Kokkusaamine mantlihõlma varjus. Дарья Донцова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõike loos?“

      Olin nõutu. Seda tähtsat teavet ei olnud mulle teatavaks tehtud.

      „Teie nimega paberile panen numbri üks,“ jätkas samas Ilja Iljitš. „Koroljoval on vastavalt sellele kaks. Meil on veel üks trummel. Panen selle keerlema, võtan välja loosisedeli, keeran lahti... ja... kaks! Vassiljeva elab nädal aega Koroljova juures!“

      Kuid see polnud ainus üllatus. Prudkin seletas meile, et nendel, kes asuvad elama oma paarilise territooriumile, pole õigust helistada mobiiltelefoniga kellelegi peale oma ajutise paarilise ega lahkuda temast. Kõikides tekkivates probleemides tuleb saavutada konsensus.

      Otsesõnu saab minust nädalaks neiu Ksjuša vari. Paar, kes omavahel riidu ei lähe, kaklema ei hakka, vaid hoopis sõbruneb ja muutub ühtekuuluvaks, kuulutatakse eksperimendi võitjaks ja saab soliidse rahalise auhinna. Jah, oleksin peaaegu unustanud, mul pole õigust oma autot kasutada. Ma võin Koroljova autoga ringi sõita, aga kui temal autot ei ole, siis tuleb sõita ühissõidukitega. Neid tingimusi pole võimalik eirata, salvestav seade fikseerib kõik.

      Seda kuulnud, kaotasin kõnevõime. Mu paariline aga küsis asjalikult:

      „Loodan, et kohvi te ostate? Ja toitu ka.“

      Noogutasin. Mis mul üle jäi?

      „Veel läheb teil vaja välivoodit,“ jagas Ksjuša korraldusi. „See peab olema päris pisike, minu ja õe tuba on megakitsas.“

      Ja täna ma siis tõin Ksjuša koju koti oma asjadega (tänu taevale, mind ei pandud Koroljova kleite kandma), välivoodi ning tegin neiule ettepaneku:

      „Lähme õige teed jooma. Kas siin läheduses on mõni viisakas kohvik?“

      „Meie viletsas rajoonis on igal pool täielik kõnts,“ vastas mu paariline, grimass näol. „Ma tean ühte kohta, kuid seal on kallis. Aga mu tengelpung on seda tüüpi, et tühi.“

      „Lähme, ma teen välja,“ teatasin rõõmsalt. „Me peame ju tuttavaks saama.“

      „Okei,“ nõustus Ksjuša.

      Ja nüüd, saanud üht-teist teada neiust, kellega mul tuleb veeta nädal aega tihedalt koos, mõistsin, et mul ei saa kerge olema. Ksjuša on elu suhtes väga kibestunud ja paistab, et pole üldse mitte heatahtlik inimene.

      Daamide toa uks avanes ja Ksjuša lendles sealt välja.

      „Noh, kõmbime?“ küsis ta. „Kui vajume magama enne, kui papsike koju ilmub, on meil võimalus rahulikult norsata. Ärge ainult imestage, kui mu suguvõsa näete, nad kõik on peast põrunud. Mina olen ainus normaalne psühhide perekonnas.“

      1 Nimi Ksenia igapäevane mugandus on Ksjuša, lühendatult ka Ksju.

      2. PEATÜKK

      „KAS juba peab tõusma?“ küsis vaikne hääl.

      Ksjuša pistis pea teki alt välja.

      „Maga, kell on alles kuus hommikul.“

      „Ma ei saa, ta karjub,“ sosistas Ksjuša noorem õde Valeria.

      Ksjuša tõusis istuma ja hakkas jalaga susse kobama.

      „Kohe rahustan goblini maha.“

      „Oi,“ ütles Lera ehmunult. „Pole vaja. Ma kardan.“ Ta lausa värises. „Ära mine sinna, las ta lõugab! On juba hommik! Aeg käes end pesema minna.“

      Ksjuša astus õe voodi juurde, istus selle servale ja käskis:

      „Ära tõmble!“

      Kuid Lera värises nagu hiir kassi palge ees. Ksjuša punastas ja pöördus minu poole.

