Bancrofti strateegia. Robert Ludlum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ turbanitesse mähitud mõrtsukate kohutavat ärplemist. Meest, kes nimetas end Ross McKibbiniks, ei olnud ainukesena tulistatud ja ta jõllitas õudusest silmanähtavalt halvatuna enda ette, suutmata uskuda juhtunut, kuni püssimehed tõmbasid talle pähe mudakarva riidest koti. Siis viisid nad jahmunud ameeriklase minema, parveldes trepist alla.

      Turvamees, kes ahmis õhku, samal ajal kui tema popeliinpintsak muutus vähehaaval verest aina punasemaks, kuulis kaubikumootori madalat möiret. Aknast nägi ta silmapilguks viimast korda ameeriklast, kelle käed olid nüüd kokku seotud, kui too jõhkralt kaubiku tagumisest uksest sisse lükati. Siis kadus kaubiku mürin tolmusesse öhe.

      Popeliini riietatud turvamees võttis peidetud sisetaskust pisikese mobiiltelefoni. See oli töövahend, mida tohtis kasutada ainult hädaolukorras – tema sideisik konsulaaroperatsioonides oli seda rõhutanud. Paksud sõrmed arteriaalsest verest libedad, vajutas mees järjestikku ühtteist numbrit.

      „Harrisoni keemiline puhastus,” vastas igavleva tooniga hääl teises toru otsas.

      Mees ahmis korraks õhku, püüdes enne rääkima hakkamist täita vigastatud kopse. „Pollux võeti vangi.”

      „Kuidas palun?” ütles hääl. Ameerika luureteenistusel oli vaja, et ta kordaks sõnumit, võib-olla häältuvastuse jaoks, ja popeliinülikonnas teenistuja tegigi seda. Aega ega kohta täpsustada polnud tarvis – telefon sisaldas sõjaväe kriteeriumitele vastavat GPS-seadet, mis edastas lisaks elektroonsele kuupäeva- ja kellaajatemplile ka asukohatemplit tasapinnalise täpsusega kolm meetrit. Niisiis teadsid nad, kus Pollux oli olnud.

      Aga kuhu ta viiakse?

      Washington, DC

      „Kurat ja põrgu!” möirgas operatsioonide juht, kaelalihased silmanähtavate sõlmedena esile tungimas.

      Teate oli vastu võtnud INRi, USA välisministeeriumi luure- ja uurimisbüroo üks harukontor ja see anti mööda operatsioonide organiseerimise redelit tippu välja kuuekümne sekundiga. Konsulaaroperatsioonides oldi uhked asutuse sujuva toimimise üle, see oli kaugel suuremate luureagentuuride pikaldasest ja logisevast süsteemist. Ja KonsOpi juhid olid selgesti väljendanud, et Polluxi töö on kõrge prioriteediga.

      Operatsioonide juhi kabineti ukselävel seisev operatsioonide nooremametnik – piimakohvi värvi naha ja mustade laineliste juustega, mis olid kasvanud tihedaks, peadligi ja allapoole – kohkus tagasi, nagu oleks tema endaga sõideldud.

      „Persse!” röökis operatsioonide juht ja virutas rusikaga lauale. Siis lükkas ta tooli tahapoole ja tõusis püsti. Tema meelekohal tuksles veresoon. Tema nimi oli Gareth Drucker ja kuigi ta jõllitas ukseavas seisvat nooremametnikku, ei näinud ta tegelikult teda. Mitte veel. Lõpuks koondus tema pilk siiski tõmmule noorele töötajale.

      „Millised on parameetrid?” küsis ta nagu kiirabiarst, kes soovib kinnitust pulsi- ja vererõhunäitajate kohta.

      „Teave jõudis just praegu meieni.”

      „Mida tähendab „just praegu”?”

      „Umbes poolteist minutit tagasi. Kõne võttis üks meie värvatu, kes on ise üsna kehvas seisus. Arvasime, et te soovite teada nii kiiresti, kui võimalik.”

      Drucker vajutas sisetelefonil nuppu. „Kutsu Garrison,” kamandas ta nähtamatut assistenti. Drucker oli sale 173-sentimeetrine mees ja üks kolleeg oli võrrelnud teda purjepaadiga: kerge kondiga küll, aga kui tuule alla võttis, läks puhevile. Praegu oli ta tuule alla võtnud ja läks aina enam puhevile – rinnast, kaelast, isegi silmist, mis näisid tema neljakandiliste raamideta prillide taga üha paisuvat. Huuled olid tal mossis, muutunud lühikeseks ja paksuks nagu vihmauss, keda on surgitud.

