Külm ahelik. Esimene raamat. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kivimüüri taha lehtedega kaetud languse kohal, mida ta varem pildistanud oli. Carine hingeldas raskelt, tema pea valutas hirmust ja valust, haav tema laubal hakkas teda nüüd häirima. Nad jõudsid suurele teele lähemale. Tema auto. Koht, kus ta saab politseisse helistada. Tal oli mobiil seljakotis, aga siin polnud levi.

      Nende kõrval kahisesid lehed ja Hank Callahan liitus nendega, ta naeratas Carine’ile korraks. Ta oli kandilise lõua ja siniste silmadega, silmapaistva välimusega, tema tumedates juustes oli halli. Temas ei olnud sugugi sellist kompaktset, terjerile omast ebaühtlust nagu kollakaspruunide juustega Tyler Northis.

      „Jeesus, Ty,“ ütles Hank madalal häälel, „ta on viga saanud...“

      „Temaga on korras.“

      „Ma pidin hirmu pärast püksi tegema! Need värdjad sihtisid mind!“ Carine ei tõstnud häält, aga ta ei olnud rahulik. „Tõprad. Jahimehed...“

      Hank raputas pead ja Ty ütles: „Need ei olnud jahimehed. Jahimees ei tulista järjest kolme lasku vastu kivi, isegi kui ta kasutab poolautomaatset vintpüssi. Need sitapead teadsid, et sa seal oled, Carine.“

      „Mind? Aga ma ei ole midagi teinud...“

      „Kas sa nägid kedagi?“ küsis Hank. „Oskad sa arvata, kui palju neid seal on?“

      „Ei, pole aimugi.“ Tema hambad lõgisesid, aga ta süüdistas külma, mitte seda, mida Ty öelnud oli. „Seal on üks vana jahionn üsna lähedal kohale, kus kuulid lendama hakkasid. Mulle paistis, et see on maha jäetud. Ma pildistasin seda. Võib-olla kellelegi see ei meeldinud.“

      „Ma arvasin, et sa pildistad linde,“ ütles North kõvera naeratusega.

      „Ma olen tuntud lindudest tehtud fotodega.“ Lapsena uskus ta, et võib näha oma vanemaid inglitena lendamas Cold Ridge’i kohal koos mõne kulli või kotkaga. Ty tavatses teda selle pärast pilgata. „Ma lihtsalt katsetasin oma uut digikaamerat.“

      Aga ta hingas kiiresti – liiga kiiresti – ja Ty pani oma käe viivuks tema suu peale. „Lõpeta. Hoia korraks hinge kinni, enne kui sa endale hingeldamisega liiga teed.“

      Carine tundis juba, et ta pea käis veidi ringi, ja ta tegi, nagu Ty oli soovitanud. Ta märkas mehe silmade rohelist värvi. See ei olnud hea enne. Ta ei olnud mehe juures varem mitte midagi märganud. Ta ei suutnud meenutada, millal ta viimati mehega kohtunud oli. Neljanda juuli ilutulestiku ajal? Nad olid naabrid, aga nägid teineteist harva. Ty ema oli kolinud orgu vahetult enne Ty sündimist ja ostnud 1817. aastal ehitatud telliskivimaja, mille Abraham Winter, esimene Cold Ridge’i Winteritest, oli taverniks ehitanud. Ta ema oli ennast Saskiaks nimetanud, aga keegi ei uskunud, et see oli tema tõeline nimi. Kui tal oli abikaasa, ei rääkinud ta temast kunagi. Ta kudus ja maalis, aga ei olnud just kõige tähelepanelikum ema. Ty oli üsna omapäi üles kasvanud. Juba väikese poisina võis ta tundide kaupa mägedes uidata, enne kui ema märkas, et ta läinud on. Ta suri nelja aasta eest ja jättis Tyle maja ning viiskümmend aakrit metsa ja aasa. Kõik uskusid, et ta müüb selle maha, aga ta ei müünud, ehkki, arvestades tema sõjaväelasekarjääri nõudmisi, ei olnud ta seal kandis just palju.

