Kokkusaamine mantlihõlma varjus. Дарья Донцова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lauast, kuid ei suutnud püsti jääda ja varises räpasele parkettpõrandale, tirides kaasa laudlina ja koos sellega karjusepiigakujulise portselanlambi. Ropp sõim, mida Pjotr kuuldavale tõi, summutas killukõlina. Kostis tema naise meeleheitlik kisa:

      „Minu kallis karjapiiga! Oh ei!!!“

      Vanem tütar naeris kahjurõõmsalt.

      „Ahhaa! Jumal on maailmas olemas. Vaadake, Darja! Paar päeva tagasi tõi mutter koju selle kitši. Ma sain lausa vaimustusekrambid selle kuldniitidest tuttidega kaunistatud lambikupli nägemisest, mida hoidis üleval alasti rinnaka tädi käsi. Ta jalge ees istusid kaks jäära, kes sarnanesid paksuks söödetud puudlitega. Mind huvitas, kust ta selle kõntsa võttis. Ja mida ma emmekeselt kuulsin? „Ostsin! See valgusti oli ammu mulle silma jäänud, käisin vaateaknast mööda ja muretsesin, et äkki ostab keegi selle ära! Olin lausa murest murtud!“ Võinuks jätta muretsemata. Venemaal leidus ainult üks naisterahvas, kes seda ilmatut ilu ihales. Nüüd arvake ära, kui palju see šedööver maksis? Üheksa tuhat! Aga emme peseb katseklaase mingis teadusinstituudis haleda viieteistkümne tüki eest kuus ja palgapäev on tal alles nädala pärast. Ja kust ta selle raha leidis? Minu karbist, mis oli kummutis! Ema ronis mu varu kallale! Ma kogun raha mobiili ostmiseks! Kuid jumal on olemas, ta karistas emmekest, tõukas isa kätt ja too lõi lambi puruks. Noh, mutter, loodan, nüüd sa lõpuks virutad issile kõrvakiile?“

      „Sina oled kõiges süüdi,“ karjus Irina hüsteeriliselt, „miks sa isale kallale tormasid! Sinu pärast on karjapiiga hukkunud!“

      „Ksenia Koroljova on kurjuse deemon ja goblin ühes pakendis. Tubli, Irka!“ kuulutas tütar.

      Seisin vaikides poleeritud sektsioonkapi kõrval, mille tähtsaim kaunistus oli teler. Kuidas pidingi käituma? Pjotr on joomahull alkohoolik, tema naine aga mängib ennastunustavalt ohvrit. Lapsi ei pane nad tähelegi. Härra Koroljov on agressiivne ja võimalik, et ka ohtlik. Praegu on tal ränk pohmelus, ilmselt valutab tal pea. Pole teada, mida Pjotr võib viie minuti pärast toime panna. Mis saab, kui joomar otsustab Ksjuša käest suusakepi ära võtta? Ma võin osta vastikule subjektile pudeli viina või kutsuda välja kainestaja. Kuid vaat kus häda, eksperimendi tingimuste kohaselt pole mul õigust Ksjuša elus midagi muuta. Näiteks, üürida hea korteri ja kolida sinna või saata joodik kliinikusse ravile. Kui Koroljova ise seda teeb, küsimusi ei teki.

      Ksenia pani käed puusa.

„Ema! Sa said eile kümneka² teaduseksperimendis osalemise eest! Said?“

      Irina noogutas sõnatult.

      „Niisiis koristad sa nüüd selle korralageduse, mille su mees korraldas,“ surus tütar läbi hammaste, „kallad joodikule kohvi sisse ja käsid tal vaikselt istuda. Vastasel korral ta...“ – Ksenia torkas jõhkralt näpu minu poole, – paneb siit plehku ja sul tuleb kakskümmend tuhat tagasi maksta.“

      „Miks nii palju?“ imestas Irina.

      „Kümnekas on trahv teadustöö nurjamise eest,“ selgitas Ksenia, haaras mul käest kinni ja tiris tillukesse WC-vannituppa.

      2 Kümnekas tähendab žargoonis tuhandet rubla.

      3. PEATÜKK

      „ISTUGE poti peale,“ ütles ta. „On vaja üht-teist selgitada.“

      Laskusin WC-poti kaanele ja laususin:

      „Tasja maksis teile eksperimendi eest rohkem kui kümme tuhat. Ja mingisuguseid trahvisanktsioone polnud osalejatele ette nähtud.“

      „Ta pole maksnud, ta maksab alles,“ parandas mind Ksenia. „Andsin emale avanssi, ülejäänu kuulub mulle. Kümnekast oli kahju, kuid pidin sellest loobuma, et Irka teid nähes halisema ei hakkaks. Mutter on alatasa raha jahtimas, kes talle tuhande annab, see on kohe ta parim sõber.“

      „Kehvad lood teil kodus,“ ütlesin ohkega.

