Moskva ja moskvalased. Владимир Гиляровский

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „See oli ju püü!” matsutas keegi „endine”. Aga kes polnud peps, see sõi küpsetatud kartulit räästunud pekiga, põseliha, kurku, kopsu ja rullikeeratud lehmarupskeid ühes välja pesemata jäänud rohelise maosisuga – pugu, mida siin kutsuti püüks.

      Aga ümberringi purskus auru alatasa avanevatest poodide ja kõrtside ustest ning see sulandus ühiseks uduks, mõistagi värskemaks ja selgemaks kui õhk kõrtsides ja öömajades, mida desinfitseeris üksnes mahorkasuits, kergelt mahendades higiste jalanartsude haisu, inimkehade lõhnu ja suust tulevat viinalehka.

      Platsi ümbritsenud kahe- ja kolmekorruselised majad olid kõik täis selliseid vaesteöömaju, kus veetis öid ja sai ulualust kuni kümme tuhat inimest. Need majad teenisid omanikele tohutut kasumit. Iga öömajaline maksis öö eest viiekopikalise, aga „numbritoa” eest tuli välja käia kakskümmend kopikat. Alumiste, põrandast arssina kõrgusele tõstetud naride all olid pesad kahele inimesele; need olid eraldatud rippuva roguskiga. Kahe roguski vaheline ühe arssina kõrgune ja pooleteise arssina laiune ruum oligi „numbrituba”, kus inimestel ei olnud külje alla panna muud kui oma riideräbalad …

      Otse vaksalitest tulid platsile sissesõitnud tööliste brigaadid ja seisid suure varikatuse alla, mis oli ekstra nende tarbeks ehitatud. Hommikuti ilmusid siia podrätsikud ja viisid palgatud brigaadid tööle. Pärast keskpäeva läks varikatusealune hitrovolaste ja parisnike käsutusse: viimased ostsid kokku kõike, mis ette juhtus. Oma seljariideid ja jalavarje müüvad vaesed võtsid need sealsamas ära ja said saabaste asemel jalga pastlad või kotad ning kehakatteks seitse põlve kantud vosmakud, kust ihu läbi paistis …

      Maju, kus paiknesid ööbimiskohad, nimetati omanike perenime järgi: Bunini, Rumjantsevi, Stepanovi (hiljem Jarošenko) ja Romeiko (hiljem Kulakovi). Rumjantsevi majas oli kaks trahterit – Tapivang ja Siber – ning Jarošenko majas üks – Sunnitöö. Nimetused olid mõistagi mitteametlikud, kuid hitrovolaste seas käibel. Tapivangis käisid koos kodutud, kerjused ja parisnikud, Siberis aste kõrgemad tüübid – vargad, karmantsikud ja suured varastatud kraami kokkuostjad, ent kõigist ülemal oli Sunnitöö – ohjeldamatu ja joobnud kõlvatuse urgas, varaste ja ärakaranute börs. Siberist või vanglast naasnud obratnik ei pääsenud sellest kohast mööda. Kui saabunu oli tõesti kaelakohtuline, võeti teda siin aupaklikult vastu. Ta pandi kohemaid „töö peale”.

      Politsei protokollid kinnitasid, et suurem osa Siberist põgenenud kriminaalkurjategijaid vahistati Moskvas just Hitrovkal.

      Üheksateistkümnendal sajandil pakkus Hitrovka sünget vaatepilti. Koridoride ja läbikäikude labürindis, kõikidele korrustele öömajadesse viivatel kipakatel poollagunenud treppidel ei olnud mitte mingisugust valgustust. Omainimene leidis tee üles, aga võõral ei tasunud siia nina pista! Ja tõepoolest, mitte mingisugune võim ei julgenud nendesse süngetesse sügavikesse ronida.

      Kogu Hitrovo turgu valitsesid kaks kardavoid – Rudnikov ja Lohmatkin. Ainult nende puudaseid rusikaid kartsid masuurikad päriselt, aga õnnekütid olid mõlema võimuesindajaga sõbrajalal ning sunnitöölt naastes või vanglast põgenedes läksid esimese asjana neile kummardama. Kumbki neist tundis kõiki kurikaelu nägupidi, jõudes oma veerandsajandi pikkuse katkematu teenistusega neid tundma õppida. Ja ega nende eest polnudki võimalik peitu minna: nagunii oleksid omad ette kandnud, et vaat sellesse-ja-sellesse korterisse on see-ja-see tagasi tulnud.