      „Meie isa pole võimeline ajukurdusid liigutama ja tal polegi sellist elundit nagu aju, kuid ema on kohustatud kas või aeg-ajalt mõtlemise sisse lülitama. Nähtavasti oli isa kunagi normaalne inimene, terava mõistuse ja suurepärase mäluga, just tol ajal ta mind valmis tegigi. Ma kukkusin välja suurepärane. Väliselt, tõsi küll, kõige tavalisem, rahvahulgas silma ei paista, pruunide silmadega šatään, keskmist kasvu, ei kõhn ega paks, ehkki viis kilo võiks maha võtta. Aga mõistust on taevas andnud mulle kolme jagu. Niipalju kui end mäletan, olen kuulnud pedagoogidelt vaid kiitusi. Lasteaias panin kõige kiiremini klotsidest püramiidi kokku ja laulud sain otsekohe selgeks, koolis sain ainult viisi, üksnes viisi ja ei midagi muud. Igasuguste võimete hulgale lisandub vapustav mälu. Mul piisab üks kord tekst läbi lugeda ja see jäädvustub mu ajju igaveseks. Kõrgkooli astusin ma mingisuguseid tutvusi kasutamata, õpin kolmandal kursusel, olen cum laude diplomi pretendent ja saangi selle probleemideta. Ma ei jäta loenguid vahele, esinen hoolega seminaridel ja õppejõud, kes põhimassis on täielikud nõmedikud, on püüdlikust Ksjuša Koroljovast vaimustuses. Veel oskan ma kenasti pailast teeselda. Ma isegi tahtsin teatrikõrgkooli astuda, kuid taipasin õigel ajal, et parem on hakata psühholoogiks, siis saab end suurde kompaniisse tööle sokutada, saada korralikku palka, osta auto, omaette korteri... Igatahes on mul tulevikus kõik korras, aga Lera!..“

      Ksjuša surus kramplikult nuuksuva õe enda vastu.

      „Mis kohaga emmeke mõtles, kui soetas kaksteist aastat tagasi lapsukese alkohoolikuga? Kui ta mulle oma rasedusest teatas, inises Irka nagu tavaliselt nutuselt: „Mõtlen, et lapse sünd paneb Pjotri mõistust pähe võtma: ta näeb last ja jätab joomise maha!“

      Mina olin tollal kõigest kaheksa-aastane. Kas mina olin siis kuulnud geneetikast, mis rangelt hoiatab rumalaid naisi: hoiduge soetamast lapsi joodikutelt! Ma vaid rõõmustasin, et saan õe, lootsin, et mulle tuleb sõbratar ja mängukaaslane. Kuid ema! Kus oli tema pea? Paistab, et temal on kolju sees aju asemel saepuru. Ja tulemus: meil on nüüd Lera, täiesti haige ja väga närviline. Kaheteistkümneaastaselt käib Lera kolmandas klassis, sest nüüdseks oskab ta suuri vaevu teksti lugeda ja lihtsa aritmeetika-ülesande – liitmisega – toime tulla. Korrutamisest ja jagamisest ei saa juttugi olla, arvan, et nendest ei saa ta jagu mitte kunagi. Kuid paradoks: kogu oma lõputu nürimeelsuse juures on Leral klassikaaslaste hulgas autoriteeti, tal on hulk sõpru, keda ta meelsasti ka koju toob. Õde üldse ei morjenda, mis mulje jääb inimestele meie haledast kuudist ja juua täis papakesest. Mina isiklikult olen lakanud sõpru-tuttavaid enda juurde kutsumast pärast seda, kui paps korraldas minu üheksandal sünnipäeval koletu lamendi ja virutas küünaldega tordi aknast välja...“

      „Nüü-üid ma sulle näita-aan!“ kostis kõrvaltoast. „Tapan ära, raisk!“

      „Petjake, kullake, ära erutu,“ anus naishääl.

      Ksjuša, suusakepp põiki käes, tormas kõrvaltuppa. Kiirustasin ta kannul ja nägin paarikest: mees lamas diivanil, naine istus ta kõrval ja halas:

      „Kallis, tule teadvusele, võta end kokku!“

      „Nüüd hakkab ta tantsima ka,“ lubas Ksjuša, tormas vannituppa, tõi kannu vett ja kummutas selle alkohoolikule otse pähe.

      Too kargas jalule ja kisendas:

      „Löön maha, raiped!“

      Ta naine Irina ei mõelnudki tütre või minu kaitseks välja astuda, puges СКАЧАТЬ