      Nooremagent astus kõrvale, kui kogukas kuuekümnendates mees Druckeri kabinetti marssis. Varase pärastlõuna päike imbus ribikardinatest läbi, ujutades üle riigiameti odava mööbli – mööbliplaadist kirjutuslaua, madala vineerist kapi, päevinäinud emailitud terasest kartoteegikapid, tuhmunud samettoolid, mis olid kunagi olnud rohelised ega olnud nüüdseks otseselt ka ühtki teist tooni. Nailonist tööstuslik vaipkate, mis oli alati olnud enam-vähem mudavärvi ja sama tekstuuriga, oli kamuflaaži tipptase, olgugi et mitte maailma kõige stiilsem. Aastakümne jagu samme oli selle väljanägemist vaevu kahjustanud.

      Kogukas mees käänas kaela ja kõõritas operatsioonide nooremametniku poole. „Gomez, jah?”

      „Gomes,” parandas nooremametnik. „Üks silp.”

      „No sellega petad nad ära küll,” ütles vanem mees raskelt, nagu andes järele mingisugusele maitselagedusele. Tema oli Will Garrison, Beiruti operatsiooni juht.

      Noorema mehe tõmmud põsed roosatasid kergelt. „Ma jätan teid omavahele.”

      Garrison vaatas ootavalt Druckeri poole ja sai heakskiitva pilgu. „Ära mine kuhugi. Meil mõlemal on sulle veel küsimusi.”

      Gomes astus kabinetti karistada saanu, koolidirektori juurde kutsutu ilmel. Drucker pidi tegema tema poole veel ühe kannatamatu žesti, enne kui ta istus ühele rohelisele – mõnevõrra rohelisele, kunagi roheline olnud, pigem rohelisele kui mingit muud värvi – toolile.

      „Mis käigu me järgmiseks teeme?” küsis Drucker Garrisonilt.

      „Kui sa jalaga munadesse saad, voldid end kahekorra kokku. Selline käik ongi.”

      „Nii et me oleme kuses.” Drucker, kellest raevutuuled olid välja puhunud, nägi nüüd välja sama kulunud ja päevinäinud nagu kõik muu selles kabinetis – ja tema oli siin kaugelt kõige uuem asi. Ta oli operatsioonide juhi tiitlit kandnud vaid neli aastat.

      „Kaelast saadik.” Will Garrison oli Druckeri juuresolekul läbinisti viisakas, aga aupaklikuks teda just nimetada ei saanud. Tal oli õlgadel rohkem aastaid kui ühelgi teisel KonsOpi juhtidest, kogunenud oli hulk kogemusi ja kontakte, mis osutusid piisavalt sageli väärtusetuteks. Aastad ei olnud teda pehmemaks muutnud, teadis Gomes. Garrisonil oli alati olnud kõva käega mehe maine ja kui ta üldse muutunud oli, siis ainult veelgi karmimaks. Koridorides armastati kahistada, et kui olemas oleks mingi kõvakäelisuse skaala, siis oleks tema põhimõtteliselt selle tipus. Tal oli pikk mälu, vähe kannatust ja esiletungiv lõug, mis ulatus veelgi rohkem ettepoole, kui ta vihane oli, ja temperament, mille nullpunkt oli „aimatavalt närvis“, sealt edasi sai asi ainult hullemaks minna.

      Kui Gomes veel Richmondis kolledžis käis, ostis ta kord endale auto, mille raadio oli katki: sageduse otsimise nupp oli jäänud kinni kriiskava hevimetalijaama peale ja helitugevuse nupp kuhugi keskele, nii et seda sai ainult valjemaks keerata. Kui hevimetal kõrvale jätta, meenutas Garrison talle seda raadiot.

      Hea seegi, et Druckerit huvitasid väga vähe igasugused organisatsiooni hierarhiale rõhuvad rituaalid. Bürokraatide õudusunenägu on – ja selles osas olid ühel nõul kõik Gomesi kolleegid – klassikaline ülemustele pugev, alluvaid kiusav tegelane. Garrison võis ehk alluvatega karm olla, aga ülemustele ta ei pugenud. Drucker võis ehk ülemustele pugeda, aga alluvaid tema ei kiusanud. Millegipärast see kõik toimis.

      „Nad võtsid tal kingad ka jalast ära,” ütles Drucker. „Viskasid tee äärde maha. Hüvasti, GPS. Lollid nad igatahes ei ole.”

      „Püha jumalaema,” müristas Garrison ja ründas siis, heites pilgu Gomesi poole: „Kes?”

СКАЧАТЬ