Mountolive. Lawrence Durrell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teda vaevama. Seda nooremat venda ei saanud päriselt usaldada. Tema algne tänulik ja rõõmsameelne suhtumine külalisse oli veidi muutunud, kuigi Mountolive ei suutnud tabada selles ka avalikku vaenu ega eemaletõmbumise märki. Ei, see oli peenem ja raskesti nimetatavam. Võib-olla, mõtles Mountolive äkki, oli ta selle tunde ise oma süütundega esile mananud? Ta kõhkles, uurides Narouzi tumedalt kibestunud profiili. Nad ratsutasid kõrvuti, mõlemad sügavas mõttes.

      Ta ei osanud muidugi öelda, mis õieti nooremat venda vaevas, sest see oli õigupoolest olnud üks väga väike stseen, mis leidis aset tema teadmata ühel õhtul mõni nädal tagasi, kui kogu perekond magas. Vahetevahel võttis invaliidist abikaasa pähe olla üleval hiljem kui tavaliselt, istuda rõdul oma ratastoolis ja lugeda hilisel tunnil, tavaliselt mõnda maavalduse valitsemise juhendit, metsakasvatusraamatut või midagi sellesarnast. Neil õhtutel heitis abivalmis Narouz kõrvaltoa diivanile ja ootas kannatlikult nagu koer märguannet, et aidata isa voodisse; ta ise ei lugenud kunagi raamatuid ega ajalehti, kui ta vaid sai neist hoiduda. Aga talle meeldis lamada kollases lambivalguses, nokkides tikuga hambavahesid ja mõtiskledes, kuni ta kuulis isa hüüdvat kähedalt tema nime.

      Tol õhtul pidi ta aga olema tukkuma jäänud, sest kui ta ärkas, leidis ta oma üllatuseks, et tuba on pime. Ere kuuvalgus valgustas tuba ja rõdu, aga tuled oli kellegi tundmatu käsi kustutatud. Ta võpatas ärkvele. Tema hämmastuseks oli rõdu tühi. Korraks mõtles Narouz, et ta näeb und, sest ta polnud kunagi näinud isa üksi voodisse minevat. Ent seistes kuuvalgel ja pidades võitlust arusaamatuse ja kõhklusega, arvas ta siiski, et oli kuulnud ratastooli rataste kummiheli invaliidist isa magamistoa puupõrandal veeremas. Ta läks rõdust mööda ja kõndis kikivarvul hämmastunult piki koridori. Isa toa uks oli lahti. Ta vaatas sisse. Tuba täitis kuuvalgus. Ta kuulis ratastooli vastu kummutit põrkavat ja kellegi sõrmi sahtli nupu kallal. Siis kuulis ta sahtlit välja tõmmatavat ja teda valdas nõutus, sest talle tuli meelde, et kummutisahtlis hoidis isa talle kuuluvat Colti revolvrit. Äkki leidis ta, et ei suuda liigutada ega rääkida, kui magasin avati ja sellele järgnes äravahetamatu paberisahin – see oli heli, mille ta mälu kohe tõlgendas. Järgnes väike täpne kuulide laadimise klõbin. Ta oli nagu lõksus unenäos, kus joostakse kogu jõust ega suudeta ometi paigalt liikuda. Kui magasin sulgus ja relv oli laskevalmis, võttis Narouz ennast kokku, et minna julgelt tuppa, kuid leidis, et ei suuda ikka liikuda. Ta selgroogu mööda jooksid sipelgad ja ta tundis kuklakarvu püsti tõusvat. Halvatud varajasest lapsepõlvest pärit kangestusest, suutis ta teha üheainsa aeglase sammu ettepoole ja seisatas ukseavas, hambad kokku surutud, et need ei plagiseks.

      Kuuvalgus paistis aknast otse peeglisse ja selle peegelduses nägi ta isa sirgelt toolis istuvat ja oma peegeldusele vastu vaatavat, näol ilme, mida Narouz polnud kunagi varem näinud. See oli kõle ja apaatne ning peegli tontlikus heiastuses paistis see olevat ilma igasugusest inimlikkusest ja tunnetest, mis olid sealt välja voolanud. Noorem poeg vaatas teda tardunult. (Kord varajases lapsepõlves oli ta midagi seesugust juba näinud, kuid see polnud nii range ega resigneerunud stseen kui praegu. See oli siis, kui isa oli kirjeldanud talle ühe kurja mõisavalitseja Mahmoudi surma ja öelnud süngelt: „Nad tulid ja sidusid ta puu külge. Et on lui a coupé les choses, ja toppisid need talle suhu.“ Lapsena oli Narouzile küllalt, kui korrati neid sõnu, et ta tunneks end minestavat. Nüüd tuli too hetk talle meelde mitmekordselt hirmsamana, kui ta nägi santi tõstvat aeglaselt püstolit ja suunavat seda, ei, mitte meelekohale, vaid peeglisse ning kordavat kähedal häälel: „Ja nüüd, kui ta peaks temasse armuma, tead sa, mida teha.“)

      Peagi valitses toas vaikus ja seda lõhestas vaid üks kuiv väsinud nuukse. Narouz tundis kaastundepisaraid silmisse tõusvat, kuid oli ikka veel sest hetkest halvatud: ta ei suutnud liigutada, midagi öelda ega isegi valju häälega nuuksuda. Isa pea vajus rinnale ja püstolit hoidev käsi laskus alla, kuni Narouz kuulis püstolitoru nõrka potsatust põrandal. Järgnes pikk erutav vaikus toas, koridoris, rõdul, aias ja igal pool mujal, kergendust toov vaikus, mis lasi lõpuks ta südames ja soontes vangistatud vere voolama. (Kusagil pidi magav Leila külge keerama, vajutades oma kahele mehele kuuluvad valged käsivarred patjadel jahedamasse kohta.) Üksainus sääsk pinises. Nõidus oli haihtunud.