      Hank Callahan niheles. „Ma ei tea, kuidas teie, aga mina tahaksin enda ja püssidega tüüpide vahele mitmemiilise vahemaa tekitada.“

      Carine rahustas oma hingamist. „Aga teie kolmas sõber, Manny...“

      „Ära Carrera pärast muretse,“ ütles Ty. Tema oskab ise enda eest hoolitseda. Kustkaudu on siit kõige parem jalga lasta?“

      „Me võiksime minna piki kivimüüri. Jahionni lähedal on vana metsaveotee...“

      Ty raputas pead. „Kui tulistajad kasutasid jahionni, siis tulevad nad sealtkaudu. Neil on ilmselt mingid sõidukid.“

      Carine mõtles viivuks. „Siis peaks me minema piki jõe kallast. See pole otsetee, aga viib meid meie autode juurde.“

      „Kui hästi me näha oleme?“

      „Tulistaja seisukohast? Ma ei oska seda hinnata. Ma tean lihtsalt, et see on kiireim tee siit minema.“

      „Kiire on hea,“ ütles Callahan.

      Ty noogutas ja tegi siis Carine’ile silma. „Olgu, kullake, me läheme sinu valitud teed.“

      Carine ei mäletanud, et Ty oleks teda enne tänast kunagi kullakeseks nimetanud.

      Kolmkümmend minutit hiljem, jõudes killustikuga kaetud parkimisplatsile, kuulsid nad enda selja taga plahvatust, sellest suunast, kus oli jahionn ja tulistajad. Puude kohale kerkis must suits.

      Hank vilistas. „Huvitav, kes kurat need tüübid on.“

      Ühe poolkuivanud valge männi tagant ilmus Manny Carrera. Ta pidi tulema üsna lähedal nende kannul, aga Carine polnud midagi kuulnud. Ta oli samuti langevarjur, tumedajuukseline ja tumedasilmne Texase sõnn.

      „Tore,“ ütles Ty. „Mitte sind ei lastud õhku. Jahionn?“

      „Mina arvaks nii.“ Manny rääkis rahulikult, plahvatustest ja püssilaskudest metsas ilmselt ei piisanud, et teda – või Northi või Callahani – närvi ajada. „Seal oli kaks püssimeest, vähemalt üks oli jahionnis. Ma ei saanud neile piisavalt lähedale, et neid korralikult kirjeldada.“

      „Mul on binokkel, mida ma oleks võinud sulle laenata,“ ütles Carine.

      Mees naeratas talle. „Aga nad tulistasid sind, lapsuke.“

      „Mitte tingimata just mind...“

      „Jah. Sind. Nad lihtsalt ei tahtnud sind tappa. Hirmutada, hirmust halvata, võib-olla. Muidu poleks nad mööda lasknud, mitte nii mitu korda. Nad kasutasid optilise sihikuga poolautomaatseid vintpüsse.“ Tema hääletoon oli objektiivne, ta lihtsalt nimetas fakte, aga tema silmad puhkasid naisel ja tema pilk muutus veidi leebemaks. „Palun vabandust. See ei olnud juhus. See ei olnud kiivakiskunud märkilaskmine. Nad ei ajanud sind hirvega segamini.“

      „Ma saan aru.“ Ta püüdis oma surmalähedase kogemuse suhtes olla sama emotsioonitu nagu need kolm meest, aga talle meenus üha, kuidas ta oli kivirahnu taga kägaras, kuulis laske ja tundis, kuidas kivikild tema pead tabas. Kuulid olid lennanud tema, mitte nende poole. „Võib-olla nägid nad mind pildistamas, aga...“ ta hingas sügavalt sisse: „... minu jaoks oli see lihtsalt jahionn.“

      „Sellest on praegu küll,“ ütles Ty. „Me võime hiljem oletamist jätkata. Kas sul on mobiil kaasas?“

      Carine noogutas. „Ma pole kindel, et siin on levi.“

      Ta võttis Tylt oma seljakoti ja otsis mobiili välja, aga ta oli pärast omapäi ringi trampimist, kuulide eest põiklemist, puude ja kivide taha sööstmist ja kahe sõjaväelase seltsis läbi metsa lidumist täiesti kurnatud. Ta vajutas valet nuppu ja pillas telefoni peaaegu maha.

      North võttis selle vaikides tema käest ja raputas pead. „Levi ei ole. Hank ja Manny, võtke minu kastikas. Mina lähen Carine’iga.“ Ta pöördus naise poole ja silmitses teda kaalutlevalt. „Kas sa suudad juhtida või tahad, et mina seda teeks?“

      „Ma suudan juhtida.“

      Mobiililevi ei olnud – seal polnud ka maju –, kuni nad jõudsid СКАЧАТЬ