21 õppetundi 21. sajandiks. Yuval Noah Harari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellist ei paku. Vastupidi. Tema keskne sõnum on, et Ameerika ülesanne ei ole mingit ülemaailmset visiooni sõnastada ega edendada. Niisamuti ei ole ka Ühendkuningriigi Brexiti liikumise esindajatel Lahtiühendatud Kuningriigi tuleviku kohta selget plaani: Euroopa ja maailma tulevik jääb nende nägemisulatusest väljapoole. Suurem osa Trumpi ja Brexiti poolt hääletanud inimestest ei hüljanud sellega kogu liberaalset paketti, esmajoones kaotasid nad usu selle üleilmastumist puudutavasse ossa. Nad usuvad endiselt demokraatiasse, vabasse turgu, inimõigustesse ja ühiskondlikusse vastutusse, kuid leiavad, et need head ideed peaksid püsima riigi piirides. Nad usuvad, et parim moodus Yorkshire’is või Kentuckys valitseva vabaduse ja heaolu säilitamiseks on ehitada nende piirile müür ning kohaldada välismaalaste suhtes mitteliberaalset poliitikat.

      Tõusva suurvõimu Hiina lähenemine on peaaegu vastupidine: sisepoliitikas on riik liberaliseerimisega endiselt vägagi ettevaatlik, kuid suhtluses ülejäänud maailmaga on riik omaks võtnud palju liberaalsema lähenemise. Kui tõele au anda, siis vabakaubanduse ja rahvusvahelise koostöö vallas näib just Hiina president Xi Jinping Obama tegeliku järeltulijana. Marksismi-leninismi tagaplaanile asetanud Hiina paistab liberaalse rahvusvahelise korraga pigem rahul olevat.

      Uuesti esilekerkiv Venemaa näeb end ülemaailmse liberaalse korra tunduvalt jõulisema vastasena, kuid hoolimata sõjalise jõu taastamisest on riik ideoloogilises plaanis pankrotis. Vladimir Putin on kahtlemata menukas nii Venemaal kui ka mitmesuguste parempoolsete liikumiste hulgas üle kogu maailma, kuid tal puudub üleilmne maailmavaade, mis võiks kõnetada töötuid hispaanlasi, rahulolematuid brasiillasi ja lihtsameelseid Cambridge’i üliõpilasi.

      Venemaa pakub küll liberaalsele demokraatiale alternatiivi, kuid seda uut mudelit ei saa kuidagi pidada sidusaks poliitiliseks ideoloogiaks. Pigem on tegu poliitilise praktikaga, kus teatud hulk oligarhe monopoliseerib riigi jõukuse ja võimu ning kasutab seejärel kontrolli meedia üle, et varjata oma toiminguid ning kindlustada oma võimu. Demokraatia tugineb Abraham Lincolni põhimõttele: „Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnd inimest kogu aeg, kuid sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.” Kui valitsus on korrumpeerunud ega suuda rahva elu parandada, siis saab küllaldaselt suur hulk kodanikke sellest lõpuks aru ning valitsus vahetatakse välja. Kuid valitsuse kontroll meedia üle õõnestab Lincolni loogikat, sest see ei lase inimestel tõde näha. Meedia monopoliseerinud valitsev oligarhia võib ikka ja jälle oma vead teiste kaela ajada ning juhtida rahva tähelepanu välis-ohtudele – olgu need siis tegelikud või kujuteldavad.

      Sellise oligarhia all elades on alati mingi kriis, mis on tähtsam kui niisugused igavad teemad nagu tervishoid ja keskkonnareostus. Välisohu või võimaliku riigipöörde valguses pole kellelgi aega muretseda ülerahvastatud haiglate ja reostatud jõgede pärast. Tagades lakkamatu kriiside voo, võib korrumpeerunud oligarhia valitsemist lõpmatuseni pikendada.¹⁰

      Kuigi oligarhia mudel on tegelikkuses osutunud elujõuliseks, ei meeldi see kellelegi. Erinevalt teistest ideoloogiatest, mis uhkusega oma arusaamu esitlevad, ei ole valitsevad oligarhiad oma tegude üle kuigi uhked ja kalduvad kasutama suitsukatteks teisi ideoloogiaid. Nii teeskleb Venemaa demokraatiat ning selle ladvik vannub truudust pigem Vene rahvusluse ja õigeusu väärtustele kui oligarhiale. Prantsuse ja Ühendkuningriigi paremäärmuslased võivad küll toetuda Venemaa abile ning väljendada Putini vastu imetlust, kuid isegi nende valijad ei taha elada riigis, mis tegelikult Vene mudelit jäljendaks – riigis, kus kõikjal lokkab korruptsioon, teenused ei toimi, puudub õigusriik ja valitseb tohutu ebavõrdsus. Mõningate uurimuste järgi on Venemaa majanduslikult üks kõige ebavõrdsemaid riike maailmas: 87 protsenti kogu riigi jõukusest on koondunud kümne protsendi kõige rikkamate inimeste kätte.¹¹ Kui paljud töölisklassi kuuluvad Rahvusrinde¹² toetajad tahaksid sellise jõukuse jaotumise mustri üle võtta ka Prantsusmaal?