      Narouz läks tagasi mööda koridori rõdule, kus ta seisis mõne hetke pisaratega võideldes, enne kui hüüdis: „Isa!“ Ta hääl oli salalik ja närviline, koolipoisi hääl. Kohe süttis isa toas valgus, sahtel lükati kinni ja ta kuulis kummirattaid üle põranda veerevat. Ta ootas pika hetke ja varsti kostiski tuttav kare uratus „Narouz“, mis ütles talle, et kõik on korras. Ta nuuskas varrukasse nina ja ruttas magamistuppa. Isa istus näoga ukse poole, raamat põlvedel. „Sa laiskvorst,“ ütles ta, „ma ei suutnud sind üles äratada.“

      „Anna andeks,“ ütles Narouz. Ta oli äkki rõõmus. Nii suur oli kergendus, et ta tahtiski äkki end alandada, lasta end sõimata ja kiruda. „Ma olengi laiskvorst, mõtlematu siga, vääritu olend,“ ütles ta ahnelt, lootes, et vallandab isas veelgi hullemaid etteheiteid. Ta naeratas. Ta tahtis kirglikult hulpida haige mehe raevus.

      „Aita mind voodisse,“ ütles invaliid lühidalt ja poeg kummardus ihara õrnusega, et tõsta isa kõhn keha ratastoolist kätele ning tunda sõnulväljendamatult kergendust, et selles oli ikka veel elu …

      Aga tõesti, kuidas pidi Mountolive seda kõike teadma? Ta märkas vaid Narouzi reserveeritust, mida ei olnud tunda Nessimi juures. Mis puutub Narouzi isasse, siis see mees häiris teda vägagi, tema haige, rinnale vajunud pea ja enesehaletsus, mida oli kuulda tema hääles. Kahjuks oli õhus ka teine konflikt, mis pidi leidma mingisuguse lahenduse, ja selleks pakkus Mountolive enese teadmata avangu, tehes ühe valesammu, mida diplomaadid kardavad ja põlgavad rohkem kui ükski teine inimtõug ja mille meenutamine võib hoida neid öösiti aastaid ärkvel. See oli küllaltki mõttetu valekäik, kuid see andis haigele mehele ettekäände vihapurskeks, milles Mountolive tundis ära vanale abikaasale iseloomuliku kire. See kõik sündis laua taga, ühel õhtusöögil, ja kõigepealt naersid kokkutulnud selle üle üsna lõbusalt, ning nende ühise lõbustatuse laienevas ringis ei olnud kibedust, ainult Leila naeratav protest: „Aga mu kallis David, me ei ole moslemid, vaid kristlased nagu teiegi.“ Muidugi teadis Mountolive jubedaid märkusi, mis, kui need juba pillati, polnud andestatavad ega parandatavad. Ent Nessim paistis pigem rõõmus kui solvunud ning säilitades oma tavapärase taktitunde, ei lubanud endal naerda valjusti, ilma et oleks puudutanud sõbra rannet, kui Mountolive peaks juhuslikult arvama, et naer on sihitud tema isikule ja mitte ta veale. Jah, kui naer vaibus, sai ta vana mehe ränikiviteravatest näojoontest häbiga teada, et mees ratastoolis on haavunud ega naerata üldse. „Ma ei näe siin midagi naeruväärset.“ Ta sõrmed klõbistasid ratastooli säravaid käetugesid. „Mitte midagi seesugust. See keelevääratus väljendab täpselt inglaste seisukohta, seda, millega koptid alati peavad arvestama. Enne nende tulekut ei olnud Egiptuse moslemite vahel kunagi vastuolusid. Britid on õpetanud moslemid kopte vihkama ja neid diskrimineerima. Jah, Mountolive, britid. Pange mu sõnu tähele.“

      „Palun vabandust,“ pomises Mountolive, püüdes ikka veel oma keelevääratust heastada.

      „Mina mitte,“ ütles invaliid. „Hea, et me neid asju avalikult mainime, sest koptidel on see väga südamel. Britid on andnud moslemitele voli meid rõhuda. Uurige komissariaadi tööd. Rääkige oma kaasmaalastega koptidest ning te kuulete nende põlgusest ja vastikusest meie vastu. Nad on moslemid nendega nakatanud.“

      „Jah muidugi, härra!“ ütles Mountolive, püüdes palavikuliselt andestust anuda.

      „Muidugi,“ raputas haige mees soola ta haavale, noogutades pead oma kõvera kaela otsas. „Meie teame tõde.“ Leila tegi väikese tahtmatu liigutuse, andes peaaegu märku, et abikaasa lõpetaks jutu, enne kui laskub valjuhäälsesse süüdistusse, aga too ei pannud naist tähele. Ta nõjatus seljatoele, närides leiba, ja ütles ebaselgelt: „Ja mida te inglased üldse koptidest teate või hoolite? On mingi väike ketserite kamp, mõtlevad nad, mingi alamat sorti keel, mille liturgias on lootusetult sassis СКАЧАТЬ