21 õppetundi 21. sajandiks. Yuval Noah Harari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on tunduvalt raskem. Samamoodi on lihtsam meie meeles toimuvat ümber suunata kui ette arvata, kuidas see meie psüühikale ja meie sotsiaalsüsteemidele mõjub.

      Me omandasime ajaga võime välist maailma enda huvides ära kasutada ning kujundada ümber kogu planeet, kuid kuna me ei mõistnud ülemaailmse ökoloogia keerukat süsteemi, on meie tehtud muudatused tahtmatult mõjutanud kogu ökosüsteemi ning me seisame ökoloogilise huku veerel. Eesootavatel sajanditel annavad bio- ja infotehnoloogia meile võime kasutada enda huvides ära sisemaailma ning iseend ümber kujundada, kuid kuna me ei mõista oma meele keerukat süsteemi, võivad tehtavad muudatused meie vaimse süsteemi nii segi lüüa, et seegi võib kokku variseda.

      Bio- ja infotehnoloogia revolutsioonide taga seisavad insenerid, ettevõtjad ning teadlased, kes ei ole kuigi teadlikud oma otsuste poliitilistest tagajärgedest ja kes kindlasti ei esinda mitte kedagi. Kas parlamendid ja parteid võiksid ohjad enda kätte haarata? Praegu nii ei tundu. Tehnoloogiline murrang ei ole isegi poliitilise päevakorra eesotsas. Nii oli 2016. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste kampaanias peamine murrangulise tehnoloogiaga seotud teema Hillary Clintoni e-kirjadega seotud arutelu³,⁴ ja hoolimata töökohtade kadumise kohta käivast jutust, ei puudutanud kumbki kandidaat automatiseerimise võimalikku mõju tööturule. Donald Trump hoiatas valijaid, et mehhiklased ja hiinlased võtavad ameeriklastelt töö ning seetõttu tuleb Mehhiko piirile ehitada müür.⁵ Ta ei hoiatanud valijaid kunagi, et algoritmid võivad nad töökohtadest ilma jätta, samuti ei teinud ta ettepanekut ehitada California piirile tulemüür.

      See võib olla üks põhjus (kuigi sugugi mitte ainus), miks ka liberaalse lääne tagalaks olevates riikides on valijad kaotamas usku liberaalsesse loosse ja demokraatlikusse arengusse. Tavainimesed ei pruugi tehisintellektist ega biotehnoloogiast aru saada, kuid nad aduvad, et tulevik läheb neist mööda. 1938. aastal võis tavalise inimese olukord Nõukogude Liidus, Saksamaal või Ameerika Ühendriikides olla küll täbar, kuid vähemasti kuulis ta pidevalt, et ta on maailmas kõige tähtsam ja just tema ongi tulevik (seda loomulikult vaid juhul, kui ta oli „tavainimene”, mitte juut või aafriklane). Ta vaatas propagandaplakateid, millel kujutati üldjuhul kangelaslikes poosides söekaevureid, tehasetöölisi ja koduperenaisi, nähes neil iseennast: „Seal plakatil olen mina! Ma olen tulevikukangelane!”⁶

      Tänapäeval tunneb tavainimene end üha tähtsusetumana. TED (technology, entertainment, design – tehnoloogia, meelelahutus, disain) konverentside kõnedes, valitsuse mõttekodades ja kõrgtehnoloogia konverentsidel pillatakse õhinal hulga salapäraseid sõnu: globaliseerumine, plokiahel, geenitehnoloogia, tehisintellekt, masinõpe, mida tavainimesed ei oska kuidagi endaga seostada. Liberaalne lugu oli tavaliste inimeste lugu. Kuidas võiks see jääda tähenduslikuks küborgide ja võrgustatud algoritmide maailmas?

      20. sajandil tõstsid rahvahulgad mässu enda ärakasutamise vastu ning püüdsid anda oma kandvale osale majanduses ka poliitilise jõu. Nüüd kardavad rahvahulgad tähtsusetuks muutumist ja kasutavad palavikulise õhinaga neile veel alles jäänud poliitilist jõudu enne, kui on liiga hilja. Brexit ja Trumpi võimuletulek võivad osutada traditsioonilistele sotsialistlikele revolutsioonidele vastanduvat suunda. Venemaa, Hiina ja Kuuba revolutsioonid sõltusid inimestest, kes olid hädavajalikud majandusele, kuid kel puudus poliitiline võim; 2016. aastal toetasid Trumpi ja Brexitit suuresti inimesed, kel oli endiselt poliitilist mõjujõudu, kuid kes kartsid kaotada majanduslikku väärtust. Võib-olla ei ole 21. sajandi rahvarahutused suunatud inimesi kurnava majanduseliidi vastu, vaid majanduseliidi vastu, kelle jaoks inimesed on üleliigsed.⁷ See võib olla juba ette kaotatud lahing. Tähtsusetuse vastu on tunduvalt raskem võidelda kui ärakasutamise vastu.

