatrelvavalangute kalk, vapustav heli lõpetas spekulatsioonid. Esialgu kõlas see nagu ilutulestikurakettide kärtsatused, aga valang kestis selleks liiga kaua, oli liiga kiire. Kostis kriisatusi – tursked karused mehed pressisid õhku läbi kokkutõmbunud kõride, tuues kuuldavale lõikava soprani- või tenorihääle. Ja siis pudenes õudus koosolekuruumi nagu raevutsev fuuria. Turbanites mehed tormasid sisse, sihtides Liibanoni ärimehi Kalašnikovidega.

      Mõne hetkega oli ruumist saanud veresauna kujutav maal. See nägi välja, nagu oleks pahuras tujus maalikunstnik lajatanud purgitäie veripunast värvi valgeks krohvitud seintele; mehed lamasid nagu punasesse värvi kastetud mannekeenid.

      Koosolek oli lõppenud.

      Rooma

      Todd Belknap kiirustas kabinetiukse juurde ja suundus mööda pikka koridori edasi, märkmik käes. Ta peab lihtsalt häbematusega läbi lööma. Plaanitud põgenemistee – laskumine siseõue ja väljumine mööda kaubarenni – ei tulnud enam kõne alla, selleks kuluks aega, mida tal ei olnud kuskilt võtta. Tal ei olnud muud valikut kui minna otsemat teed.

      Koridori lõppu jõudes jäi ta seisma; mademel temast allpool nägi ta paari tunnimeest maja peal kontrollringi tegemas. Litsudes end ühe külalistetoa lahtise ukse vastu, ootas ta mitu minutit, et valvurid edasi liiguksid. Vaibuvad sammud, võtmete kõlin keti otsas, ukse sulgumine, kaugeneva liikumise taanduvad helid.

      Nüüd astus ta kergelt trepist alla ja, manades vaimusilma ette majaprojekti, mida oli varem uurinud, avas kitsa ukse, mademel paremat kätt esimese. Sealt pidi saama tagatrepile, vältida maja esimest, põhikorrust, nii et väheneks oht, et ta avastatakse. Juba üle ukseläve astudes tajus ta aga, et midagi on valesti. Teda näpistas kerge ärevus, kuni ta taipas, mis seda põhjustas: tõstetud hääled ja kummitaldade plaksumine kõval põrandal. Jooksvad, mitte kõndivad mehed. Harjumuspärane tegevus on häiritud – tähendab, Khalil Ansari surm on avastatud, territooriumi turvasüsteemidele on antud häiret.

      Tähendab: Belknapi ellujäämisvõimalused kahanesid iga minutiga, mille ta veel majas veetis.

      Või oligi juba liiga hilja? Trepist alla tormates kuulis ta surinat ja pöördvõrk alumisel korrusel kõlksatas elektrooniliselt lukku. Keegi oli kõigi sisse- ja väljapääsude turvalisuse taseme tõstnud kõige kõrgemaks, harilikud tuleohutusseaded olid tühistatud. Kas ta on selle trepi peal lõksus? Belknap tormas üles tagasi ja katsus ülemise korruse uksenuppu. Uks avanes ja ta ründas sellest läbi.

      Otsejoones varitsusse.

      Ta tundis raudset haaret oma vasakul käsivarrel, relva valusalt selgroosse puurimas. Soojus- ja liikumisandur paljastas tõenäoliselt tema asukoha. Ta keeras järsu liigutusega pead ning tema silmad kohtusid teda käsivarrest kinni hoidva mehe raudse pilguga. Järelikult surus Belknapi seljale relva teine turvamees, keda ta ei näinud. See oli vähem riskantne asukoht ja seega oli tegemist kindlasti vähem kogenud mehega kui see, kes tema kõrval seisis.

      Belknap vaatas teda veel kord. Tõmmu, mustade juustega, lõug puhtaks aetud, neljakümnendaid alles alustanud mees oli sellises elustaadiumis, milles kogemustest tekkinud elutarkus andis eelise, mida ei pärssinud veel füüsilise jõu hääbumine. Noorest ja lihaselisest, kuid piiratud kogemustega mehest on võimalik jagu saada, nagu ka pensionile saadetud veteranist. Kõik selle mehe liigutustes ütles aga Belknapile, et ta teab täpselt, mida teeb. Tema nägu ei reetnud ülemäärast enesekindlust ega ka hirmu. Selline vastane oli tõepoolest hirmuäratav: teras, mida СКАЧАТЬ