      Ksenia istus vanni servale.

      „Ema kasvas lastekodus. Ta on siia ilma sündinud ilmatu ammu, möödunud sajandil. Oma vanemaid ta ei mäleta, ehkki vahel luuletab, et lapsepõlves ratsutas poniga, elas lossis, magas siidlinade vahel, sõi kuldtaldrikutelt. Tsirkus, ei muud! Lausvale, mille emmeke esitab kõige ebasobivamal hetkel. Kord kukkus ostukeskuses kondiitriosakonnas lõugama: „Vaata, Ksju, seal on väikesed koogid! Vanemate lossis küpsetas kokk samasuguseid! Mulle toodi neid voodisse!“ Või nagu oli selle õnnetu lambiga: ta valetas mulle, et ostis selle, sest tema vanematel olevat magamistoas samasugune seisnud. Ei ponisid, ei kulda, siidi ega portselani pole emmekesel lapsepõlves olnud. Oli lastekodu Moskva lähistel, kool, seejärel mingi tehnikum. Mida tema juures tuleb tunnistada, see on visadus. Ta näris teaduse graniiti, ehkki on loll. Kuid ta mõistis, et ainus võimalus kanalisatsioonist välja ronida, on saada haridus. Kui ta lastekodust lahkus, anti talle eluruumiks tuba ja lehvitati kätt. Head aega, edasi uju ise!

      Mõne aja pärast tutvus Irka Pjotr Koroljoviga, perekonnanime poolest oma nimekaimuga, ja läks talle mehele. Paps oli Moskvat tormijooksuga vallutama saabunud provintsist, sellisest kolkast, et seda pole isegi kaardil! Novosibirskist seitse tundi bussisõitu mööda taigat! Igatahes ma ei teagi, kas seal buss ikka käib, papsike põrutas traktoriga. Ta astus pealinna kõrgkooli ja siis abiellus moskvalannaga. Võiks ju kahtlustada, et see oli külm arvestus, kuid pruudil polnud peale ilu mitte midagi. Nüüd on Irka raseda pardi sarnane, aga noorest peast oli tal korralik väljanägemine ja papski oli üsna kena poiss. Vanemad ei hakanud kohe noorest peast lapsi soetama, idiootideks muutusid nad hiljem. Irka ükskord tunnistas, et ta ei tahtnud üldse last, kuid siis hakati kortereid jagama teadusinstituudis, kus ta eluaeg on töötanud, aga varem töötas ka paps. Ja et kahetoalist korterit saada, lakkasid seltsimehed Koroljovid kondoome kasutamast. Mina olen, nii öelda, elanikkonna elamispinnaga varustamise kõrvalsaadus. Lera aga soetas emmekene, et sundida meest joomisest loobuma. Arvan, et kui esivanematel oleks olnud raha kooperatiivloss soetada ja poleks Pjotr joonud nii et maa must, poleks mind ega Valeriat siia ilma sündinud. Erilisi üksikasju vanemate minevikust ma ei tea, kõike, mida ma nüüd rääkisin, on Irka jao kaupa eri aastatel välja andnud. Emmekene ei salli mälestusi, kuldtaldrikutest ja ponidest laulab ta harva. Tavaliselt heietavad vanainimesed muinasjutte teemal „Lapsepõlv, teismeliseiga, noorus“, kuid mingisuguseid vanaemasid ja vanaisasid pole meil ealeski olnud. Irka oma vanemaid ei tundnud ja ega papski omasid kunagi meelde ei tuleta.“

      Siis aga kostis esikust pikk uksekellahelin. Ksjuša jättis jutu katki, tormas ukse juurde ja avas selle. WC ust ta kinni ei pannud ja ma nägin korterisse sisenevat halli rätti mässitud vanamutti.

      „Keda te soovite?“ küsis Ksjuša imestades.

      „Kas Irina Koroljova elab siin?“ küsis mutt.

      „Jah.“ Ksjuša noogutas.

      „Ja kes teie talle olete?“ tundis kutsumata külaline huvi.

      „Vanem tütar, Ksenia on mu nimi,“ vastas mu paariline.

      „No tere, tütretütreke!“ teatas ootamatu külaline valjuhäälselt. „Lase sisse, kohe seletan sulle kõike.“

      Ksjuša astus paar sammu tagasi. Vanamutt vingerdas nastikuna korterisse ja võttis taskust välja passi.

      „Vaata, musike, ma olen Polina Sergejevna Koroljova, sisse kirjutatud Prudnoje linnas.“

      Astusin СКАЧАТЬ