      Inimesed hääletavad jalgadega. Maailmas reisides olen paljudes riikides kohanud suurt hulka inimesi, kes tahaksid suunduda elama Ameerika Ühendriikidesse, Saksamaale, Kanadasse või Austraaliasse. Olen kohanud ka mõnda, kes tahaks kolida Hiinasse või Jaapanisse. Kuid ma ei ole veel kohanud kedagi, kes unistaks Venemaale elama asumisest.

      Mis puudutab „ülemaailmset islamit”, siis kõnetab see eelkõige neid, kes selle rüpes on sündinud. See võib küll köita mõningaid inimesi Süürias ja Iraagis ning ehk ka ühiskonnast võõrandunud moslemitest noori Saksamaal ja Ühendkuningriigis, kuid pole kuigi tõenäoline, et Kreeka või Lõuna-Aafrika, rääkimata Kanadast või Lõuna-Koreast, liituks probleemide lahendamiseks ülemaailmse kalifaadiga. Ka sel juhul hääletavad inimesed jalgadega. Iga moslemist nooruki kohta, kes suundub Saksamaalt Lähis-Itta, et elada islami teokraatia all, tuleb arvatavasti sadu Lähis-Ida noori, kes hea meelega teeksid läbi vastupidise teekonna ja alustaksid uut elu liberaalsel Saksamaal.

      See võib osutada, et praegune usalduskriis on eelnenutega võrreldes väiksem. Iga liberaal, kelles viimaste aastate sündmused meeleheidet tekitavad, peaks endale meelde tuletama, kui palju hullemana näis elu aastal 1918, 1938 või 1968. Lähiaastatel ei näe me arvatavasti liberaalse loo täielikku hülgamist, vaid pigem üleminekut „etteantud menüü lähenemiselt” „buffet’ mõtteviisile”.

      Käimasolevaid arenguid on raske mõista osalt seetõttu, et liberalism ei ole kunagi olnud ühetähenduslik. Liberalism hindab vabadust, kuid vabaduse tähendus sõltub kontekstist. Nii võib vabadus seisneda ühe inimese jaoks vabades valimistes ja demokratiseerimises. Teine aga arvab, et vabadus on seotud kaubanduskokkulepete ja üleilmastumisega. Kolmanda jaoks seostub see geiabielude ja abordiga. Liberalism pakub mitmesuguseid lähenemisi majanduses, poliitikas ja eraelus ning seda nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Järgnev tabel võtab kokku liberalismi põhielemendid:

      Liberalismi menüü

      Viimastel aastakümnetel maailmas valitsenud liberaalne lugu väitis, et kõigi kuue osa vahel valitsevad tugevad olemuslikud seosed. Üks ei saa olemas olla teiseta, sest areng ühes valdkonnas muudab selle hädavajalikuks teisteski valdkondades ning ühtlasi elavdab seda. Näiteks ei saa vaba turg edukalt toimida vabade valimisteta – demokraatiata hakkaks turge peagi mõjutama onupojapoliitika ning korruptsioon valitsuses. Samamoodi edendab sooline võrdõiguslikkus rahvusvahelist rahu – üldjuhul õhutavad sõdu tagant patriarhaalsed väärtused ja macho-poliitikud. Üleilmne lõimumine käib omakorda käsikäes üksikute tarbijate vabadusega – minu isiklik vabadus on suurem, kui mul on võimalus valida kolme kohaliku kaubamärgi asemel saja rahvusvahelise kaubamärgi vahel. Ja nii edasi. Seega, kui riik tahab nautida üht rooga liberalismi etteantud menüüst – näiteks majandusvabadust –, peab see tellima ka kõik ülejäänud road.

      Tänapäevaseid populistlikke ja rahvuslikke liikumisi kõikjal maailmas ühendab asjaolu, et kuigi nad väidavad end olevat liberalismi vastu, ei heida ükski neist liberalismi täielikult kõrvale. Pigem loobuvad nad sellisest lähenemisest, mis toetub etteantud menüüle ning tahavad valida liberaalsest buffet’st välja just need palad, mis on kõige rohkem nende maitse järgi. Nii on Trump endiselt vägagi vaba turu ja erastamise poolt, kuid ta usub, et võib neid endale lubada olenemata sellest, et ta õõnestab samal ajal mitmepoolset koostööd ning koguni vabakaubandust. Hiina toetab vabakaubandust ja riigi „üks vöönd, üks tee”¹³ plaan on üks ambitsioonikaimaid üleilmastumisega seotud projekte, kuid vabade valimiste ideest pole riik sugugi nii vaimustunud. Ühendkuningriigi Brexiti pooldajad toetavad demokraatiat ning neil pole midagi individualismi vastu, kuid neile ei meeldi mõte mitmepoolsest koostööst ja rahvusvahelistele organisatsioonidele liiga suure võimu andmisest. Ungari peaminister Viktor Orbán on nimetanud oma valitsemisviisi mitteliberaalseks demokraatiaks, väites, et Ungaris saab korraldada vabu valimisi ilma, et selleks oleks vaja seista näiteks vähemuste õiguste, mitmekesisuse ja individualismi eest.

      Roog, СКАЧАТЬ