      Liberaalne fööniks

      See pole sugugi esimene kord, kui liberaalne demokraatia seisab silmitsi usalduskriisiga. Ajast, mil see lugu 19. sajandi teises pooles ülemaailmse mõjujõu saavutas, on seda korrapäraselt tabanud ka kriisid. Üleilmastumise ja liberaliseerimise esimene ajajärk lõppes tapatalgutega Esimeses maailmasõjas, mil imperialistlik võimupoliitika peatas progressi ülemaailmse võidukäigu. Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi tapmisele Sarajevos⁸ järgnenud päevadel ilmnes, et suurvõimud uskusid meelsamini imperialismi kui liberalismi ning maailma vaba ja rahumeelse kaubanduse abil üheks liitmise asemel keskendusid nad sellele, et alistada endale toore jõuga veel suurem tükk maakerast. Kuid liberalism elas selle aja üle ja väljus ajalookeerisest tugevamana kui varem, lubades, et see oli „sõda, mis lõpetas kõik sõjad”. Väidetavalt näitas see enneolematu verevalamine inimkonnale, milline oli imperialismi koletu hind ja inimesed olid nüüd lõpuks ometi valmis looma uue maailmakorra, mis tugineks vabaduse ning rahu põhimõtetele.

      Siis tuli Hitleri ajahetk, kui 1930. aastatel ja 1940. aastate alguses näis fašism lühikese aja vältel lausa vastupandamatuna. Selle ohu kõrvaldamine juhatas sisse järgmise kriisi. Che Guevara ajahetkel näis 1950. ja 1970. aastatel taas kord, et liberalism püsis vaevu jalul ning tulevik oli kommunismi päralt. Lõpuks oli ikkagi kommunism see, mis kokku varises. Kaubanduskeskus osutus Gulagist mitu korda tugevamaks. Veel tähtsam oli, et liberaalne lugu osutus vastastest palju paindlikumaks ja dünaamilisemaks. See saavutas imperialismi, fašismi ja kommunismi üle võidu, võttes neilt üle mõne nende parima idee ning võtte. Eelkõige õppis liberaalne lugu kommunismilt empaatiat suurendama ja vabaduse kõrval ka võrdsust väärtustama.

      Alguses hoolis liberaalne lugu peaasjalikult keskklassi kuuluvate Euroopa meeste vabadustest ja eesõigustest ning näis töölisklassi, naiste, vähemuste ja mitte-läänlaste rasket olukorda eiravat. Kui Ühendkuningriik ja Prantsusmaa 1918. aastal õhinal vabadusest rääkisid, ei pidanud nad silmas oma ülemaailmsete impeeriumide alamaid. Näiteks vastati India enesemääramisõiguse nõuetele 1919. aastal Amritsari tapatalgutega, mille käigus Briti armee tappis sadu relvastamata meeleavaldajaid.

      Veel Teise maailmasõja järel oli lääne liberaalidel endiselt väga raske oma väidetavalt universaalseid väärtusi mitte-läänlastele kohaldada. Näiteks oli üks esimesi asju, mida hollandlased viis aastat kestnud ränga natsiokupatsiooni alt 1945. aastal vabanedes tegid, armee taastamine ja selle saatmine teisele poole maakera, et taastada oma võim Hollandi endises koloonias – Indoneesias. Kui 1940. aastal loobusid hollandlased iseseisvusest juba neli päeva kestnud vastupanu järel, siis Indoneesia iseseisvuse mahasurumise nimel võitlesid nad üle nelja pika ja piinarikka aasta. Pole ime, et paljud rahvuslikud vabastusliikumised kõikjal maailmas panid lootuse pigem kommunistlikule Moskvale ja Pekingile kui vabaduse isehakanud eestseisjatele läänes.

      Aegamööda suutis liberaalne lugu siiski oma silmapiiri avardada ning jõudis vähemalt teoorias eranditult kõigi inimeste vabaduste ja õiguste väärtustamiseni. Vabaduse ulatusala laienedes mõistis liberaalne lugu ka kommunismile omaste hoolekandesüsteemide tähtsust. Ilma teatava ühiskondliku turvavõrgustikuta ei ole vabadusest suuremat kasu. Sotsiaaldemokraatlikud heaoluriigid sidusid demokraatia ja inimõigused riigi rahastatud hariduse ning tervishoiuteenustega. Koguni padukapitalistlikud Ameerika Ühendriigid on mõistnud, et vabaduse kaitsmine nõuab vähemalt mingisuguseid riiklikke hoolekandeteenuseid. Nälgivatel lastel ei ole üldse vabadusi.

      1990. aastate alguses kuulutasid nii mõtlejad kui ka poliitikud „ajaloo lõppu”, kinnitades enesekindlalt, et kõik senised suured poliitilised ja majanduslikud küsimused on leidnud lahenduse ning demokraatiast, inimõigustest, vabast turust ja riiklikest hoolekandeteenustest koosnev täiustatud liberaalne pakett on end lõplikult kehtestanud. Näis, et see pakett oli määratud levima üle kogu maailma, ületama kõik takistused, kaotama rahvusriikide piirid ja muutma inimkonna üheks vabaks ülemaailmseks kogukonnaks.⁹

      Kuid ajalugu ei lõppenud ning Franz Ferdinandi, Hitleri ja Che Guevara ajahetke järel oleme jõudnud Trumpi hetke. Kuid seekord ei seisa liberaalne lugu vastamisi sidusa ideoloogilise vastasega, nagu kunagi olid imperialism, fašism või kommunism. Trumpi СКАЧАТЬ