Moskva ja moskvalased. Владимир Гиляровский

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minu pool lõunat ning veiniklaasi taga läks jutt urgastele.

      „Ah, kuidas ma tahaksin näha kuulsat Hitrovo turgu ja neid inimesi, kes ületanud „elu Rubico”. Tahaksin, kuid pelgan. Aga küll oleks hea, kui läheksime koos!”

      Mul oli loomulikult selge rõõm seda Gleb Ivanovitši heaks teha ning õhtul pealt seitset (käes oli oktoober) saabusime Soljankale¹⁸. Jätnud voorimehe, kõndisime jala porisele, sügisesse uttu mähkunud väljakule, kus miilasid tuhmilt kõrtside aknad ja söömarite-turumuttide laternad. Seisatusime veidikeseks müüjate läheduses, kelle juurde jooksid poolpaljad tolgused, ostsid haisvat söömapoolist, kusjuures tingimata nägelesid kopika või lisapalakese pärast ning, pistnud nahka, jooksid tagasi öömajja.

      Turumutid, need allesjäänud elu jätted, võidunud, räpased, istusid oma püttidel, soojendades kehaga sooja toitu, et see maha ei jahtuks, ja kisendasid metsikult:

      „L-lap-š-šaa-lapšaake! Värske lehmasült! Päädikud! Keedetud-rebitud searupskid! Hei, kavaler, tule, lõikan sulle poolmuidu kõri!” kähiseb moor, kelle tähniline nägu annab tunnistust noorpõlve eksimustest.

      „Kõri, ütled? Aga kus su nina on?”

      „Nina? Mis pagana jaoks mulle nina?”

      Ja pistab üürgama teise häälega:

      „Tuline maks-põrn! Rupskid!”

      „Noh, anna siis kahe kopka eest kõike!”

      Müüjaeit ajab end pütilt püsti, tõstab paksu rasvase kaane üles, tirib räpaste kätega välja „rebitud” rupse ja paneb ostjale peo peale.

      „Kopika eest sülti!” käsib kerjus mütsiga, millel oleks justkui midagi kokardilaadset …

      „Häda ja viletsus! Häda ja viletsus!” sosistas Gleb Ivanovitš, jälgis toimuvat ahnel pilgul ja hoidis kartlikult minu ligi.

      „Aga nüüd, Gleb Ivanovitš, lähme Sunnitöösse, seejärel Tapivangi, Siberisse ning pärast lähme vaesteöömajadesse.”

      „Mis Sunnitöösse?”

      „Nõndaviisi kutsutakse Hitrovo žargoonis trahterit, sedasama siin!”

      Kõndinud müüjamuttidest mööda, jõudsime Jarošenko majas paikneva keldritrahteri madala ukse ette.

      „Kas tasub ikka sisse minna?” küsis Gleb Ivanovitš mul käe alt hoides.

      „Muidugi!”

      Ma tõmbasin ukse lahti, sealt uhkas kohe lehkavat auru ja lärmi. Kära, sõim, kaklus, nõude kolin …

      Suundusime laua poole, kuid ukse suunas tormas meile viunudes vastu verise näoga naine ning tema järel turd räbalapundar, röökides:

      „Löön raisal nina vinklisse!”

      Naine jõudis välja joosta, räbalapundar peatati ja lamas juba põrandal: ta „rahustati maha”. Selleks kulus vaid sekund.

      Aurupilves ei pööranud keegi meile tähelepanu. Me istusime tühja räpase laua taha. Minu juurde tuli puhvetipidaja, tulevane miljonär ja majaomanik. Käskisin tuua pooliku, pealevõtuks paar küpsetatud muna – ainus söök, mida ma urgastes tellisin.

      Pühkisin klaasid puhta paberiga üle, kallasin viina, koorisin muna ja lõin kokku Gleb Ivanovitšiga, kelle käed värisesid ning silmad väljendasid hirmu ja piina.

      Ma jõin järjest kaks klaasi, sõin muna ära, aga tema muudkui istus ja vahtis.

      „Jooge ometi!”

      Ta jõi ja kukkus läkastama.

      „Lähme siit ära … Õudne!”

      Ma sundisin teda muna ära koorima. Võtsime veel kumbki klaasikese.

      „Kes see seal on?”

      Keskmise laua taga istus kaelakuti purjus tüdrukuga teda kostitav noorsand, lömmi löödud nina ja paljaks aetud peaga brünett.

      Tema ees lõugas kõuehäälse bassiga „palju aastaid” endine väljaviskaja – lakkekauss, härjakaela ja paksu eideliku näoga paljasjalgne mürakas, seljas särgitaoline ürp.

      Ma selgitasin Gleb Ivanovitšile, et õnnekütt peab siin pidu. Aga tema muudkui palus mind:

      „Kaome siit.”

      Maksime ära, läksime välja.

      „Lubage mööda minna,” pöördus Gleb Ivanovitš viisakalt ukse vastas trotuaaril vihmast märja ja porise neljakäpukil moori poole.

      „Käi … Näe, poolsaabas täis …”

      Ning kähe- ja ninahäälne eit selgitas edasi poolsaapa-lugu, vürtsitades kõnet vänge sõnaga. Üritas end püsti ajada, kuid kaotas tasakaalu ja plärtsatas lompi.

      Gleb Ivanovitš kahmas mul käest kinni ja vedas väljakule, mis oli juba tühjenenud ja kaetud lompidega, kus peegeldus üheainsa laterna valgus.

      „Ja see on looduse pärl – naine!” mõtles Gleb Ivanovitš valjusti.

      Kõndisime edasi. Morn kaltsakas astus meile ette ja sirutas käe almuse järele. Gleb Ivanovitš ronis taskusse, kuid ma peatasin tema käe ning, võtnud välja rublase rahatähe, ütlesin hitrovolasele:

      „Peenraha pole, mine osta viie kopika eest paberosse, too ülejäänu tagasi ja ma annan sulle raha öömaja jaoks.”„Kohe jooksen!” purtsas mees, tatsas tohludega läbi lompide ühe meist poolesaja sammu kaugusele jääva äri suunas ja kadus uttu.

      „Vaata et tood paberossid siia, me ootame siin!” hüüdsin ma talle järele.

      „Olgu,” kostis udust.

      Gleb Ivanovitš seisis ja naeris.

      „Milles asi?” küsisin mina.

      „Hahahaa, hahahaa! Toob ta küll raha tagasi. Ja veel paberossid! Hahahaa!”

      Niisugust naeru kuulsin ma Gleb Ivanovitšilt esimest korda.

      Kuid ta ei jõudnud isu õieti täis naerdagi, kui läbi lompide tatsusid sammud ning mu läkitatu kerkis lõõtsutades meie ette ja avas suure musta kämbla, millel lebasid paberossid, vaskmündid ja helkis hõbe.

      „Üheksakümmend tagasi. Viiekopkase võtsin endale. Siin on teile „Zarja”, kümme tükki.”

      „Ei, pea kinni, mis see siis on? Sa tõid?” küsis Gleb Ivanovitš.

      „Kudas ei too? Kas ma lasen siis võõra rahaga jalga või. Egas ma ole mingi …” lausus kaltsakas kindlalt.

      „Hästi … hästi,” pomises Gleb Ivanovitš.

      Ma andsin kaltsukubule vaske СКАЧАТЬ