      Hitrovka valitseja seisab oma postil, imeb piipu ja näeb: seina veert mööda hiilib mingi kuju, varjates oma nägu.

      „Purlak!” kõmistab kardavoi.

      Ning kuju, kahmanud mütsi peast, astub ligi.

      „Tere, Fedot Ivanovitš!”

      „Kust tuled?”

      „Nertšinskist. Alles eila jõudsin. Andke praegast andeks …”

      „Vaata sa mul, Serjožka, püsi vagusi, muidu …”

      „Kas me’s ei tea, egas me eilased. Omad inimesed …”

      Aga kui eriti tähtsate asjade uurija V. F. Keiser küsis Rudnikovilt:

      „On see tõsi, et sa tunned Hitrovkal nägupidi kõiki jooksus kurjategijaid ja ei arreteeri neid?”

      „Just sellepärast ma olengi seal kakskümmend aastat oma postil seisnud, muidu ei seisaks päevagi, teevad otsa peale. Muidugi tunnen kõiki.”

      Ning hitrovolased elasid sellise võimu all „rahus ja õnnes”.

      Rudnikov oli ainulaadne tüüp.

      Isagi ärakaranud sunnitöölised pidasid teda õiglaseks ning üksnes sellepärast teda ei tapetudki, ehkki arreteerimiste käigus sai korduvalt peksa ja haavata. Kuid teda ei haavatud mitte vihast, vaid ainult oma nahka päästes. Igaüks tegi oma tööd: üks püüdis ja hoidis kinni, teine aga varjas end ja põgenes. Selline on sunnitöölise loogika.

       Hitrovka turu tööbörs (hoones) ja avalik söögimaja 1913. aastal.

       Foto P. Pavlov, Sputnik / TopFoto

      Kogu Hitrovo turg kartis Rudnikovi nagu tuld:

      „Jääd vahele – võtab kinni!”

      „Kästakse – leiab üles.”

      Kahekümne aastaga, mis Rudnikov kaltsakate ja ärakaranute seas kardavoina teenis, kujunes tal välja iseäraline vaade kõigele:

      „Noh, sunnitööline … Noh, varas … kerjus … hulgus … Kah inimesed, igaüks tahab elada. Aga kuidas? Mina üksi nende kõigi vastu. Mismoodi saaks neid kõiki kinni nabida? Ühe saad kätte – teised jooksevad kohale … Elama peab!”

      Oma rännakutel linna mülkais ja kuritegude alal reporteritööd tehes trehvasin ma Rudnikovi mitut puhku ning imestasin alati tema oskust leida jälge seal, kus ei paista justkui midagi olevat. Meenub üks iseloomulik kohtumine temaga.

      Olin koos oma sõbra, näitleja Vasja Grigorjeviga vihmasel septembriõhtul tuttavate pool Pokrovski bulvaril. Kella üheteist paiku öösel asutasime minekule ja siis selgus, et Grigorjevil on tema suvepalitu nagist kadunud. Jälgede järgi selgus, et varas oli lahtisest aknast sisse roninud, end riidesse pannud ja ukse kaudu lahkunud.

      „Naabrite töö … Hitrovolt. See on meil juba teada värk. Aken ununes lahti!” ütles vana köögikata.

      Vasjal on nutt varuks – palitu ju uus! Ma lohutan teda: „Kui hitrovolased, leiame üles.”

      Jätsime pererahvaga hüvasti ja seadsime sammud Mjasnitskaja linnajao 3. politseijaoskonda. Vana vuntsiline pristav polkovnik Šidlovski tavatses jaoskonnas südaööni istuda; me leidsime ta eest ja rääkisime oma murest.

      „Kui meie poiste töö, siis saame kohe kätte. Kutsutagu Rudnikov, tema on valves!”

      Ilmus hiiglasekasvu atleet, hallide vuntside ja piraka arbuusi mõõtu rusikatega. Jutustasime talle üksikasjalikult palitu vargusest.

      „Meie poiste töö! Kohe otsime üles … Tulete ehk minuga kaasa, nemad aga oodaku siin. Kas СКАЧАТЬ